Soovitan „Praktilise eetika käsiraamatut“ nii aineõpetajatele, kes tahavad toonitada väärtuselisi momente, klassijuhatajatele, kes puutuvad kokku ja lahendavad väga erinevaid dilemmasid ja trilemmasid, ning loomulikult huvilistele õpilastele. See on raamat, mis peaks olema saadaval iga kooli raamatukogus.

Kadri Simmi koostatud „Praktilise eetika käsiraamat“, mida seni on olnud võimalikalla laadida TÜ kirjastuse kodulehelt ning TÜ eetikakeskusest, on nüüd kättesaadav ka paberraamatuna ning on põhjust seda kasulikku raamatut taas meelde tuletada. Tegemist on õpikuga gümnaasiumidele ja kõrgkoolidele, paljuski oma koolikogemust peegeldavas artiklis keskendun eelkõige gümnaasiumile.

Arvan, et süstemaatilist tutvumist eetikaga tänapäeva õpilastele gümnaasium üldjuhul ei paku. Vaid siis, kui koolis on valikaineks filosoofia, näeb ainekava ette tutvumist eetika teooriatega, väärtusküsimuste üle arutamist ja näidetele hinnangu andmist, kuid seda kõike üsna piiratud mahus. 

Pisut aitab ka usundiõpetus, kus tutvutakse kuldse reegli variantidega ja eri religioonide eetiliste lähtekohtadega. Et aga mõlema valikaine levik on piiratud, on pisutki laiema pildi tekkimist õpilastel raske eeldada. 

Miks on see käsiraamat oluline? 

Minu hinnangul puututakse gümnaasiumis kõige laiemalt eetika küsimustega kokku just ainetundides, sageli kursuse alguses või kokkuvõtet tehes. Praktilise eetika käsiraamatu koostaja tunneb kooliolusid ja kinnitab samuti, et käsiraamatu tervikuna õpetamine pole tõenäoline: „Hoopis tõenäolisem on, et konkreetsed peatükid võivad asjakohaseks osutuda väga erinevate ainete õppimisel“ (lk 9).

Käsiraamatut lehitsema hakates leiabki huviline hõlpsasti teemad, mis haakuvad kindlate õppeainetega: „Bioeetika“, „Spordieetika“, „Kunstieetika“, „Tehnoloogia ja eetika“ jne peatükid on käsiraamatus. Peaaegu kõik need on koostanud oma ala Eesti tipud ja vähemalt minu hinnangul on need aineõpetajatele väga hea tugi vastava õppeaine materjali eetikaga seotud osa käsitlemiseks.

Õpilastega vesteldes on mul sageli tunne, et süsteemne ülevaade eetikast on õpilaste kaitseks vajalik. Väärtusküsimustes kipuvad autoriteedi omandama inimesed või institutsioonid, kes eetikast igal võimalikul hetkel kindlas kõneviisis valjusti räägivad, on nad siis poliitikud, usuinimesed, mõne kitsa eriala või energiatootmise viisi veendunud esindajad jne. On välja kujunenud hulk copy-paste-argumente, mida analüüsimata kasutatakse, puudutagu need siis jalgrattateid, soode taastamist, elektriautosid, pandeemiat või elu algust ja lõppu. Nimetatud argumendid näivad sageli väga efektsed ja jõulised ning esmapilgul raskesti vaidlustatavad.

Olen õpetajana seisukohal, et igasuguse manipuleerimise vastu aitab teadmine. Aga tee laiema mõistmise poole peab vähemalt alguses olema huvitav ja kaasakiskuv ning „Praktilise eetika käsiraamat“ seda on. Näiteks kui lugeda üsna raamatu alguses olevast „Sissejuhatusest praktilisse eetikasse“ mõneti provokatiivset näidet: 

„Koer jäi kodumaja ees auto alla ja suri. Tema omanikud olid kuulnud, et koeraliha on väga maitsev, sellepärast nad tükeldasid koera, küpsetasid ja sõid õhtusöögiks ära. Keegi ei saanud sellest teada. Kas perekond käitus eetiliselt valesti? Miks/mitte?“ (lk 28). Arutelu sellel teemal võiks klassis olla vägagi tuline ja emotsionaalne ning ärgitada edaspidi eetikasse süvenema. 

Hea raamat peaks pakkuma õpilastele võimalusi sügavalt ja põhjalikult eluliste küsimustega tegeleda. Ühtpidi soodustab juhtumite analüüs teistsuguste seisukohtade mõistmist ja tekitab ahhaa-elamusi. Teisalt leiab käsiraamatus mitmeid teemasid õpilasuurimusteks, milleta gümnaasiumi lõpetada teatavasti võimalik ei ole. Näiteks saaks õpilasuurimus edukalt välja kasvada järgnevast arutlusküsimusest.  

„Heaks lapseks ja heaks lapsevanemaks olemine sõltub palju kultuurist. Teiste kultuuride laste kasvatamise tavad võivad pealtnäha tunduda imelikud, ehk valedki. Näiteks on mõned Eestit külastanud välismaalased olnud šokeeritud eestlaste kombest jätta väikelapsed ka talvel vankris õue uinakut tegema (ja istuda ise samal ajal soojas toas). Eestlased on seda tava sidunud värske õhu, hea une ja parema tervisega, aga mujalt tulnud võivad selles näha pigem karmi hoolimatust. Otsi näiteid laste kasvatamisest mujalt maailmast, mis sulle kummalised (või isegi ebaeetilised) tunduvad. Hukkamõistmise asemel proovi arutleda, mis võis olla nende tavade taga – millistest motiividest on lähtutud, kas ning kuidas on konkreetne kontekst (kultuur, kliima, religioon, ajalugu jne) neid põhjustanud“ (lk 155–156).

Haakub Eesti oludega

Lugedes käsiraamatut, tekkis tahes-tahtmata võrdlusmomente seni eesti keeles ilmunud eetika raamatutega, eelkõige 2005. aastal ilmunud Louis P. Pojmani raamatuga „Eetika. Õiget ja väära avastamas“. Kokkuvõtlikult võib öelda, et käsiraamat haakub võrreldes Pojmani raamatuga, mida ma samuti kiita tahaks, paremini Eesti oludega ja seostub otsesemalt tänapäeval eetika keskmesse tõusnud teemadega. Nii on eraldi peatükkidena esindatud „Seksi ja võimu assümeetria eetika“, „Teaduseetika ja teadlase eetika“, „Kutse-eetika“, „Ärieetika“, samuti „Kommunikatsiooni, meedia ja ajakirjanduse eetika.“

Mõtlesin ka sellele, kas käsiraamatus on mõni aktuaalne teema puudu. Jõudsin järeldusele, et seoses Ukraina sõjaga ja Gaza sündmustega oleks olnud teretulnud ka peatükk sõja ja eetika teemadel.