Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Küll alles tahaks, et koolid oleksid tõelised haridustemplid ja et kõik, mida seal tehakse, aitaks kaasa õpilaste vaimsele ja füüsilisele arengule. Ent nagu selgub, ei ole seda paraku lihtne tagada. On üldteada, kuidas ajapikku on koolielu mõtestamisel toimunud oluline nihe, ning õigustatult või mitte, aga üha vähem räägitakse õpilaste õpetamisest ja aina enam õppimist soodustavate tingimuste loomisest ning seda pärssivate faktorite kõrvaldamisest.
Eks aeg annab arutust, kumb mõtteviis õigem on ja kas üldse tasub nende vahele piiri tõmmata. Õppimist pärssivaid tegureid on aga palju ja nende vastu võitlemine on suurele hulgale õpetajatele osa igapäevatööst. Nõnda on see olnud alati, sest pole midagi inimlikumat sellest, et tähelepanu mõnelt vaimset pingutust nõudvalt ülesandelt hajub või et mõni süütu kiusatus segab keskendumist.
Häda on selles, et neid kiusatusi on üha rohkem, ja nüüdseks on sellele antud ka kõnekas ja kõlav koondnimetus, mis räägib iseenda eest – ajumäda. „Ajumäda“ valiti hiljuti läinud aasta sõnaks ja see tähendab mõistuse hääbumist tühiste ja vähest kuni olematut mõttetegevust nõudvate materjalide tarbimise tõttu. Need materjalid pärinevad peaasjalikult mõistagi sotsiaalmeediast, ja nagu tõendasid viimased PISA testide analüüsid, on küsitava kvaliteediga ja lihtsalt odava, meelelahutusliku veebisisu tarbimine saanud paraku igapäevaseks reaalsuseks mitte ainult vahetundides, vaid ka tundide ajal.
Ehkki see viimane paljastus pani imestama nii mõnegi koolikauge inimese, teadis enamik kooliinimesi seda niigi. Tundus, et vähemalt korraks tõusis teema ka ühiskondliku huvi keskmesse, olgu selle tunnistuseks või avalik kiri, mis õhutas haridusministeeriumit välja mõtlema selgemaid nutiseadmete koolis kasutamise reegleid. Põhimõtteliselt käibki võitlus selle nimel, et me ei laseks end oma meelevallas olevatel, kuid mõjuvõimsatel vahenditel juhtida ajumäda teele, vaid hoopis millegi niisuguseni, mis meid inimestena arendaks.
See on mõistagi üks lõputu vaidlus, mille arengut on läbi aastate olnud huvitav jälgida. Mis algas suure optimismiga digitehnoloogia revolutsioonilisest mõjust haridusele, on vähehaaval jõudnud punkti, kus seda optimismi enam nii väga ei ole, on vaid nõutus või hoopiski pessimism. Kõik saavad aru, et nutiseadmed segavad, näib, et seda möönavad isegi nende kõige tulihingelisemad fännid. Nüüd on sihiks võetud, et õpilased ise loobuksid oma digitaalse sõbra liigkasutamisest, pannes sealjuures vapralt vastu ajumäda keelitusele.
Kuulates seda helesinist unistust ja meenutades ajuteadlase Jaan Aru tõmmatud paralleeli nutivahendi ja heroiini vahel, on nõutus kerge tekkima. Ühesõnaga, me loodame ikka veel, et asjandust, mille veetlus põhineb nendel samadel füsioloogilistel mehhanismidel nagu keelatud mõnuainetel, on võimalik õpetada mõõdukalt ja mõistuspäraselt kasutama, ilma rangete piiranguteta – ja tagatipuks, et seda on võimalik õpetada laiadele massidele.
Vahest on see tõesti nii, kuid samal ajal ei oleks ma põrmugi üllatunud, kui meie digiriik jõuaks pärast pikka vastupanu viimaks sinna, kuhu on jõudnud juba suur osa teisi arenenud riike – isiklike digivahendite veelgi rangemate piiranguteni koolis. Kellele siis keelud ikka meeldivad ja tuld antakse nende pihta kõvasti. Kuid kas pakutakse ka mingeid muid alternatiive peale selle, et „õpetage neid lihtsalt paremini kasutama“? Selle koha pealt on pigem põhjust olla pessimistlik. Vähemalt nõnda on elu näidanud.
Näib, et kõik hea, mida piiramatu teabe kasutamise võimalus annab, kipub ajumäda ära tasandama, vähemalt statistiliselt. Otsides sealjuures mingisuguseidki märke mõnest lähiminevikus paranenud koolihariduse mõõdikust ja olles siis sunnitud pettuma, nähes kas stagnatsiooni või hoopis tulemuste taandarengut, tekib hirm, et ajumäda pealetung ongi juba võitmas.
Mulle on õpilased isiklikult kirjeldanud seda, kui lihtsaks on muutunud spikerdamine. Kui varem räägiti, kuidas hea spikri valmistamisel seda lõpuks kasutama ei pidanudki, kuna sisu jäi selle tegemise käigus meelde, siis on sügavalt kahtlane, kes see enam kehtib ja kehtida saabki. Tillukesest juhtmevabast kõrvaklapist juuste all võib lasta kõnerobotil endale ette siristada vägagi põhjalikke vastuseid. Nutikell, kuniks seda ära ei korjata, võib olla oma väiksusest hoolimata avatud õpiku eest. Kui õpetaja valvel pole, võib õpilane ka üpris labasel ja vanamoodsal viisil oma telefonist asju järele vaadata.
Ma ei kavatse siin norutada, nagu oleks vanasti olnud rohi rohelisem. Aga vastukaaluks meie üldkehtivale arengu ja progressi narratiivile ei teeks paha vahelduseks ausalt möönda, et meie suureks pettumuseks ei paista midagi paranevat. Hea ei tundu kurja võitvat, kvaliteetsisu ei mata ajumäda enda alla, vaid pigem vastupidi. Ei saa välistada, et parim viis ajumäda tõkestamiseks ongi vaid lihtlabane keelamine – koos kõige heaga, mis viimasega kõrvu käib.
Lisa kommentaar