Mis kasu on hooplemisest, et nüüd ja esimest korda ja tegime ära ja kõik lapsed alustavad esimeses klassis eesti keeles, kui me ise lugupidavalt oma keelt ei kasuta?

Mida te loete, prints?

Sõnu, sõnu, sõnu.

W. Shakespeare „Hamlet”

Kooliaasta algus ongi juba käes. Loen ja otsin, mida uut kavas ja kuidas mina oma paari eesti keeles „abivajajaga“ tegutseda võiksin. Eks põhiteema on ikka õppekeele reform. Õhtulehes (27.08) on ka suur lugu „Lõpuks ometi: esimeses klassis ja ainult eesti keeles“. Selles ütleb Tallinna Ehte Humanitaargümnaasiumi direktor Õnnela Leedo-Küngas uusi asju õpetajate leidmise kohta: „/Õpetajate/ värbamine on meeleseisund, 24 tundi vältav protsess, ja on paremaid asju, millega tegelda. Aga 1. ja 4. klassi õpetajatega on mul põhimõtteliselt korras, kõik pole küll kvalifitseeritud … Nagu öeldud, paber ei tee õpetajat.“ 

Kas direktor ikka teadvustab, mida siis õpetaja lõpuks oskama peab ja kas ta millegi eest vastutab ka? Ja mida peaks lastevanematele ütlema?

Huvitav, kas meie elu saaks parem, kui „tekitada“ nt sarnaselt „Noored kooli“ programmiga samalaadne „Noored haiglasse!”? Kas arstil siis polegi vaja aktiivselt tahta inimesi aidata ehk moodsamal moel öeldes: olla innovatiivne, teha hüpe karjääriredelil, panna proovile juhioskusi (nii ju õpetaja ametikohalt palka saavad innukad kõnelevad)? Mis juhtuks, kui ühte palatisse või osakonda panna äsja südameopilt toodu, dialüüsi vajav neeruhaige, sarlakeid põdev laps ja taas aktiveerunud koroonasse jäänu? Ning mõni neist ka muukeelne. Paljusust ja kaasamist rohkem kui vaja, eriti meie tervishoiusüsteemi (ja riigi) rasket rahaseisu arvestades. Kardetavasti juhtuks palju soovimatut, meid, eestlasi ju niigi vähe.

Praegune eesti keele kasutus peaks meie südametunnistusele koputama 

Kui meediat uskuda, on kõik nii hästi, et kohati läheb süda pahaks. Eriti kui lugeda ennast harimata eesti keeles väljendavate poliitikute ja nn ajakirjanike „arvamusi“. Kuulame taadiga enamasti Vikerraadiot, seal on vahel Kaja Kärner oma meeldiva hääle, mõtlemapaneva sõnumi ja ilusa eesti keelega. Paraku on sinnagi jõudnud suured ilukõnelejad. Eks soovimatud asjad, kantseliit nende hulgas, on ka jõudumööda arenenud. Kui vanasti tuli teade millegi kohta, siis nüüd tuleb indikatsioon. Ju ütlejalgi uhke tunne – vaata, kui peenelt ja moodsalt ma öelda oskan ning oo-d venitan! Moodsalt küll, aga sisutühjalt ehk enamasti on see lihtsalt müra. 

Tulija tavaliselt koputab uksele, aga praegune eesti keele kasutus peaks meie kõigi südametunnistusele koputama, lausa häirekella lööma. Mis kasu on ministri hooplemisest, et nüüd ja esimest korda tegime ära ja kõik lapsed alustavad esimeses klassis eesti keeles, kui me ise lugupidavalt oma keelt ei kasuta? 

Väga hästi teame, mis paljudes esimestes klassides tegelikult toimub ning milliseid „keeleimesid“ kuuldavale tuuakse. Mis klassitoast kõnelda, kus keelenormi tuleb järgida, leiab ka Postimehest (14.08), kus lubatakse lähtuda vaid keelekasutuse heast tavast, näiteks sellise üsna kunstipärase, ent lombaka lausekese: „Tähelepanelik ostleja on märganud, et viimastel nädalatel näivad poodide võiletid välja kui pooled hambad kaotanud suu, omajagu tühje kaste näeb ka hapukoorete reas.“ Küsiks selgitusi. Kas „ostlema“ tähendus on kirjutajal teada? „… võiletid näivad välja“ – mida on soovitud kirja panna, kas „näima“ või „välja nägema“? Kas kirjutaja arvates saab suu hambaid kaotada? Ja mida võtab ta ette „hapukoorete reaga“? Või sai ühe lause jaoks liiast? Esimeses klassis on keeleõppija 7-aastane, Postimehes palgal olija vähemalt aastakest viisteist vanem ning peaks kuuluma keeleoskajate sekka.

