Miks peaksid tipud pealt vaatama, kuidas õpetaja paneb paika neid, kellest ei saa kunagi kedagi?

Kogu elu vastab põhiliselt kahele küsimusele: „Millest on tehtud ja kuidas seisab koos maailm?“ ja „Kuidas mina selles maailmas elama hakkan?“. Isiklikust kogemusest tean, et maagümnaasiumides küsitakse kõige enam just seda teist küsimust. Millised on minu konkreetsed käelised oskused, et ennast müüa või talutöödel abiks olla? Maal ei ole tarvis teada näiteks seda, et renessansidraama peategelased esitasid endale pidevalt küsimust, millest maailm koosneb.

Äsja ähvardab 48 gümnaasiumit põhikooliks muutmine. Sellega hoiaks riik kokku hea hulga raha. Küsimus on selles, kas maale on üldse vaja gümnaasiumivõrku. Kõik, kes kunagi on puutunud kokku õpetamisega, teavad hästi, mis tunne on seista hulga gümnaasiuminoorte ees, kellest enamik veeretab näpus telefoni.

Gümnaasium võimaldab muidu tegusale maanoorele veel kolm aastat lapsepõlve pikendust, mille jooksul kirjutad ikka ja jälle sarnastel teemadel kirjatükke, abiks tehisintellekt. Veel kolm aastat üks ja seesama: näitad koolitundides sõbrannale videosid TikTokis, mängid WhatsAppis Momoga ja kui pead tegema õpilasfirma, tuleb sul idee ehitada puuhalgudest moblale laadijaid, millest ükski tööle ei hakka.

Baudelaire, Rimbaud’ ja suur härg

„Ma tõesti ei teadnud, et see nii kaua kestab,“ pihtis mu õpilane maagümnaasiumist. „Ma tahan siit ära.“ Kas sa ei taha lapsepõlve pikendada? Ei taha. See õpilane võttis omale kirjatööde jaoks erilise ja mikroskoopilise kaustiku. Sinna asus kirjutama jutukesi ilmast ja tüdrukutest. Kuid tema jutukesed vaikisid poolelt sõnalt, edasi tulid tühjad lehed. „Kõrini!“ ütles meister. „Mul on teie koolist tõesti juba kama kaks. Et see kord juba ei lõpe!“

Maal on tugevad ja asjalikud poisid, kes ei taha midagi uurida, nagu gümnaasiumihariduses selgeks plaaniks on võetud. Üks noormees pakkus mulle pudelit viina, nagu meestele maal alati on pakutud. Tema tahtis, et ma jätaksin selle viina eest tunni ära ega räägiks põimlausest, ja mis veel hullem, lauselühenditest. Juba tema vanaisa ei õppinud põimlauset, selle asemel asis ta sirgetele kätele suure härja. Veise tõstmisest räägitakse suguvõsas uhkusega. Vaevalt oleks ta vanaisa härga üldse üles vinnanud, kui ta oleks koolis hoolsalt õppinud fakti, kas näiteks Baudelaire sõbrustas Rimbaud’ga.

Maale ei ole vaja gümnaasiume, vaid kodu- ja põllumajanduskoole, kus õpetatakse tubli talupere mudelit. Mitte mingeid klassikalisi teadmisi universitas’est ja academia’st! Heade käeliste oskustega maanoori on hädasti adra taha tarvis, isale appi. Siis tõstaks ka see tubli Mats Matsipoeg üles härja, mitte ainult ta vanaisa Mats.

Eliit ja mass õppigu eraldi

Gümnaasium on ajalooliselt õppeasutus, kus õpitakse seitset vaba kunsti ja mille kasvandikud on edaspidi tegevad teaduse ja vabade kunstide valdkonnas. Valdkonna praktikuna tean, et selleks on valmis kolmandik gümnaasiumiõppuritest. Üks kolmandik võtab gümnaasiumit lapsepõlve pikendusena ja kolmandast ei saa sotti, sest nad toovad põhjendusi, miks nad ei saa midagi teha. Omavalitsused maksavad nende eest pidevalt. Makstakse selle eest, et gümnaasiumiõpetajad saaksid maal tööd, ometi võiks need koolid muuta põhikoolideks ja ametit õppida soovijad saata kutsekoolidesse.

Tõelised ajud, tulevased akadeemikud, õppigu linnas eliitkoolides, kus on neile sobiv keskkond. Üks mu õpilastest esitas mulle pidevalt tarku küsimusi ja kirjutas puhast kulda. Tema tuleviku horisont on avar. Miks peaks selline inimene tunnist tundi pealt vaatama, kuidas õpetaja üritab siluda konflikti maapoistega? Miks ta peaks olema tunnistajaks sellele, kuidas noorhärrad ehk „väikesed printsid“ üritavad pedagoogile järjepannu tõestada, et internetist kopeeritud tekst ongi nende looming? Tark tüdruk minu klassist tegi kõike ise ja kirjutas paremini kui kutselised kirjanikud.

Juba keskajal teati, et tuleb luua absoluutselt töökindlad koolid neile, kes tahavad õppida ja maailma uurida. Tippudele üle kogu Eesti tuleks rajada õpilaskodud suurematesse linnadesse. Neile tuleks anda võimalus õppida oma ala suurimate meistrite käe all, me ei pea venitama keskpäraste maagümnaasiumite kummi.

Andekad kindlasti ei ole telefoni- ega konfliktisõltlased. Las näiteks Muhu vald maksab oma tipu õpingute eest Tartus. Aga maagümnaasiume nii suurel arvul pole vaja. Senised õpetajad, kes seal töötavad, profileerugu ümber ametikooli pedagoogideks.

Meenutan helget renessansiaega, mil targemad saadeti orduriigi metseenide kulul õppima Stettini või Prahasse. Toona ei tulnud keegi selle peale, et saata Euroopasse tudeerima neid, kes sõidutasid lauaplaadil tindipurjekaid ‒ see oleks ehk praeguse telefonikeerutamise keskaegne ekvivalent. Valgustatud eliit ja pöörane mass ei saa kunagi olla koos. Kuid praegustes oludes on nad koos. Pealegi raisatakse nii riigi raha. Tõelised gümnasistid peaksid õppima muidugi linnas, soovitavalt väljaspool Eestit. Kõik Eesti piiridest välja ei mahu, tehkem siis nende elu Eestiski elamisväärseks.

Kord küsis Joosep Toots: miks peaks tõelised preilid pealt vaatama, kuidas maadeldakse lumes hobustega? Mina küsin: miks peaksid tipud pealt vaatama, kuidas õpetaja paneb paika neid, kellest ei saa kunagi kedagi?