„Mina leian, et õpetaja, kes soovib väärikat taset, peab omama suurt rahakotti, et end koolitada, ja omama lademeis tutvusi, et saada konverentsidele, avaldada kõikjal artikleid ning end promoda jne. Samuti peab 8. taseme saavutamiseks vaba kooliaasta võtma, et kõiki neid kompetentse saaks täita. Täiskoormusega õpetajal see kuidagi ei õnnestu.“
Lugeja kommentaar Õpetajate Lehe veebis
Kuna kvalifikatsiooninõuetele mittevastavad õpetajad jäävad karjääri- ja palgamudelist välja, hakkab nende sissetulek sõltuma koolijuhi meelsusest ja võimalustest. Aga mis saab õpetajatest, kes omandasid õpetajakutse enne 2013. aastat ega ole kutsetunnistust taotlenud – kas nad peavad hakkama tasemeeksamit tegema?
„Paljud üle 40-aastased õpetajad, koolide raudvara, on jäetud viletsasse seisu. Kui ülikoolis aidatakse kutset õppetöö käigus omandada, siis keskealised peavad selle kallal ise pusima,“ kirjutab Ülenurme Gümnaasiumi väikeklassi õpetaja Kätlin Tamm Õpetajate Lehele. Tema sõnul on taseme tõstmiseks ja tõestamiseks vajalike koolituste hinnad nii ulmelised, et isegi ületunde tegev õpetaja ei saa neid endale lubada.
„Iga ülikoolilõpetanu, olgu mis tahes lõputöö hindega, saab automaatselt eluaegse õpetajakutse taseme nr 7,“ tõdeb Tamm. „Mina, kes ma olen kogemustega, omal ajal nominaalajaga lõpetanud ja isegi aasta tugispetsialisti tiitliga pärjatud, seda ei oma. Pean end tõestama.“
Tallinna ja Tartu ülikooli õpetaja ning eripedagoogi magistriõppe lõpetajad saavad 2015. aastast õppimise käigus õpetaja kutsestandardi 7. taseme, mis on ka üks eeldus, et õpetaja või eripedagoogina kooli tööle asuda. Kutsepädevusi arendatakse ja hinnatakse õpingute käigus. Teisisõnu, õpetajakoolituse õppekava saab lõpetada ainult koos kutsega.
Aga need tegevõpetajad, kes on lõpetanud ülikooli varem, saavad juba kümmekond aastat kutset taotleda ning oma pädevusi tõendada kutsestandardites kirjeldatud pädevuste alusel. Õpetajakutse andja on Eesti Õpetajate Liit. Õpetajate liidu teatel on õpetaja 7. taseme kutseeksami tasu 185, vanemõpetaja puhul 190 ja meisterõpetajal 205 eurot. Õpetaja e-portfoolio koostamine õpetajakutse taotlemiseks on koolitusfirmades suurusjärgus 2500 eurot, kuid Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Margit Timakovi selgitusel korraldab nimetatud liit kutseeksamiks valmistumiseks ehk enne kutseeksamit ka mitmeid veebiseminare, mis on tasuta.
2003. aastast õpetajana töötavKätlin Tamm ütleb, et kutse omistamine pole talle võõras – esimest korda sai ta vanemõpetaja kutse aastal 2015. Vanemõpetaja kutse kehtis viis aastat ja tõi kaasa palgatõusu 1253 euroni kuus, millesse kuulus ka klassijuhataja tasu. Edasi keskendus ta aga tööle õpilastega, tagaplaanile jäid esinemised konverentsidel ja koolitustel ning uuesti kvalifikatsiooni taotlema pole kippunud. Seda kahel põhjusel: see kestab lühikest aega, taotlemine on aga töömahukas ning kulukas.
Milleks see kutse?
