Tänavu detsembris täitus sada aastat ühe Eesti Vabariigis edukalt tegutsenud õppe- ja kasvatusasutuse rajamisest. Kolovere Riigi Hoolekandekool (RHK) jõudis töötada kakskümmend aastat (1924–1944) ja suunata tavaellu mitusada halvale teele kaldunud poissi. 

Halvale teele sattunud poiste kasvatamise oluliseks teguriks sai tihe päevakava, töökasvatus ja vaba aja arukas kasutamine. Omaaegsest vajalikust ja õnnestunud kasvatusasutusest astusid ellu tublid noored mehed.

Vastrajatud Eesti Vabariigis vajasid peale nägemis-, kuulmis- ja vaimupuudega noorte omaette tähelepanu ka vanemateta või vanemliku hooleta jäänud halvale teele sattunud noorukid. Erikooli rajamiseks ostis riik 1923. aasta lõpul Koluvere mõisasüdame 19 hoone ja 62,6 tiinu (ligi 70 hektarit) maaga, andes selle haridusministeeriumi alluvusse. Tollase Eesti kontekstis oli see suur talu. 

Hoolekandekool võttis vastu sõnakuulmatuid poisse kogu Eestist. Vastuvõtu otsustas ja algusaastate üldisemaid probleeme aitas lahendada ministeeriumi nimetatud valvekomisjon. Koolitöö ja majandamisega ning igapäevaelu korraldamise, distsipliini ja ülekäte läinud poiste ohjamisega tuli kohapeal hakkama saada. Hästi säilinud arhiiv annab hea ülevaate, milliste raskustega iga päev kokku puututi. 

Koluveresse suunati ainult selliseid noorukeid, kellega kodus või kodukoolis hakkama ei saadud. Paljudel puudus üldse ettekujutus korrast ja distsipliinist – see tuli kujundada. Õpetajate käsutuses oli isiklik eeskuju ja hea sõna. Edukaks osutusid avameelsed vestlused üksi ja grupiti. Ja kui tuli uus poiss, hakkas temaga kõik jälle otsast peale. Reaktsioonina korduvatele ärajooksmistele ja vastuhakkudele lubati lõpuks mingil määral isegi vitsakaristust.

Rahvas kutsus Kolovere kooli ulakate kooliks (kuna toona kasutati ametlikult lõunaeestipärast nimevarianti, oli hoolekandekooli ametlik nimi Kolovere Riigi Hoolekandekool asukohaga hilisemas Koluveres). Sinna saadeti poisid kohtu või politsei otsusega ja jäid nad sinna kuueklassilise kooliprogrammi lõpetamiseni või 16-aastaseks saamiseni. 

Toonane RHK õpetaja oli ühtlasi kasvataja, kui tänaseid elukutseid arvestada. Temalt eeldati peale pedagoogivõimete mingi eriala valdamist või harrastuse olemasolu. Koluvere poiste kasvatamise oluliseks teguriks sai tihe päevakava, töökasvatus ja vaba aja arukas kasutamine. 

Kolmekümnendatel oli õpetajana tööl neli meest. Kogu kool oli terve nädala, esmaspäeva hommikust järgmise esmaspäevani korrapidajaõpetaja hoole all ja vastutada. See oli väga suur koormus. Õpetaja töötasu kohta märgib Pärt Ellerhein oma mälestustes, et 1. oktoobrist 1928 Koloveresse tööle minnes hakkas ta tavakooli 700-margase palga asemel saama kuus 1200 marka.

PILT 1 ⟩ Koluvere loss

Kasvandike ja õpetajate elamine kompaktses kindluslossis lõi tingimused ühtseks pereks kasvamiseks. Kõik tundsid kõiki ja ühiseid reegleid arvestati ning austati.

Loss asub Läänemaal Kullamaa kihelkonnas Risti–Virtsu tee ääres Liivi jõe saarel. Praeguseks kahe torniga vana lossi ajalugu ulatub 13. sajandisse. Sel kaugel ajal kaitsti kindluslosse vallikraavidega. Veekaitse on praeguseni hästi säilinud. Lossisaarel kasvavad ümberringi vanad tammed, tee ääres sirelihekk ja mitmed võõrsilt pärit põõsad. Lossi uhkuseks on vana kahur jämeda metallist toru ja paekivist laotud saunasuuruse koopaga. Lossi taga nõlvakul peeti Kullamaa piirkonna 1932. aasta laulupidu ja korraldati muid kohalikke ettevõtmisi. Koluvere lossisaar oli vaikne rahulik omaette paik.