Muus maailmas nähakse vaeva kasuta tehnoloogiliste vidinate vähendamisega koolis, eriti aga algklassides. On ju vaja, et lapsed ka oma käekestega midagi teha oskaksid ja suudaksid. Meil on aga ikka vastupidi. Millegipärast ollakse vaimustuses, et 72% õpetajaist kasutavat tehisaru oma töös. Kust need arvud pärit on ja kas tõesti keegi suutis protsenti arvutada?

Milleks seda kasutati ja miks see hea on või oli, seda kõnelejad loomulikult ei öelnud. Ja lause „Tehisaru on tulnud, et jääda“ on lihtsalt nõme loosung. Kuhu ta tuli ja kellele ta jääb? Kas saab ka sellest samalaadne uuendus, nagu oli mõni aeg tagasi uus õpikäsitus? Kadus vaikselt ära, suri oma jõuetuses lihtsalt välja, aga õpilase ja õpetaja koostöö oli enne seda ja jätkub küllap ka tulevikus.

Ja ikka kõmiseb kirjutistes nagu tühja tünni kaja …

Mõtlesin ka uuest terminist „sariõppimine“. Ei pea seda väga õnnestunuks, seda enam, et õppimise „sari“ on pikka aega populariseeritud elukestva õppega vastuolus. Vastavusest tööturu vajadustega, mis eeldabki ümberõpet, keegi ei räägi. Või äkki saaks aidata HTM-il avastada, et erialal pikemat aega töötamine on kasulik nii riigile kui kvalifikatsiooni omandanud inimesele. Kui mina noor õpetaja olin, räägiti kutsekindlusest ja sellest, et kui riik su välja õpetas, tuleb saadud hariduse eest ka tööd teha. 

Pean Õpetajate Lehest väga lugu. Õpetajate jaoks ju ainus ja asjalik, mis järele jäänud, kuid väljaanne üllatas seekord siiski teise kandi pealt: „Esimene klass, kus pooled õpilased on vene kodukeelega“ (opleht.ee):

Külastasin mai lõpul Avatud Kooli esimest klassi, kus üheksa õpilast on eesti ja teine üheksa vene kodukeelega. Sattusin seal eesti keele tundi ja tegin sellest ka videosalvestuse. Teemaks oli kordamine. Õpilased pidid teadma, mis on täishäälikud, kaashäälikud ja sulghäälikud. Missuguse tähega lause algab ja mis kirjavahemärgiga lõpeb? Mille poolest erinevad täht ja häälik? Miks on mõnes sõnas tähti rohkem kui häälikuid jne.

Kui vaadata selle kirjutise sedasama tsiteeritud esimest lõiku, tahaks küsida peaaegu iga sõna kohta. Mis ajast on eesti keele ainekavas teema „Kordamine“ või mida lisab keeleoskusele, „missuguse tähega lause algab“? Eriti eesti lapse jaoks (neid oli klassis siiski ka üheksa). Ja hoopis nõutuks võtavad laused: „Isegi siis, kui klassis on pooled lapsed vene kodukeelega, saab kogu klassi õpetada ühe ja sama õpiku järgi. Seda kinnitab Avatud Kooli kogemus.“  

Arusaadav, et kirjutis tuli autoril poliitkorrektselt kokku panna, pikaks venitada ja moeväljendid sisse pikkida. Ent sellekski on tarvis asjatundmist, et mõista, mis õpetamise käigus toimub ja millest kirjutada ei maksa.

Ja ikka kõmiseb kirjutistes nagu tühja tünni kaja, et küll läheb kõik hästi ja kõik on hasardiga asja kallal. Paraku vist ainult hasardist ei piisa, kolme häälikupikkust peab õpetama kuulama ja eristama, sest sellest oleneb ju sõna tähendus. Kui mõnes koolis on õpetaja, ju see siis midagi teeb, ehk mõnda asja seletabki, aga kui pole …?

