Eesti Muusikakoolide Liit on esindusorganisatsiooniks 86 muusikakoolile, kus käesoleval õppeaastal õpib ca 12 000 last ja noort. Liidu juhatuse esimees, Orissaare Muusikakooli direktor Regina Suik annab ülevaate, millised on muusikaalase huvihariduse uuemad arengud ja suunad Eestis.

Eesti muusikakoolid on tegutsenud juba väga kaua 1997. aastast pärit üleriigilisele õppekavale tuginedes. Kas on plaanis õppekava nüüdisajastada?

Praegu tegutseb enamik muusikakoole enda koostatud õppekava alusel. Riiklik raamõppekava ei kehti juba ammu. Käesoleva aasta kevadel hakkasime uut õppekava välja töötama, töörühma kuulusid peale muusikakoolide liidu juhatuse ka ministeeriumi, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Elleri kooli ja MUBA esindajad. Uuest raamõppekavast ei saa kindlasti teha riiklikku, kohustuslikuna kehtivat õppekava, aga see tuleb näidisõppekava, mille järgi võiksid töötada vähemalt kõik meie liitu kuuluvad muusikakoolid. Õppekava on väga laiapõhjaline ning seda saab rakendada vastavalt iga muusikakooli võimalustele – oleneb, milliste pillide ja stiilide õpetajad konkreetses muusikakoolis on. See ei sätesta, mida konkreetselt õpetama peab, vaid avab võimalusi.  

Üks oluline eesmärk on ühtlustada eri õppevormide kohta kasutatavad mõisted. Praegu nimetab iga muusikakool neid, nagu soovib – kasutusel on nimetused süvaõpe, põhiõpe, vabaõpe, üldkultuuriline õpe, tavaõpe ja ilmselt on neid variante veel. See tekitab segadust. Tahame tuua välja kolm kava: vabaõpe, põhiõpe ja eelprofessionaalne õpe. Ideaalis võtaksid kõik muusikakoolid just need nimetused kasutusele. Need kolm õppevormi lähtuksid raamõppekavast, aga iga muusikakool võib soovi korral veel õppevõimalusi pakkuda.

Põhiõppes peame oluliseks säilitada erialapilli- ja solfedžotundide tasakaal. Erialapill võib olla mis iganes – rütmimuusika kitarrist kuni klassikalise viiulini. Eelprofessionaalne õpe algaks 5. klassist, peale põhiõpet, ja oleks suunatud neile, kellel on potentsiaali ja soov minna muusikat edasi õppima. Seal oleks rohkem erialatunde ning lisanduks ka muid aineid vastavalt kooli võimalustele, näiteks improvisatsioon. Vabaõppes pöörataks tähelepanu rohkem pillimängule, mitte niivõrd muusikateooria õppimisele. 

Uue õppekava eesmärk on eelkõige teadvustada ja avada lastevanematele muusikaõppe eripära ja sisu. Muuhulgas saab ka ministeerium selgema ja laiema pildi muusikahariduse olulisusest kultuuri säilimisel ja edasikandmisel. Praeguse ministri peamine prioriteet on eestikeelsele haridusele üleminek, mis on ka muusikakoolides väga oluline. Samas on ta ära maininud kultuuri järjepidevust toetavate huvitegevuste olulisuse. Oleme väga hea kontakti saanud ministeeriumi huvihariduse osakonnaga, kus töötavad inimesed on teadlikud huvihariduse valdkonna mastaapsusest. 

Mida arvate ideest lõimida omavahel formaalharidus ja huviharidus? 

Loodava õppekava üks oluline eesmärk ongi ühtlustada muusikakooli ja üldhariduskooli õppekavade pädevusi. Toetame muusikakoolide liidu juhatuses väga seda lõimimist, aga on ka piirkondlikke erisusi, mida tuleb lõimimise võimaluse loomisel arvesse võtta. Väga paljud muusikakoolis käivad lapsed tahavad osaleda üldhariduskooli muusikatundides, sest nad on seal tublid ja silmapaistvad. 

Üks hea lõimimisvõimalus on loovtööd. Näiteks võiks loovtöö teema olla kontserdi korraldamine, esinemine või heliloomingu kirjutamine. Seda kõike saab teha koostöös muusikakoolidega.   

Kindlasti ei võimalda muusikakool omandada kõiki pädevusi, mida üldhariduskooli muusikaõpe ette näeb. Näiteks laulmisega tegeletakse üldhariduskoolis oluliselt rohkem kui muusikakoolis, välja arvatud laulu erialal. Küll aga toetab muusikakooliõpe lapse arengut näiteks sotsiaalsete pädevuste omandamisel täpselt samamoodi kui üldhariduskoolgi. 