Kätlin Tamm nendib, et praegu on kutsetunnistus pelgalt paber, palka see ei mõjuta. „Või on seda vaja enesele tõestamiseks või hoopis teistele näitamiseks?“ arutleb ta. „Praegu tunnen, et kutsetaseme taotlemine pole minu jaoks esmatähtis. Olen valmis end tõestama ehk kunagi hiljem.“
Talle sekundeerib Tartu Pärli Kooli eripedagoog Ülle Rästas: „Minu õpetajatest kolleegide hulgas ei pälvinud kutse taotlemine suurt tähelepanu, sest töömaailma kutse tase 7 (vanemõpetaja) või 8 (meisterõpetaja) palga- ega töötingimusi ei muutnud.“
Õpetajate liidu juhatuse esimees Heiki Haljasorg ütleb, et kutsestandard on nagu peegel, kuhu õpetaja vaatab ning näeb, mis on hästi ja mida oleks vaja enda juures täiustada, parandada ja arendada. „Kui 7. ja 8. tase annaks automaatselt palgatõusu, taotletaks neid kindlasti rohkem,“ möönab ta. „Mõnes koolis võib see siiski direktori ja koolipidaja otsusel palgatõusu tähendada.“
Läinud aasta lõpul sõlmitud haridusleppega seati eesmärgiks, et aastast 2026 rakendatakse karjäärimudelit, mis reguleerib professionaalse arengu kõrval ka töötasu. Selles valguses ootavad õpetajad tasemele vastavat palgatõusu. Veebruari keskel jõudis aga uudistesse, et rahandusminister jättis õpetajate karjäärimudelit seadustavad muudatused kooskõlastamata.
„See kustutas natukene lootust,“ tõdeb Haljasorg. „Samas võib rahandusminister Jürgen Ligi mingi hetk kooskõlastuse siiski anda, kui seletuskirjas kulude katteallikad selgelt välja tuuakse. Haridusministeerium plaanib karjäärimudeli rakendamiseks vajalikud 19 miljonit eurot saada 2026. aasta eelarve läbirääkimistel. See annab jällegi lootust.“
Haljasorg lisab, et alati on õpetajate palk enne valimisi tõusnud. „Seega asi päris lootusetu ei paista.“
Paanikaks pole põhjust
Haridusleppe lisas välja toodud õpetajate karjäärimudeli rakendamise kava näeb ette, et karjääri esimesel ja teisel astmel peab õpetajal olema tase 7 – õpetaja (saab juba kümme aastat koos ülikoolidiplomiga), kolmandal astmel töömaailma kutsetase 7 – vanemõpetaja, ning neljandal astmel töömaailma kutsetase 8 – meisterõpetaja. Haridusleppes ei ole öeldud, et erialase magistrikraadi ja töökogemusega õpetaja, kes on lõpetanud ülikooli enne 2013. aastat, peab nüüd 7. taseme kutset taotlema, kuid mudeli esimene ja teine aste eeldab, et õpetaja on ülikoolist saanud kutsetaseme 7 või on talle omistatud töömaailma kutse tase 7. Haridusleppes on öeldud, et õpetajaametis töötava kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetaja palgakorralduse kehtestab koolijuht.
Paljud enne 2013. aastat Tartu või Tallinna ülikooli lõpetanud õpetajad tunnevad nüüd huvi, kas nad peavad hakkama tõestama oma pädevust ja taotlema kutset. Kas nende sissetulek hakkab nüüd sõltuma koolijuhi meelsusest ja võimalustest? Kas kutsetunnistuseta õpetaja ei vasta automaatselt kvalifikatsiooninõuetele? Kas kutsetunnistus muutub kohustuslikuks, kui soovid õpetajaametis jätkata?
Haridus- ja Teadusministeeriumi haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna peaekspert Anu Vau kinnitab, et karjäärimudeliga on seotud need õpetajad, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele. Ta selgitab samas, et kõikidel õpetajatel ei pea ilmtingimata õpetajakutset olema. Samuti ei ole kutsetunnistuseta õpetaja automaatselt kvalifikatsiooninõuetele mittevastav, kuna õpetaja ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõuete kohaldamisel võib rakenduda PGS-i paragrahv 99. See näeb ette, et kutsetaseme nõuet ei kohaldata põhikooli klassiõpetaja suhtes, kes enne käesoleva seaduse jõustumist on omandanud pedagoogilise keskerihariduse klassiõpetaja või algõpetuse erialal, ning põhikooli aineõpetaja suhtes, kes enne käesoleva seaduse jõustumist on omandanud pedagoogilise keskerihariduse õpetatavas aines või ainevaldkonnas.
