Laulupeol laulsid ühendkoorid Pärt Uusbergi loitsu „Kõige all on armastus“.

See pole nii, vähemalt hariduses ja koolielus on kõige all raha.

Rahapuudus sunnib koolid uksed kinni panema. Koolide sulgemine sunnib lastega pered uude elukohta kolima, sest kuidas sa saadad oma puberteediealise kodust ära võõraste sekka? Teame ju kõik, et iga lisa-aasta kodukoolis on lapse arengu seisukohast kulla hinnaga. Kes jäävad paigale, neid ootab ees 6-klassiline kool ja ummik, sest just neil vanemail pole sageli raha, et lapsi kaugemale kooli saata.

Ka sada aastat tagasi lõppes paljude laste koolitee 6-klassilises külakoolis.Tean oma ema juttude järgi, kui väga oleks tema tahtnud veel õppida. Väikese renditalu tütrena ei tulnud linna kooliminek kõne allagi. Ikka raha pärast. Ja kui meie, oma ema lapsed, Vene võimu kirumisega väga hoogu läksime, tuletas ta meelde, et me oleme kõik saanud tasuta kesk- ja kõrghariduse. „Osake seda hinnata, see on suur õnn,“ manitses ta meid.

Minust vanemad õed-vennad pidid pärast 7-klassilise kooli lõpetamist tehnikumi minema, sest seal maksti stipendiumi ja keskkool oli tasuline kuni 1956. aastani. Nii olin mina meie suure pere lastest esimene, kes sai oma kodukoolis keskkooli lõpetada. Ja kui ülikooliaeg kätte jõudis, polnud sellegagi muret ‒ õpihimulistele oli stipendium garanteeritud.

Nüüd, sada aastat hiljem, oleme ringiga 6-klassilise külakooli juures tagasi. Aga kas pole paradoksaalne, et nende jaoks, kes tahavad kodukoolis õppida, raha ei ole, ja nende jaoks, keda plaanitakse kättpidi tirides kooli tagasi tuua, on raha olemas?