Üldhariduskooli ja muusikakooli koostöövõimalusi on väga erinevaid. Näiteks Orissaare Muusikakool asub üldhariduskooliga ühes majas. Kuna algklassides on nädalas kaks muusikatundi, kehtib meil juba mitu aastat kokkulepe, et kord nädalas saab õpilane minna muusikatunnist muusikakooli erialatundi. Nüüd oleme seda rakendanud ka vanemates klassides. Kõik toimub kokkuleppel ja koostöös üldhariduskooli muusikaõpetajaga. 

Mis on praegu muusikaalase huvihariduse suurimad valukohad Eestis?

Ei saa üle ega ümber rahast. Oleme kohalike omavalitsuste hallatavad koolid ning kohalikel omavalitsustel on väga erinevad prioriteedid ja võimalused. Kui Tallinna piirkond on nii õpetajate, õpilaste kui ka raha mõttes üsna heas seisus, siis näiteks Ida-Virumaal ja suurematest keskustest kaugemal tegutsevad muusikakoolid on väga keerulises olukorras. Kõik sõltub iga konkreetse muusikakooli võimalustest, mida nad saavad pakkuda. 

Õpetajaskond vananeb. Oleme mõelnud, et võib-olla saavutaksime just eelprofessionaalse õppega selle, et õpilased tahaksid kunagi õpetajana oma kodukooli tagasi tulla. Ka võiksid vanemad õpilased proovida pisut õpetajatööd. Kasvõi olla kontsertmeistriks noorematele õpilastele. 

Kui palju õpetajate palgad muusikakooliti erinevad? 

Need erinevad väga palju. Kõige kõrgem on õpetaja miinimumpalk ehk 1865 eurot, kõige madalam aga 900 eurot. See on päris õudne. Paljudes omavalitsustes on huvikooli õpetajate palk seotud üldhariduskooli õpetajate töötasuga ja on muusikakoole, kus palk sõltub haridustasemest. Kokkuvõttes – ühtset süsteemi ei ole. 

Milliste pillide õpetajate põud on kõige suurem?

Kõige keerulisemas seisus on puhkpillid. Eriti madalad vased. Puhkpillid on olulised orkestripillid ja mitmed orkestrid Eestis on lõpetanud tegevuse. Klaveri- ja keelpilliõpetajatega veel probleemi ei ole. 

Mis siis on lahendus? Õpetajaid ei ole ja nendeta ei kasva ka uusi peale. 

Loodame muutusi tuua õppekava uuendamisega ning koostööga muusikaharidust pakkuvate kutse- ja kõrgkoolidega. Eks meil tuleb ka ise järjepidevalt väljas käia ning tutvustada pakutavate erialade võimalusi, andes kontserte, näiteks kultuurimajades, lasteaedades ja koolides. 

Mis on need uued suunad, millega muusikakoolid praegu tegelevad?

Rütmimuusika on väga jõudsalt kasvav suund. Ehkki juba 20 aastat tagasi hakati Tallinnas ja Tartus rütmimuusikat õpetama, on maakoolides see teema veel ikka arglik, kuid järjest vähem. 

Samuti on uus teema muusikahariduses digitehnoloogia. Küsimusi on siin väga palju. Isegi, kui jätkuks selle valdkonna õpetajaid, on muusikakoolidel vahendeid saada väga keeruline. Õppevahendite soetamiseks on koolide eelarves väga raske vakantsi leida. Väiksema eelarvega koolides tuleb vahel teha valikuid aasta lõikes – ühel aastal parandatakse ühtesid ja teisel aastal teisi pille. Heal juhul suudetakse osta lisaks mõni väiksem pill. Klavereid tuleb mitu korda aastas häälestada. Näiteks koolil, mida juhin, kulub eelarves 93% palkadeks ja 7% jääb majandamiskuludeks: küte, vesi, instrumendid, instrumentide parandamine, koolitused. Suuremad pillid, näiteks tiibklaverid, maksavad ju meeletult palju. 

Muusikakoolid peavad hoidma mingit stabiilsust ja järjepidevust ja sellega on nad väga hästi hakkama saanud. Samas tuleb ajaga kaasas käia. Ma ei saa öelda, et kõik Eesti muusikakoolid sellega võrdselt tegelevad, aga on väga tublisid ja uuenduslikke koole. Arvan, et muusikakoolid peaksid olema paindlikumad. Eriti maapiirkondades tegutsevad koolid, kus lastel puuduvad alternatiivsed muusikainstrumentide õppimise võimalused. Lapsed tahavad tihti tegeleda rohkem kui ühe huvialaga. Pilliõpe nõuab suurt pühendumist ja harjutamist. Võiksime leida võimaluse pakkuda süvaõpet kõigile neile, kellel on selleks potentsiaali ja tahet, ning olema paindlikumad nendega, kellel on huvi, kuid ajast jääb puudu.