Seega ei muutu Anu Vau sõnul kutsetunnistus kohustuslikuks ning kutsetaseme taotlemine jääb üheks võimaluseks oma kutsepädevust tõendada. „Põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja kvalifikatsiooninõuded on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele,“ selgitab Vau.
Samuti kaotatakse Vau sõnul praegu kehtiv nõue, et kvalifikatsiooninõuetele vastamise eeldus on enne 2013. aasta 1. septembrit õpetajana töötamise kohustus. Edaspidi piisab õpetajana töötava inimese kvalifikatsiooninõuetele vastavaks lugemiseks sellest, kui ta on enne 2013. aasta 1. septembrit omandanud pedagoogilise keskeri- või kõrghariduse.
Kuna kvalifikatsioonile mittevastavad õpetajad, sealhulgas need, kes ülikoolis alles õpetajakutset omandavad, jäävad karjäärimudelist välja, võib tööandja maksta neile miinimumpalka. Anu Vau sõnul lepivad kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetaja töötasus kokku koolijuht ja õpetaja. „Arvestades kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puudust üldhariduskoolides, on õpetajate palkamisel koolide vahel konkurents. Seetõttu kujuneb kvalifikatsioonile mittevastava õpetaja töötasu ilmselt küllaltki sarnaseks kvalifikatsiooninõuetele vastava õpetaja omaga,“ ütleb Vau.
Eripedagoogid jäävad karjäärimudelist välja
Ligi üheksa kuud kestnud arutelude ja koosolekute tulemusena valmis läinud aasta lõpuks hariduslepe, mille järgi saavad õpetajad tulevikus neljaastmelise karjäärimudeli. Selle järgi kehtib 2026. aasta 1. jaanuarist igale astmele oma palga alammäära koefitsient. Kvalifitseeritud alustava õpetaja ja õpetaja palga alammäära koefitsient on 1,0 ehk vastaks praeguses arvestuses 1820 eurole. Vanemõpetaja palga alammäära koefitsient on 1,1 ja meisterõpetajal 1,3.
Tartu Pärli Kooli eripedagoog Ülle Rästas tõdeb nördimusega, et see lepe ei anna paraku mingeid garantiisid haridusasutuste tugispetsialistidele, kelle hulka kuuluvad koolide eripedagoogid. „Üldhariduskoolide eripedagoogid, keda seni on võrdsustatud palga, tööaja ja puhkuse pikkuse poolest õpetajatega, jäävad karjäärimudelist välja.“
Rästas ütleb, et eripedagoogina peab ta ennast samuti õpetajaks: „Pidasin endastmõistetavaks, et kui räägitakse õpetajate karjääri- ja palgamudelist, siis see puudutab automaatselt ka eripedagoogi ametit.“
Kui poliitilisel tasandil lubati ellu rakendada haridustöötajate karjääri- ja palgamudel, andis see talle tõuke tõestada oma pädevust ja taotleda kutset. „Lootus oli saada natukenegi väärikamat sissetulekut, mille hind poleks ülekoormus ja läbipõlemine. Vähem tööd, rohkem palka! Kõlab tervislikult.“
HTM-i haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna peaekspert Anu Vau kinnitab, et praegune mudel kehtib üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste üldainete õpetajatele. Eripedagoog, kel on eripedagoogi tase 8 ja kes töötab õpetajana, ei ole tema selgituse järgi meisterõpetaja.
