• Kuigi praegu loeb enamik vaid raha, mitte raamatuid, on endiselt vaja vaadata, kas koolituskaup, olgu või teaduspõhiseks nimetatud, oma hinda väärt on. 
• Kui õpetaja põhikoolitus on nõrk, pole täienduskoolitust millegi peale ehitada ja õpetaja põlebki läbi.

Oleme taadiga juba mitu head aastat pensionil, aga tema käib ikka vahel elektrimeestel abiks ja mina õpetan kodus neid, kellele eesti keel keeruline. Neid jagub, ja aina rohkem. Ukraina lapsed pusivad küll, aga juba tähestiku õppimine võtab aega. Nad ei teagi, kas nad jäävad siia või saavad kunagi koju ka. 

Aga õpetada neid tuleb. Mina saan sellega hakkama, aga nooremad õpetajad ei saa. Ei oska nad ju vene keelt, et lapsele midagigi selgitada, ning ainetunnis kümblemine pole ka seni välja tulnud. Reform on küll välja kuulutatud, loosungid hüütud, aga edeneb kõik visalt. 

Nüüd on tekkinud uus probleem: õpetajate täienduskoolitus. Ühel pärastlõunal käis kooli pensionieelikust õppejuht Kadri meil kohvitamas ja kurtis sedasama muret.

Sel sügisel on ka vald hakanud kontrollima, kuidas reform läheb. Üks näitaja pidi olema õpetajate täienduskursustel osalemine. Osalema nagu peaks, pole ka õpetajatel millegi uue ja kasuliku teadasaamine vastukarva, aga kursuste valik võtab nõutuks. Reklaami saadetakse meili teel, seda vahendavad ka Õpetajate Leht ja mitmesugused veebiväljaanded, ent korraldajad võiksid koolituskutseid laiali saates ikka mõelda, millisest kursusest õpetajal oma töös kasu võiks olla.

Lõputu hulk õõnsaid sõnu

Hinnaga 150–200 eurot pakutakse kaubaks küll noppeõpet, küll kolleegide kiusamise vältimist, küll nimelisi töömudeleid ja palju muudki. Mõni kursus on esoteerikahõnguline, aga vaba turg võimaldab ju igaühel ennast koolitajaks mõelda ja kõike pakkuda. On häkatone ja müksatone, aga mis nendega koolis teha, ei oska öelda. Kool ei kipu siiski äriettevõte olema.

Riigikantselei kodulehel seletatakse uudissõna näiteks nii: „Müksaton on häkatoni-laadne formaat, kus interdistsiplinaarsed tiimid otsivad probleemidele inimkäitumist arvestavaid lahendusi, toeks mentorid ja eksperdid erinevatest valdkondadest.“ Koolitöö spetsiifikat tundmata võib ju ka selle „inimkäitumist arvestava“ formaadi koolile osta nagu uue kohvimasina, kui raha jagub. Aga kes mõõdab kasutegurit ja nn ekspertide kvaliteeti, või ongi hasartne „interdistsiplinaarne“ töövaba sebimine omaette eesmärk? Lõputu hulk väsitavaid õõnsaid sõnu ja probleemilahenduse mängud …? Et pääseks selle kaudu nn edumeelsete sekka? 

Moeasja mõtlemata kooli toomine on pigem raisatud raha ja aeg, sest õppeasutuste tegelikke koolitusvajadusi polegi ju keegi välja selgitanud. Õppejuhi sisetundest alati ei piisa.

Kadri on üsna rahuliku meelega inimene ja ega närvipundar saagi tunniplaani teha või arutelusid korraldada. Korralik on ta ka ja püüab käsulaudu järgida nii palju, kui elu lubab. Paraku on hulgi neid kõrgemalt tulevaid korraldusi, mis kuidagi kooli ei sobi. Kas või tulevakevadine 9. klassi eksamite korraldamine. Vaja on ju vähemalt vana ainekava oma teemadega „läbi ratsutada“ ja eksamid – ning kardetavasti mõnele seltskonnale ka järeleksamid – korraldada. 

