Huviharidus pole ainult annete ja oskuste arendamine, vaid väärtuslik ennetusmeede sotsiaalsete probleemide leevendamisel. Juurdepääs huvikoolidele pole regionaalselt ja sotsiaalmajanduslikult aga ühtlane. 

2023/2024. õppeaastal tegutses Eestis 840 huvikooli. Huviharidus on enim koondunud Harju, Tartu ja Pärnu maakonda, kus paikneb kokku 659 huvikooli 840-st ehk 87% Eesti huvikoolidest. Sellest tulenevalt käib huvikoolis iga teine linna- ja iga kolmas maalaps. 

Siiski pole see õnneks kogu pilt. Lisaks tegevusloa alusel toimuvale struktureeritud õppele huvikoolides tegeldakse Eestis huvitegevusega ka vabamas ja mitmekesisemas vormis ning ringid võivad tegutseda koolide, spordiklubide või noortekeskuste juures. Kuid selle kohta puudub riigil kahjuks ülevaade – pole selge, kus ja millised ringid tegutsevad ning kui palju lapsi neis osaleb.  

Koolide spordiringide kohta kogus hiljuti ühes uuringus andmeid Eesti spordiregister ning riigiraha.ee portaalist saab välja võtta, kui palju kulub huvitegevusele ja -haridusele raha kohalikel omavalitsustel, kes nende teenuste pakkumise eest vastutavad. Teisalt ei erista riigiraha.ee kulutusi spordile vanusrühmade lõikes. Seega näeme küll omavalitsuste investeeringuid sporditegevusse, kuid mitte seda, millises ulatuses on need seotud laste ja noortega. 

Esimene järeldus on seega, et valdkond vajab hädasti ülevaatlikumaid andmeid, vastasel korral on väga keeruline pädevalt poliitikat kujundada. Praegu saame vaadata vaid mõnevõrra lünklikku pilti. Allolev esitabki olemasolevatest andmetest nähtuvaid leide ja järeldusi koos andmekvaliteedist tingitud reservatsioonidega.

Ebavõrdne juurdepääs huvikoolidele 

Arenguseire Keskuse analüüsist selgus, et huvihariduse kättesaadavuses esineb nii piirkondlikku kui ka sissetulekupõhist sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust. Kui Harju maakonnas käivad huvikoolis pooled lapsed, siis Valga maakonnas ainult viiendik. Teised maakonnad jäävad nende kahe näitaja vahepeale. Samas tuleb arvesse võtta, et analüüs ei käsitlenud huvitegevust väljaspool huvikoole, kuna selle kohta puuduvad registriandmed. Võime loota, et piirkondades, kus huvikoole on vähem, asendavad neid vähemalt osaliselt koolides ja noortekeskustes toimuvad huviringid.

Sissetulekupõhist ebavõrdsust ilmestavad andmed, mille kohaselt osalevad huvihariduses enim kõrgema sissetulekuga perede lapsed. Vanemate puhul, kelle netosissetulek on 2500 eurot kuus või enam, osaleb huvihariduses ligi 70% lastest, samas peredes, kus vanemate netosissetulek jääb alla 1000 euro kuus, on see osakaal alla 30%. 

Kuigi Harju ja Tartu maakonnas on keskmine sissetulek suurem, ei tähenda see, et seal pääseks huviharidusele ühtlaselt paremini ligi. Ka neis maakondades osalevad kõrgema sissetulekuga perede lapsed huvihariduses märksa enam kui madalama sissetulekuga perede lapsed. Ehk ka jõukamates piirkondades võib huviharidus jääda paljudele lastele rahanappusel kättesaamatuks.

Huvihariduse rahastus KOV-ides on tervikuna hinnatõusuga sammu pidanud, kuid KOV-ide lõikes on pilt ebaühtlane. 

Kohalikud omavalitsused vastutavad huvihariduse ja -tegevuse teenuste eest oma territooriumil. Riik pakub selleks ka sihtotstarbelist toetust, kuid see on üsna väike, moodustades kohalike omavalitsuste huvihariduse rahastusest vaid ligikaudu kümnendiku. Aastatel 2018–2021 eraldas riik huviharidusele ja huvitegevusele 14,25 miljonit eurot, kuid 2022–2024 langes see summa 10,25 miljonile.  

