Seda, et füüsiline areng eeldab inimeselt aktiivset tegutsemist, ei vaidlusta keegi. Et ka intellekti areng nõuab tõsiseid pingutusi, pole paljudele enam nii selge. 

Igapäevases kõnepruugis on intellekt arukus või mõtlemisvõime. Mõnele on seda sünnipäraselt rohkem antud, teisele vähem. Enamik meist usub, et talle pigem rohkem. Kui ühes hiljaaegu tehtud uuringus paluti 2800 juhuslikult valitud ameeriklasel hinnata väidet „Ma olen keskmisest inimesest intelligentsem“, vastas jaatavalt 65% küsitletutest. 

Igavlemine vs. tegusus

Noorem kooliiga on intellekti ja tahte kasvatamise kuldaeg. Seda ei tohiks looderdades maha magada. Teismelised on laiskusele ja mittemidagitegemisele teistest vanusegruppidest neuroloogiliselt vastuvõtlikumad. Nad ei suuda tunda mõnu niisugustest tegemisest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. Tüdimust võivad tunda mitte ainult need, kellel on palju vaba aega. Ka väga aktiivsed lapsed võivad tüdineda. Seda siis, kui neil puudub sisemine huvi, kui nad tegelevad millegagi vaid sellepärast, et nende vanemad on nad sinna suunanud. 

Huvide puudumine viib igavlemiseni. On teada, et kõige rohkem kaebavad igavuse üle igavad inimesed. 

Igavuse vastu aitab tegusus, katsetamine ja õige tegevusala leidmine. Uuringud näitavad, et tegusatel lastel on paremad hinded, kõrgem enesehinnang ning nad sattuvad väiksema tõenäosusega pahandustesse. 

Igal alal on mistahes oskuse omandamiseks vaja pingutada. Aga kui inimesel puudub pingutamise harjumus, siis ta lihtsalt ei oska seda teha. „Vaimse pingutuse kogemuseta inimene, kui on silmitsi olukorraga, kus seda vaja läheb, on nagu gravitatsioonivabas keskkonnas üleskasvanud inimene, kes on äkitselt viidud keskkonda, kus valitsevad gravitatsiooniseadused, ja ta ei taipa, et selleks, et esemed maha ei kukuks, tuleb neid üleval hoida,“ kirjutab neuropsühholoog Elkhonon Goldberg.

Huvide püsivus

Huvisid ei avastata pelgalt enesevaatluse käigus, need leitakse suhtlemisel välismaailmaga. Ometi võiks alustada lihtsatest küsimustest iseendale: millest mulle meeldib mõelda?; mida mulle meeldib teha?; kuhu mu mõtted uitama lähevad?; millest ma tõeliselt hoolin?; mis on minu jaoks oluline? Aga küsida võib ka teistlaadseid küsimusi: mida ma üldse ei kannata?; mis on mulle täiesti talumatu? 

Ükskõik kui udune pilt ka poleks, selgub ometi, millega ma kindlalt tegeleda ei taha ja millised valdkonnad meeldivad mulle teistest palju enam. See annab suuna, mis tundub õige. Niipea kui kõige üldisem mõttesuund on leitud, tuleb midagi ette võtta. Kas see sobib või mitte, selgub pärast seda, kui oled sellega juba mõnda aega tegelenud. 

Inimese aju januneb uudsuse järele, mistõttu tekib kiusatus valida mõni teine tegevusala. Algaja vajab julgustamist ja väikseid võite. Ta vajab aplausi. Ta peab harjutama, aga mitte liiga palju ja liiga vara. Algajat kiirustades lämmatatakse alles tärkav huvi. Edukuse kaalukeel on huvide püsivus. 

Unista suurelt, aga hoia jalad maas

Psühholoog Angela Duckworh kirjutab oma raamatus „Südikus“, et ta on kohtunud paljude noortega, kes oskavad küll oma unistust sõnadesse panna – näiteks tahavad saada arstiks või mängida korvpalli NBA-s –, kuid ei suuda nimetada keskmise ja madalama tasandi eesmärke, mis aitaksid neid selle unistuseni pürgida. Neil on küll kõrgeim eesmärk, kuid seda ei toeta keskmise ega madalama taseme eesmärgid. 

Angela Duckworh soovitab eesmärke vaadelda hierarhiliselt. Eesmärkide hierarhia kõige alumises osas on väga konkreetsed ja täpsed eesmärgid. Need on päevaülesanded, mida tuleb lähiajal teha: kirjutada e-kiri, õppida ära see ja see õppetükk, kohtuda selle ja selle inimesega jms. 

