Me võime seda nimetada ka moodsate väljenditega haridusliku erivajaduse lisaajaks või õppetööst eemal viibinutega lisatööks. Kuid on inimlik lükata asjad tähtajani või veidi üle, ja nii tekibki võimalus kasutada täiendavat aega õppimiseks ja õpetamiseks, kui puhkus pole veel alanud ja koolimajas kastetakse veel lilli.
Minu arvates ei ole tegu vaid ühepoolselt õpilasest johtuva probleemiga. On piisavalt olukordi, kus täiendavat õppetööd soosib õpetaja. Olgu tema motiivid siis millised tahes: ei taha olla kohe liiga range tähtaegu andes, soovib, et õpilane veidi veel pingutaks, näeb, et laps vajab lisaaega või -tähelepanu või midagi muud. Ometi teame me kõik mõnda juhtumit, kus kogu aasta üsna kasinalt esinenud õpilased saavad täiendaval õppetööl rahuldavad tulemused vaid nädalaga või omandavad kahe nädalaga materjali, mis kogu aasta (kui mitte mitu), on olnud ületamatult raske. Ja vahel ongi vaja aega ja lisatähelepanu või viimase tähtaja viimast päeva, et tõsta piits või präänik ning sundida end pingutama.
Ma ei ütleks, et tegu on suure probleemiga, sest õpetaja saab reguleerida täiendava õppetöö mahtu. Olete ju näinud seda kolleegi (ja vahel on ta ka matemaatik), kellel pole siiski peaaegu ühtegi täiendava õppetöö last, või kolleegi (kes võib isegi olla kehalise õpetaja), kellel on täiendaval õppetööl osalejate nimekiri alati klassi suurusjärgus.
Kui keegi väidab, et täiendava õppetöö hulk on tal üle pea, tuleb tal ilmselgelt peeglisse vaadata ning hinnata enda hindamise, õpitulemuste selgitamise, aine õppimise metoodika ning tagasisidestamise oskust ja võimalust. Selge see, et nende õpetajate ja õpilaste aitamine peaks olema meeskonnatöö ning tooma kaasa ka täiendava ressursi.
Lisa kommentaar