Septembrist hakkas kehtima uus riiklik õppekava, milles õppesisu enam pole. Igal koolil on õigus (tegelikult kohustus) see ise valida ning kirja panna. See on tükk tööd, mis võtab palju aega ja nõuab kindlasti rohkem teadmisi, kui juhuõpetajatel olla võiks. On küll HTM-i soovitused õppeprotsessi kohta, aga see on üks segapuder, pealegi pole soovitused kohustuslikud. 

Kadri on mures, mille alusel eksamid tehakse, kui igal koolil on oma matemaatika. Naaberkooli naised olevat võtnud oma kooli õppekavaks ja ainekavadeks soovitused ja saanud iga aine jaoks üle saja lehekülje. Kasutamisest ei tasu rääkida, aga ettenäitamiseks käib küll. Kadri jälle tühja tööd teha ei taha ja arvas, et võiks tegeliku töö korraldamiseks mõne hea aineõpiku sisu lihtsalt õppenädalate peale laiali jagada, siis on lastel vähemalt mingi rada ees. Suurtes kirjastustes kirjutavad õpikuid õnneks veel asjatundlikud inimesed.

Ikka eputame väljapoole

Kadri on mures ka noorte kolleegide pärast. Kaks tuli ülikoolist ja üks aktivistiprogrammist „Noored kooli“. Noored olevat nad küll, aga asjatundlikkusest pidi kõvasti puudu olema. Ülikooli magistris on ju vaid nädalalõpuharidus, mis ei luba ainetki selgeks saada, õpetamise metoodikast rääkimata. Ja kuna ülikoolis olnud kontakttunde vähe, siis jääbki palju puudu. Eriti eeskujudest, keda kuulata ja kelle kogemustest õppida. 

Kui meie kohvitamise sisu kokku võtta, siis nõnda: kui õpetaja põhikoolitus on nõrk, pole täienduskoolitust millegi peale ehitada ja õpetaja põlebki läbi. Ta lihtsalt ei oska täiendusõppest midagi võtta, sest ta ei tunne ei ennast õpetajana ega ka valdkonda, kuhu ta tööle on läinud. Seejärel lähebki ta ilmselt mujale ja nii on üks sisuliselt tühja koolitatud ja ametis pettunud noor inimene juures. 

Kadril oli harja lõplikult punaseks ajanud „Terevisiooni“ saatelõik täienduskoolitusest, kus oli juttu järjekordsest importkaubast, seekord intiimkoordinaatoritest. Kõiketeadjas Õhtulehes seletatakse: „Intiimkoordinaator on filmiplatsi amet, mis vastutab näitlejate mugavuse eest paljastavate või lähedust nõudvate stseenide filmimisel.“

Meie saime riigitelevisioonist olulise hommikuse uudisena teada, et Eestist omandavad „uueks väljakutseks“ vajalikke oskusi juba kaks inimest. Innovatsioon ikka USA-st pärit ja #MeToo liikumisest tekkinud. Nõudlus uute oskuste järele pidi suur olema. 

Loodetavasti on see vaid oletus … Huvitav, kui palju võtab aega, enne kui mõni õhinapõhine arvab selle ka koolis vajaliku olevat. Nokulaulu õppimisele jätkukoolituseks või uueks koolitusampsuks.

Taas tuleb tõdeda, et ajalehe lugemine võib ikka ja jälle üllatusi pakkuda. Postimehes oli hiljuti (23.09) juttu, kuidas uue koolitusprojektiga jõuab kaitseväkke „tavatu muudatus“. Vaid ühe nädalaga ja teaduspõhiselt (ei tea, kas on kahtlejaid, et see alati eraldi välja tuuakse) viiakse kõik ajateenijad soovitud füüsilisse ja vaimsesse vormi. 

Küllap saab siis ka kolmandik füüsiliselt suutmatuid noori kiiresti teenistuskõlbulikuks, kui juba „riigikantselei innotiimi juht“ koos „tuntud hariduspsühholoogiga“ asja juures on. Millegipärast ei üllata aga see, miks niisuguse asjaga tegelikult tegeldakse. Lisaks noorsõdurite kaitsetahte „turgutamisele“ (kes usub, et nädalast piisab?) soovitakse „sõjalise pedagoogika tasemes Soomele ja Ameerika Ühendriikidele järele jõuda“. Ikka eputame väljapoole, mitte ei sea meie enda vajadusi esikohale.