Elukorraldus 

Poisid elasid vanas kindluslossis ühtse perena. Samas hoones söödi ja magati, seal toimusid koolitunnid, tööõpetus ja meelelahutus. Ka õpetajad peredega elasid lossis. 

Saarepealne asukoht ja loodus aitasid kasvatustööle kaasa. Lossisaarel sai teha kõike: lugeda, liikuda, mängida, sporti teha, ujuda ja kala püüda. Poisid olid kogu aeg silma all: üle lossi silla ei tohtinud minna, kuigi piirdeaeda ega väravat ei olnud. 

Kaugemale mindi koos saatjaga rühmatööle või saadi korrapidaja-õpetajalt punase triibuga peenejoonelisele sedelile aniliinpliiatsiga kirjutatud „lubatäht“: kuupäev, poisi ja õpetaja nimi ning kellaaeg, millal peab tagasi olema. Raskemate üleastumiste karistuseks ei tohtinud poiss teatud aja väljuda isegi lossihoovist, aga seal oli ka ruumi tegutsemiseks ja väravat päeval ei suletud. Maksis sõna. Kartserit ega muud füüsilist kinnipidamist ei kasutatud.

PILT 2 ⟩ Päevakava

Poisid magasid kahes ruumis: üleval suures magalas olid reas raudvoodid ja igal poisil öökapp; all väiksemas toas puhkasid need, kellel oli vaja öösiti WC-s käia. Neid käis öövaht vajadusel üles ajamas, nii et korrapidajaõpetaja sai puhata, kui just mingit eriolukorda polnud. Kõik poisid ihkasid suurde magamistuppa. 

Haigete jaoks oli põhjatiivas tõbituba või isolaator apteegikapiga – see nurgaruum kuulunud sajandite eest Kullamaa kirikusse maetud salapäraselt hukkunud Württembergi printsessile Auguste Karoline Friederike Luisele (1764–1788) ja natuke kardeti, et ta võib koju käima tulla. Mingil ajal ei olevat tahetud üldse haigeks jääda – kuulujutt levis ja mõjus.

Hommikuti tõusti vara, järgnes pesemine, riietumine, enese ja ruumide – magalate, koridoride, klassiruumide – korrastamine, puude toomine ja ahjukütmine, hommikusöök, lühike vaba aeg või (ettevalmistavad) tööd köögis ning laudas: kartulikoorimine, nõudepesemine, loomade söötmine.

Koolitundides käisid kõik. Lõunasöögile järgnes jälle vaba aeg – neile, kel sel päeval ülesandeid polnud –, siis tulid rühmatöö või -tunnid, seejärel õhtuoode ja õppimistund. Õppimistunnis oli ka teine õpetaja. Kes varem valmis sai, võis pikemalt huvialadega tegelda. Pärast õhtusööki oli jälle vaba aeg. Korrapidajaõpetaja sai õhturahu alles siis, kui kogu pere magas.

PILT 3 ⟩ Õpetatavad elualad või ametid

Riigi Hoolekandekool oli kolme liitklassiga 6-klassiline algkool, kus igal õpetajal oli tunnis korraga 25–40 erinevate võimete ja käitumisega poissi hoole all. Algkoolitundidest tähtsamaks sai töökasvatus – ettevalmistus iseseisvaks eluks ja toimetulekuks. Igaüks õppis mingit sobivat jõukohast ala, mille alused tuli kooli ajal omandada. 6-klassilise põhikooli järel pidi igaüks olema valmis ellu astuma. Mõnigi nutikamatest ja ettevõtlikumatest poistest õppis hiljem ise edasi. 

Kõige otstarbekam, millega ennast ja tulevast peret elatada, oli õppida põllumajandust või käsitööd. 