Omavalitsuste tasandil on huvihariduse rahastamise suundumused olnud mitmekesised. Perioodil 2020–2024 suurenesid omavalitsuste kulutused huviharidusele ja -tegevusele 40,3%, jõudes 110 miljoni euroni. Tarbijahindade kasv samal perioodil oli 41%, mis tähendab, et tervikuna suutsid omavalitsuste huvihariduskulud hinnakasvuga sammu pidada. Kuid see pole nii sugugi kõigis omavalitsustes. Üheksas omavalitsuses on huvihariduse rahastus 2024. aastal võrreldes 2020. aastaga hoopis vähenenud, mitte kasvanud. Kui võtta aluseks kulu ühe kooliealise kohta, siis on rahastus kasvamise asemel vähenenud lausa 12 omavalitsuses viimase nelja aasta arvestuses.

Huviharidus kui ennetusmeede ja jagatud vastutus

Riik toetab huviharidust haridusvaldkonna eelarvest, kuid tegelikkuses on tegu investeeringuga, mis toob kasu paljudele valdkondadele. Huvihariduses ja -tegevuses osalemine aitab ennetada hälbivat käitumist ning vähendab noorte kuritegevust ja sõltuvusprobleeme. Samuti on huviharidusel positiivne mõju vaimsele tervisele – regulaarselt huvitegevuses osalevatel noortel esineb vähem depressiooni ja ärevushäireid, mis omakorda vähendab survet tervishoiusüsteemile.

Huvihariduses osalemine ei tähenda pelgalt uute oskuste omandamist, vaid see on ka oluline eduelamuse ja enesehinnangu kujundaja. Kui noor kogeb huvitegevuses edu – olgu selleks muusikainstrumendi valdamine, kunstiteose loomine, spordivõistlusel osalemine või teaduskatse õnnestumine –, suureneb tema eneseusaldus ja motivatsioon. See toetab õpiedukust ja aitab arendada sihikindlust, mida on vaja igas eluvaldkonnas.

Lisaks eduelamusele tugevdab huviharidus kuuluvustunnet. Noored, kes osalevad regulaarsetes huvitegevustes, loovad sõprussuhteid ja õpivad meeskonnatööd. Kui noor tunneb, et ta kuulub kuhugi ja suudab midagi hästi, on tal väiksem tõenäosus otsida eneseteostust destruktiivsetest tegevustest.

Seetõttu tuleks kaaluda, kas huvihariduse toetamine peaks jääma ainult haridusvaldkonna õlule või võiks vastutus selle eest olla ministeeriumide vahel jagatud. Näiteks siseministeerium või sotsiaalministeerium võiks leida omalt poolt võimalusi huvihariduse arengu toetamiseks, nähes seda kui tõhusat ennetusmeetodit, mis aitab leevendada nende vastutusvaldkondades esinevaid probleeme.

Island on pakkunud silmapaistva näite sellest, kuidas huvihariduse süsteemne arendamine võib aidata vähendada noorte riskikäitumist. 1990. aastatel oli Island üks Euroopa kõrgema teismeliste alkoholi- ja uimastitarbimisega riike. Huvihariduse ja noorte tegevusprogrammide arendamine tõi aga kaasa muutuse, alkoholi tarvitamine 15–16-aastaste seas langes 42%-lt 5%-le ning kanepitarbimine 17%-lt 7%-le. 

Hariduslike erivajadustega lapsed ja huviharidus

Üldhariduskool on tublisti liikunud kaasava hariduse suunas ja sama on vaja saavutada huvihariduses. See on keeruline: tugispetsialiste napib juba alus- ja üldhariduses, kuidas peaks neid siis veel jätkuma huviharidusse? Uuringutes ongi leitud, et spetsialiseeritud tugi ja juhendajad on huvihariduses haruldasemad kui üldhariduses. 

See seab nii lapsed kui ka juhendajad keerulisse olukorda – lapsed, kes vajavad rohkem tuge, ei saa seda piisavalt. Samal ajal tunnevad juhendajad end ülekoormatuna, kuna ei oska laste erivajadustega toime tulla. Teisalt on huvihariduses osalemine erivajadustega lastele väga tähtis, kuna see arendab nende eneseväljendusoskust, loovust ja sotsiaalseid oskusi ning aitab neil ka koolis edaspidi paremini toime tulla.