Toomas Raag.
Toomas Raag.

Kuidas viia kõik lapsed ühisele õppeteele?

Toomas Raag.
Toomas Raag.
2 minutit
1035 vaatamist
4 kommentaari

Kaasava hariduse mõiste alla käib haridussüsteem, kus kõik lapsed, sõltumata oma erivajadusest, õppimisstiilist või taustast, saavad võrdsetel alustel haridusest osa. 

Kaasava hariduse edendamine vajab kõikjal tugevat poliitilist ja ühiskondlikku tahet, aga ka küllaldast ressurssi ja professionaalseid õpetajaid. Eestis, nagu ka mujal, on üks peamisi probleeme see, et õpetajatel ei ole alati piisavalt teadmisi ega oskusi, kuidas erivajadusega lapsi tõhusalt õpetada ja toetada. Samas on klassid tihtipeale suured ja individuaalne lähenemine eeldab palju lisatööd. See tekitab frustratsiooni nii õpetajates kui ka lapsevanemates, kes tunnevad, et lapsi ei toetata nii palju kui vaja. Sageli ei ole piisavalt tugispetsialiste ega raha, et pakkuda kvaliteetset ja tõhusat tuge igale lapsele, kes seda vajab. 

Kaasava hariduse mõte pole lihtsalt tuua erivajadusega lapsed tavaklassi, vaid luua selline keskkond, kus iga laps, olenemata taustast või võimetest, tunneb end väärtusliku ja kaasatuna. Laste koosõppimine ja vastastikune mõistmine arendab empaatiat ja sallivust, mis on tänapäeva ühiskonnas hädavajalikud omadused.

Kui võrrelda Eesti olukorda muu maailma omaga, on ilmne, et kaasavat haridust rakendada pole lihtne ka mujal. Põhjamaad, eriti Norra ja Taani on oma tugiteenuste ja väikeste klassidega, kus igale lapsele saab läheneda individuaalselt, siin sageli eeskujuks. Nendes riikides on kaasava hariduse kontseptsioon integreeritud sügavalt haridussüsteemi, mistõttu on sealne õpetajate ettevalmistus ja ressursside jagunemine paremal tasemel. Samas jagub ka seal murekohti, eriti seoses õpetajate läbipõlemise ja üha suureneva töökoormusega.

Itaalias on juba aastakümneid edendatud poliitikat, et kõik lapsed õpivad koos, sõltumata erivajadustest. Itaalia on likvideerinud erikoolide süsteemi ja keskendub täielikult kaasamisele. Kuigi see lähenemine on paljuski inspireeriv, on sealgi probleemiks õpetajate ja spetsialistide puudus ning paljud vanemad ja õpetajad tunnevad, et olemasolevad süsteemid laste vajadusi alati ei rahulda.

Kaasav haridus on Eestis ja maailmas mitmetahuline väljakutse, mille ellurakendamiseks on vaja kõigi asjaosaliste – õpetajate, õpilaste, vanemate ja poliitikute – koostööd. Eestis on kaasava hariduse edasiseks arendamiseks palju potentsiaali, kuid selleks tuleb tagada, et edasiminekut ei pidurdaks ressursside ja spetsialistide puudus. 

Rahvusvaheline kogemus näitab, et kaasavat haridust edendada on keeruline, kuid pikaajaliselt tasub see end ära, kuna loob sallivamat ja võrdsemat ühiskonda.

Kommentaarid

  1. Kaasavast haridusest on Eestis kuidagi valesti osatud aru saada. Näiteks Soomes on 3-etapiline toetussüsteem, millest ainult esimene on tavaklassis erinevate õpilastega arvestamine. Kui õpetaja meelest on lapse abivajadus suurem, liigub ta juba väikeklassi (mis on eufemistlik nimetus erivajadustega õpilastele) ning sellest väikeklassist võib omakorda saada suunamise erispetsialistide juurde. Tavaklassi õpetaja põhimõtteliselt ei tegele seega isegi keskmise erivajadusega õpilastega. Ning isegi selles olukorras on õpetajad hakanud klasse kokku panema ning tegema koosõpetamist, sest kui näiteks kolme klassi õpilased kokku panna, siis tegeleb üks õpetaja 60-ga neist, teine rahutuma 15-ga ja kolmas raskeima 5-ga. Väikeklasside õpilastele ei panda saavutussurvet ja neilt ka ei oodata akadeemilist edukust tulevikus. Tavaklassis on kindlasti õpilasi, kellele keskmine hinne on aga oluline edasiõppimise jaoks. Pole võimalik teha tunde ega hoida tempot nende kahe erineva seltskonnaga. Keeleoskamatus ei ole erivajadus Soomes, aga ainult seepärast, et mujalt tulnud õpilased peavad olema kõigepealt vähemalt aasta ettevalmistavas keeleõppes enne kui üldse saavad liituda tavaklassidega.


  2. Mis kaunid sõnad.
    Soomes on täheldatud korrelatsiooni tulemuste languse ja kaasava hariduse vahel.
    Mida enam kaasatust, seda madalamad tulemused. Lausa nii, et Helsingis arutati, kuis saaks paremate piirkonnakoolide taset langetada. Muidu ei olevat võrdne ega õiglane.
    Kaasavat haridust harrastati ka NSVLis. Väikese maakooli õpetaja kahetses tagasivaates, et ei suutnud andekaid tagant tsurkida ja neid igale poole osalema vedada. Aeg ja jõud kulusid vähemandekate ja laisemate peale.
    Suurema põhikooli kergelt ja parimana lõpetanud poiss avastas aga keskkoolis, et tema kooli parim on teistega võrreldes kõige nõrgem.
    Temagi jaoks ei jagunud õpetajatel aega.
    Empaatia ja sallivus on jutuks hea, aga vaikimisi kujuneb igas kollektiivis välja hierarhia ja kõik pannakse paika. Silt otsaette ning kogu lugu. Seda lihtsalt ei öelda välja, see avaldub hoiakutes.


  3. Hulk aastaid tagasi tutvusime naisega kaasava harduse toimimisega Šotimaal. Mis hämmastas? Sääraste laste õpetamiseks oli nende pearaha 40% suurem kui normaallaste puhul. Muudest abipakettidest, mis säärast õppimist käigus aitavad hoida.. ma ei räägigi.

    Lembit Jakobson

  4. Toomas Raagi esimene lause toob välja kaasava hariduse põhilise probleemi. Võrdsuse asemel peaksime rääkima võrdväärsusest. Kui andekaid ja vähem andekaid õpetada võrdselt, siis kannatavad kas andekad, vähemandekad või keskmiselt andekad, sõltuvalt sellest, kellest õpetaja võrdselt õpetades õpetab.

    Jüri Ginter

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Õpiampsud laiendavad silmaringi

Üksteist aastat tagasi lõime uut gümnaasiumi. Kooli õppekava tegemisse olid kaasatud tulevased õpilased, vanemad, õpetajad. Meie ühine otsus oli, et…

2 minutit

Laps ei saa endale peret valida

15-aastane Johan ei saa öösiti tihti magada, sest tema õde on raskelt haige. Koolis on tal puudulikud hinded ja käitumisprobleemid…

2 minutit
2 kommentaari
Õpetajate Leht