Populaarsed olid rätsepatöö, kingsepatöö, aiatöö, puutöö, nahatöö (raamatuköitmine), aga ka sepatöö. Nende erialade õpetamiseks olid RHK-s töökojad, meistrid ja rühmatunnid. 

Poiste kasvatuse üle mõtiskleb leeriõpetuse jagaja, Kullamaa pastor Henn Unt: „Siinseks põhimõtteks oli see, et poistel ei tohi jääda vaba aega. Selleks rajati mitmed töökojad ja moodustati ringid. Võis õppida tisleriks, sepaks, kingsepaks, rätsepaks, fotograafiks, raamatuköitjaks, aednikuks ja orkestrandiks. Töötas foto-, male-, kabe-, kirjanduse- ja maaliring. Enamuses füüsiliselt kängu jäänud ja koduse kasvatuseta, vajasid nad sõbralikku lähenemist ja õiget juhendamist. Muidugi olid nad valmis igasugusteks vempudeks.“

Gruppides kujunesid välja omad sellid ja õpipoisid, osavamad ja saamatumad. Poiste riietus ja jalanõud tehti esialgu kõik kohapeal, hiljem olud muutusid. Mingit humanitaarabi tollal ju ei olnud. Väga uhke oli teatada, et puhkpilliorkester esineb oma kooli töökojas valmistatud ülikondades.

Kevaditi korraldati õpilastöödest näitused ja tööd võidi ära müüa, raha sai endale. Küllap sobinuks nii mõnelegi, kes ise kuigi ettevõtlik polnud, ka tuimem või üksluisem vabrikutöö, ent nendel aastatel maal selliseid töid ei õpetatud.

Paljudele lastele on ikka meeldinud tegelda loomadega. Ka Koluvere poistel oli selleks võimalus. Hoolekandekooli oma koolitalus (hiljem nimetati abimajandiks) tuli ära teha kõik põllu- ja loomakasvatustööd. Mõned poisid veetsidki kogu vaba aja laudas loomade juures või aias ja põllul ning kooli lõpuks teadsid põllupidamisest päris palju. Põllumehetarkusi jagasid põllumajandusjuhataja ja töölised. 

Poisid ajasid loomi karjamaale ja tagasi, söötsid, lüpsid ja puhastasid neid, imetlesid väikesi vasikaid ja varsakesi, parandasid töövahendeid, äestasid põldu, võtsid loogu ja vedasid heina. Eriti armastati hobuseid – võis ju vahel neile selgagi istuda! Tänapäeval räägitaks laste ekspluateerimisest või kurnamisest, aga saja aasta tagustes tingimustes oli teadlik ja oskuslik juhendatud töö peaaegu ainuke võimalus ulakast poisist tubli mees kasvatada. 

Selliseid noori mehi võeti meelsasti taludesse sulaseks. Töö teeb inimese.

Suvevaheajaks võisid laitmatu käitumisega poisid minna koju või sugulaste juurde, aga paljudel seda võimalust polnud. Loodi sidemeid naaberpiirkonna Ridalaga, kus usaldati Koluverest karjapoisse võtta. Mõnigi saanud pärast sulase- või töömeheristsed ja oma elu esimese töökoha samas kandis. Kahe-kolmekümnendatel oli asjatundliku talusulase amet täiesti aktsepteeritav, eriti kui viisaka ja väärika peremehe juurde sattusid. See oli poisi karjääriredeli esimene aste.

Toonane elu põhines enamasti naturaalmajandusel. Koluvere kogukonnas tehti, eriti põllumajanduses, väga palju ühistöid ja peeti talguid nagu vanas Eesti külas. Talgutest sigines mitmesugust kasu: õpiti käsilolevat igapäevast tööd tegema, kõik said asjaga kurssi. Tööst võttis osa kogu pere ning pidi harjuma ühiselt sama asja tegema. Seal õpiti jälgima, kes on osavamad, nupukamad, kiiremad; seal sai üheskoos kehvemaid järele aidata. 

Kevadel oli kartulipanek, siis rohimine, kõplamine, sõnnikuvedu, heinatööd, viljakoristus, sügisel vilja masindamine, veskil käimine, kartulivõtt, aiasaaduste hoidistamine. Need olid pikad talgupäevad. Pärast võeti kokku, mida head saavutati ja mis seekord puudu jäi. 