Häma ja vale vs. tõde ja selge sõna

Trehvasin veel paari uudissõna peale. Teadet saab saata meilitsi, reisida meritsi, aga vorm „maatsi“ riivab kõrva. Kas peaks ütlema siis ka näiteks ministritsi? Postimees teatas Mongoolias leitud 1000-aastasest siidmantlis eliitnaisest. Minul on jälle raske uskuda nii pikka säilimisaega nii mantlil kui naisel – isegi eliitnaisel. Sattusin ka sõnale „toladus“. Taat küsis, mille poolest see rumalusest erineb. Kas see äkki pole tavalisest rumalusest kraadike kõvem?

Kobarkäkid, kobarfestivalid, kobareelnõud jm kobarad on juba igapäevased asjad. Ega see ometi näita, et mõned kobarad hapud on? Sel suvel oli aga tõesti põhjust rõõmustada suurte sõstrakobarate üle ja pihlakobaradki näitasid juba augustis värvi. 

Juulis lugesin haridusportaalist, et õpetajate ühendused esitavad valitsusele kümme palvet. Miks peab valitsusele palveid esitama, ehk piisaks ettepanekutest? Meenus Jakob Hurda 1888. aasta üleskutse „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“, mis kutsus kogu rahvast oma vaimuvara koguma, mitte ei võtnud sisse alandlikku poosi võimurite ees.

Aga mida tähendab ERR-is uudis „Tallinna linnakoolid on toibunud riigigümnaasiumite tulekust pealinna“?

Kui õppekohti juurde sai ja lapsigi tänavu kooli minemas rohkem, siis millest toibutakse? Või mis nii rängalt vapustas? Kas jälle on jutt ilusam kui tegelikkus? Või on kirjatükki sattunud valesti valitud sõnad? Ka lapselaps Jukul pidi mitu uut õpetajat olema. Eks seda ole kuulda, mida uut ja huvitavat tema kooli uus õppeaasta toob. 

Ja kõige värskem asi ERR-ist, samuti õppimise kohta: „Poole miljoni euronetippjuhtide innovatsioonikoolitus jõudis avaürituseni.“

„Riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskus alustas augustis radikaalse innovatsiooni arenguprogrammi koolitusi, mille abil peaks tippjuhid muutuma uuendusmeelseteks. Programm läheb riigile maksma ligi 500 000 eurot. Programmi sihtrühma kuuluvad ministeeriumite kantslerid ja asekantslerid, riigikantselei direktorid, ametite ja inspektsioonide peadirektorid, häirekeskuse peadirektor, riigiarhivaar, kaitseväe juhataja ja riigi peaprokurör.“

Teatavasti on riigikantselei juhtimisega senini üks riigisekretär ainuisikuliselt hakkama saanud, nüüd on nn ajakirjanike arvates seal direktorid, ja mitmuses, mis on iseenesest juba „huvitav“. Aga tegelikult on ju nii, et need „nüüd“ koolitatavad on juba varem kõrgele ametikohale paika pandud. Mille alusel neid siis valiti, kui järsku selgub, et uuendusmeelsusest lausa poole miljoni jagu puudu? Ju loodetakse, et imekoolitus teletornis aitab …

Niisugune „lugemisvara“ paneb mõtlema, kui palju sõnad kaaluvad: st kas valetada on kergem ja lihtsam, kas tõe rääkimine murrab inimese maha, vale aga mitte? Või on asi hoopis selles, kes on käsu peale rääkimises kuldsuu. Ehk siis häma ja vale vs. tõde ja selge sõna. Või on tõerääkimine uuel ajal liigne naiivsus? Või nähakse vaeva sellega, kuidas peita asjatundmatust ja kohati lausrumalust? On ka kolmas võimalus – rääkida asjadest sobivate sõnadega ja nii, nagu nad on, ehk tõde, siis on vast lootust ka lahendusi leida.

Vana harjumuse kohaselt soovin aga ikka head uut (kooli)aastat. Püüame vähemalt ise tublid olla.