Nõnda enam edasi ei saa

Kokkuvõttes ei osanud ma soovitada Kadrile pakutavatest koolitustest midagi, mida aineõpetaja oma õpetuse edendamiseks leida võiks. Et PISA tulemused langevad igal pool, tähendab vaid üht – ei osata enam õpetada ning ei osata / ei jaksata enam õppimiseks pingutada. Küllap on ka vanad õpetajad otsa saamas ja noortel napib koolitööks asjatundlikkust, millega lapsed tulemusteni viia. 

Ei Kadri ega mina ole need, kes noorust taga nutaksid, aga midagi on praegu ülikoolides valesti ikka küll. Loosungeid on igasuguseid, kas või see uus õpikäsitus, mis tänaseks kadunud. 

Õppimine on siiski õppijat arendav töö, mida õpetaja peab oskama targalt korraldada. Kui näiteks Rootsis otsustati tagasi minna nn vana ehk traditsioonilise koolikorralduse juurde, ju siis oli põhjust. Kuuldavasti pidi sealgi tuhandeid õpetajaid puudu olema. Koole tuleb ju pidada ning Kadri küsis ikka visalt, keda ja kuhu koolitusele ta siis saatma peaks. 

Ega ma olegi koolitusi põhjalikult otsinud, minul pole ju plaanis enam koolis töötada. Aga süsteemset täiendusõpet on vaja küll. Omal ajal tulin ülikoolist selliste teadmiste ja oskustega, mis võimaldasid lapsi kuulama ja koostööd tegema panna. Rääkimata kogemusest ja kujunevast „ilmapildist“, mida andsid tõeliste kultuuriheerostega silmast silma kohtumised loengutes ning seminarides. Tollane ülikooliharidus lubas mul viiekümneks aastaks kooli jääda ja praegugi veel natuke abiks olla. 

Tööaastad annavad palju kogemusi juurde küll, aga ülikoolist peab ikka põhja alla saama. Ja täiendusõppe süsteem, mis eesti kooli tarbeks omal ajal oli, töötas hästi. Kui enam ei mäletata, vaadatagu EPAM-ist järele, mida tehti ning kes keda nõustas, aitas ja kontrollis. Kõiki kolme oli vaja tollal ja on praegugi, aga selleks tööks valiti ainult asjatundlikke inimesi. Oli lausa kümneaastase koolikogemuse nõue. Ei saanud igaüks ka koolitama, sest koolitajal pidi olema koolitööd arendav sõnum, millele õpetajal tasus oma aega kulutada.

Kuigi praegu loeb enamik vaid raha, mitte raamatuid, on endiselt vaja vaadata, kas koolituskaup, olgu või teaduspõhiseks nimetatud, oma hinda väärt on. Ja kindlasti oskavad seda teha kooliinimesed, mitte vallaametnikud.

Küllap loevad minu kirjapandut igasugused inimesed, ka sellised, kes mõnuga kähvavad, et nn nõukaaja meenutamine ei kõlba kuskile ja siis polnud ju midagi. Ma ei üllatu: nad lihtsalt ei tea, aga nad ei tunnista seda. Kahju, kui ei tunta eesti kooli ajalugu ja selle perioode ning arvatakse, et kõik, millest kõlbab kõnelda, sündis koos kõnelejaga. Möödunud aegade kirumine pole praegust koolielu karvavõrdki paremaks ega tulemuslikumaks teinud, kuigi uuendusi tuleb nagu seeni pärast vihma. 

Meie rääkisime kohvijoomise kõrvale Kadriga sellest, kuidas meie ajal, st võõrvõimu all õpetajaid koolitati ja mil moel koolitöö oli korraldatud, et eesti kool alles jääks. Uue aja ja uutmoodi õpetajaks saamise peaksid ikka praegused juhid üle vaatama. Nõnda enam edasi ei saa. 

Nii need kohvijutud veeresid. Nagu lugeda, olid teemad üpris tõsised. Ometi jäi Kadri lahkumisel kõlama optimistlik noot: küllap saame kuidagi hakkama. Vahepeal võib mõelda papa Jannseni tarkadele sõnadele: „Häbenegem ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial selle üle, et me eestlased oleme.“