Mõisa ajast jäänud kasvumajad ja lavad korrastati ja võeti aedniku juhendamisel kasutusele. Aiatöödel oli poisse vähem: kasvumajas oli kitsas ja töö nõudis täpsust – maa/kasvumaja ettevalmistamine, külvamine, istutamine, rohimine ja saagi koristamine. Värske salat ja roheline sibul olid ka talvel ühtelugu laual. 

Kogu toodetud saak läks kasvandikkudele toiduks, varusid ja tulusid arvestati matemaatikatunnis – jällegi ettevalmistus iseseisvaks eluks. Köögi jäägid viidi sigadele – kokkuhoidlik majandamine. Talgutest ja ühise töö aktsioonidest võttis osa kogu koolipere. 

PILT 4 ⟩ Eneseteenindamine 

Põhimõte oli see, et igaüks peab suutma oma elu planeerida ja saama hakkama. Kõigepealt peab oskama mees enda eest hoolt kanda. Ta pidi jälgima oma välimust, pesema käsi, puhastama saapad, hoidma korras voodi ja öökapi. Ja jälgima ning abistama nooremaid. Oma pluusi või jaki nööpi pidi iga mees oskama ette õmmelda, sokki nõeluda või väikest haava siduda, samuti petrooleumilampi süüdata ja puhastada – tikutoos usaldati ainult suurematele poistele. 

Palju töid tehti ühiselt: tubade ja treppide koristamine, puude lõhkumine ja tassimine, talvel ahjukütmine, kord nädalas saunakütmine, vee vedamine. Kevadel ja sügisel pesti aknaid, igal nädalal põrandaid ja pesu. Abirühma hooleks oli pesukatla all tule hoidmine, pesu väänamine ja kuivama riputamine. See kõik käis pesunaise Pupardi mammi hoole all.

Paljudele huvitav „osakond“ oli köök – magustoitudest ja õunakoorimisest ning moosikeetmisest kuni juurviljasalvede ja lihasoolamiseni välja. Välja kujunesid perenaiste lemmikud, kes köögitöödega teistest paremini hakkama said ja keda siis ka rohkem kööki lubati või kutsuti. Lauakatmise ja nõudepesemise õppisid kõik ära. Sööma mindi ühises rivis ja algaastatel loeti ka söögipalvet või lauldi hommikul salmikene.

Poistel tuli korras hoida kogu lossisaar ja park ning sissesõiduteed. Rohuplatsid niideti vikatiga, rohi viidi loomadele või kuivatati heinaks. Kõige üle valvas ja vastutas korrapidajaõpetaja. Tema teadis, kus ja kui kaua keegi on, kuidas toime tuleb ja millised tööd parasjagu pooleli on.

PILT 5 ⟩ Vaba aeg

Harrastused olid nii vaimset kui sportlikku laadi: lugemine, pallimäng (rahvastepall ja võrkpall), jooksud ja hüpped, paadisõit, ujumine ja vettehüpped; talvel uisutati, suusatati, kelgutati. Võimla oli ümmarguses tornis – see oli tubane lemmikkoht ja korrapidaja hoole all. Spordivõistlusi peeti nii omavahel kui ka naaberkoolidega.

Talvel mängiti õhtuti kabet, malet ja lauamänge. Palju kasutati oma nuputatud ja töökojas valmistatud mänge. Koluvere poisid saagisid vineerile joonistatud Eesti kaardi maakondi pidi tükikesteks ja teised pidid vabariigi kokku panema. Või saeti välja jõgikonnad, joonistati sinised jõesängid peale – et kuhu kõik Eestimaa veed voolavad. Niisuguseid kokkupanemise mänge oli mitmeid. Ja vineerisae käsitsemise sai selgeks. 

Siis otsiti niidirulle, et saetud ja värvitud figuuridele rattad alla panna. Ühele kujule oli vaja vähemalt kaks niidirulli pooleks saagida, siis sai neli ratast – tore oli neid hobuseid, koeri ja jäneseid järel vedada. 