Madalamast tasandist kõrgemal on keskmise tasandi eesmärgid: lõpetada edukalt kool, saavutada võistlusel sellised ja sellised tulemused jms. Ka need on pelgalt vahendid kõrgema eesmärgini jõudmiseks. Mida kõrgemal tasandil paikneb lõppeesmärk, seda abstraktsem, üldisem ja olulisem see on.  

Pete Carroll kirjutab oma autobiograafias „Win Forever“, kuidas tema lõppeesmärk – tulevikunägemus iseendast – on teda juhtinud läbi kogu elu. Tsiteerin: „Olen kogenud, et kui oled näinud vaeva ja loonud selge tulevikupildi, on selle saavutamiseks vaja distsipliini ja jõupingutusi. Need kaks käivad käsikäes. Niipea kui oled tulevikunägemuse endast loonud, oledki oma teekonna alguses. Ja just püsivus, mille abil sellele nägemusele truuks jääda, aitab sul sihile jõuda.“

Maga pea selgeks

See fraas on olemas enamikus keeltes. Unevaegus on kasvav suund kogu maailmas. Alates algkoolist keskkooli lõpuni magavad lapsed ja noored ööpäevas tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Inimese aju areneb kuni 21. eluaastani ja suur osa sellest arengust toimub uneajal. Kaotatud unetund avaldab lastele ja noortele niisugust mõju, mida täiskasvanud ei koge.

Unes tehakse läbi kaks täiesti erinevat une staadiumi. Üks on kiirete silmaliigutustega REM-uni (rapid eye movement) ja teine ilma kiirete silmaliigutusteta NREM-uni (non-rapid eye movement). Öö esimesel poolel võtab suurema osa enda alla sügav uni, mille tähtsaim ülesanne on harvendada ja eemaldada ebavajalikud neuronaalsed ühendused. Öö teisel poolel hakkab domineerima REM-uni, mil allesjäänud ühendusi tugevdatakse. NREM-une ajal kärbitakse ühendusi. Mõlemad unetüübid on kriitilise tähtsusega. Uneajal koristab aju ära päeva jooksul kogunenud jääkained. Uni teeb ajus „sanitaritööd“. Une ajal vähendatakse kõikide sünapside suurust. 

Unevaegus muudab keha immuunsussüsteemi nõrgaks ja haigustele avatuks. 

Ühes Uppsala Ülikoolis tehtud katses ilmnes, et unetuse mõju on biokeemiliselt väga sarnane peapõrutuse omaga. Ka üksainus magamata öö muudab ajus toodetavate ainete tasakaalu ning tekitab kergeid ajukahjustusi. Teismelise uneprobleemid võivad põhjustada nende ajustruktuuris püsivaid kahjustusi, mida pole võimalik pohmelli kombel välja magada. 

„On võimalik, et tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud on kroonilise unevaeguse sümptomid,“ kirjutab psühhiaater Anders Hansen.

Rool on meie enda käes

Inimesed sünnivad erineva bioloogilise pagasiga ja neil on erinevad anded, kuid see ei ole elus kõige olulisem. Näiteks Lev Tolstoi oli lapsena täiesti tavaline laps ja Charles Darwin ei paistnud omaealiste hulgast millegagi silma. Inimese tõeline potentsiaal on peidus ning on võimatu ette näha, mida ta võib saavutada aastatepikkuse sihikindla töö ja harjutamisega. 

Väljapaistev haridusteadlane Benjamin Bloom uuris 120 inimest, kes olid spordis, kunstis ja teaduses jõudnud maailma tippu. Nende hulgas oli kontsertpianiste, skulptoreid, olümpiaujujaid, maailmatasemel tennisiste, matemaatikuid ja neurolooge. Enamik neist ei ilmutanud selget annet enne, kui hakkasid oma alaga tõsiselt tegelema. Isegi varases teismeeas ei saanud nende tollase võimekuse põhjal veel tulevasi saavutusi ette ennustada. Vaid pidev motiveeritus viis nad tippu. 

Mõtlemine ja toimimisviisid muutuvad koos eluviisiga ja need ei ole pelgalt geenide poolt ette määratud. Geneetilise koodiga paika pandud intellektuaalsete ja käitumuslike käsipuude vaheline tee on küllalt lai ning rool on meie enda käes.  

Vt lisa raamatust „Iseloomu kasvatamine“, Maie Tuulik, 2022