Pärt Ellerheina Kolovere RHK puhkpilliorkester oli kuulus üle Läänemaa ja kaugemalgi. Oma mälestusteraamatus räägib Ellerhein repertuaari hankimisest ja õppimisest, nimetades alati, mis pala oli jälle juurde õpitud ja mida kus esitati, kuidas see vastu võeti või välja tuli. Traditsioonilise puhkpillimuusika kõrval õpiti moodsat tantsumuusikat ja paljundati noote, vajadusel kirjutas Ellerhein ise uue loo. Enne laulupidu õpiti ära kümme marssi ja harjutati pargiteedel käigumarssi. Kõndides oli esialgu raske hästi ja rütmis mängida, ent pärast pälviti laulupeol palju kiidusõnu. 

PILT 6 ⟩ Kevadine pereheitmine

Pärast 6-klassilise kooli lõpetamist ja eesti mehele sobiva käitumismudeli omandamist tuli koolist lahkuda. Arhiiviaruannetes on täpselt kirjas, missuguse „seljakotiga“ noor mees ellu astus. Riietest ja jalanõudest eespool oli mehe väärikus. Poisid suutsid enese eest hoolt kanda ja oskasid naabrit või hädalist tähele panna ja abistada. Oskasid üheskoos tööd teha ja puhata, aktiivsemad ka teisi juhendada. Igaühel oli enamasti mitme töö või ameti kogemus. See kindlustas edaspidise ülalpidamise ja andis lootust peret luua. Ühel 1930-ndate lõpu pildil on tosinkond koolist lahkujat koos õpetajatega. 

Omaaegsest vajalikust õnnestunud kasvatusasutusest astusid ellu tublid noored mehed. Need olid endised raskestikasvatatavad poisid üle Eesti, kodudest ja lastekodudest, eriti linnaperede pojad, kelle vanematel polnud oskust, aega, huvi, tahtmist või võimalust lastega tegelda; maapoisse olnud vähem. 

Need, kes ei jõudnud kõigest hoolimata normaalsesse ellu, võisid sattuda Laitsesse, kus olid sõna kõrval trellid, aga säilis ka kool ja õpetamine ning mõningane vabadus. Režiimilt järgmine rangem võimalus/paratamatus oli Harku vangla. 

Arvati, et ilma Koluvereta oleks nüüdse 85% asemel ausat elu elanud ehk ainult 15% noormeestest. 

Lõpp

Talvest 1944/1945 allutati hoolekandekool NSVL-i siseministeeriumile ja nimetati kolooniaks, kehtestati vanglarežiim ja vene keel, toodi püssimehed, ehitati trellid ja traataiad. Kolhooside rajamise aegu tegutses Koluveres aastatel 1953–1957 mehhaniseerimiskool. Siis püüti uuesti alaealiste paranduskolooniat luua, aga selleks vana krahviloss enam ei sobinud. Asutus likvideeriti mässu ja põletamiste tagajärjel 1962. aastal. Alates 1964. aastast pakuvad endisesse Koluvere lossiaeda ehitatud hooned peavarju ja hoolt invaliididele ja eakatele.

---

Aknapurustaja

Minu tädi Olgale jutustas üks uus väike kartlik poiss, nii kümnene või noorem, kuidas ta koolimaja aknad kividega puruks viskas. Kõik aknad, kõik ruudud. Tõi kive juurde ja – tore, kui sai kohe esimese kiviga: klirises nii ilusti ja killud lendasid …

Siis tuli koolijuhataja koju, nõudis emalt uusi aknaid, uut klaasimist. Et raamid käivad, vaja ainult uusi klaase. Ei saa ju ilma klaasideta, külm on.

Ema ei teadnud enne midagi, hakkas nutma, paluma, et koolist välja ei visataks. Et poiss üksi … kuhu ta poisi paneb, mida peale hakata … Aga raha ei olnud sugugi ja ise klaasida ei osanud, ikkagi palju suuri aknaid – terve koolimaja … No kes pidi uued panema? Isa? Isa ei ole, pole teda peres olnudki.

Vastutas vallavalitsus, klaasid vist saadi; emale püüti ka appi minna, et poiss hukka ei läheks. See väikemees sattus niimoodi Kolovere Riigi Hoolekandekooli.

Pille Kippar