Haridusleppes on kirjas: „Haridusleppe sõlmimise järel alustavad vastavad osapooled teiste haridustöötajate, sh kutseõppe õpetajate, tugispetsialistide ja alushariduse õpetajate karjäärimudeli läbirääkimisi.“
Rästas ütleb, et ta on heauskne ja loodab, et ka haridusasutuste tugispetsialistid saavad oma karjääri- ja palgamudeli. Tal endal on eripedagoogi kutse, tase 8 ja ta töötab koolis alates 2001. aastast: hariduslike erivajadustega laste koolis klassiõpetajana, tavakoolis eripedagoogi, väikeklassi õpetaja ja klassijuhatajana. Praegu töötab eripedagoogina Tartu Pärli Koolis, kus õpivad hariduslike erivajadustega lapsed.
Ülle Rästase sõnul nõuab eripedagoogi kutse taotlemine töötavalt eripedagoogilt, kes pole ülikoolist vastavat kutsetunnistust saanud, oma pädevuse tõestamist. Ette tuleb võtta põhjalik enda töö analüüsimine, dokumentide ja tõestusmaterjali kogumine enese arendamise ning tehtud töö kohta. See saab tulla piisava praktilise kogemuse baasilt. „Jääb selgusetuks, kas kõigil värskelt ülikooli lõpetanud eripedagoogidel, kutse tase 7 omanikel on pädevuste saavutamiseks vajalik töökogemus,“ nendib Rästas.
10.11.2024 seisuga on õpetaja, tase 7; vanemõpetaja, tase 7 ja meisterõpetaja, tase 8 kehtiva kutsega õpetajaid kokku 2111 (kokku on käesoleval õppeaastal 17 390 õpetajat).
| Kehtiv tase | Õpetajaid |
| Meisterõpetaja, tase 8 | 37 |
| Vanemõpetaja, tase 7 | 97 |
| Õpetaja, tase 7 | 1977 |
| Kokku | 2111 |
Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium
Kuidas toimus professionaalne enesetäiendus Nõukogude ajal?
Ferdinand Eiseni (Eesti NSV haridusminister 1960–1980) eestvedamisel loodud õpetajate täienduskoolituse riiklik süsteem nägi ette, et ülikoolis õpetajakoolituse läbinud ja vastava kvalifikatsiooni omandanud õpetaja töötaks oma erialal ja kujuneks heaks professionaaliks.
- Õpetajale pakuti võimalust töötada oma erialal kuni pensionile jäämiseni. Või veelgi kauem. Selleks olid palgajärgud: iga viie tööaasta järel oli ette nähtud palgatõus algul 10‒15, hiljem 15‒20 rubla kuus. Miinimumpalk algas 1970. aastal sajast rublast, Eesti NSV Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) metoodiku palk oli 1980. aastal 135 rubla. Sellele lisaks tuli õpetada kuus tundi nädalas oma ainet, mis andis väikese lisatasu.
- Töökoormus oli aineõpetajatel üldjuhul 18 ja algklassiõpetajail (1.‒4. klass) 22 tundi. Kui tunnikoormus oli suurem, siis maksti lisatundide eest lisatasu. Lisatasu maksti klassijuhatamise ja vihikute parandamise eest eelkõige eesti keele õpetajaile. Võõrkeelt õpetati keelerühmades. Kui klassis oli 24 õpilast, tehti klass kaheks rühmaks. Vene keele õpetajaile maksti alates 1975/1976. õppeaastast 15% kõrgemat töötasu – see tekitas kolleegide seas paksu verd.
- Õpetajal oli kohustus osaleda iga viie aasta jooksul ühel pikal täienduskoolituse suvekursusel, sageli Värskas. Vahel võeti sinna lapsedki kaasa, sest Värska oli hea suvituskoht.
- Kursused olid sisukad ja arvestasid õpetaja töökogemust. Viieaastase töö järel oli psühholoogia ja klassijuhatamise kursus, kümne aasta järel ainekursus (mis ülikoolides aineõpetuses arenenud), 15 aasta järel kooliuuringud, praktikantide ja eriandekate juhendamine jne. Oluline oli, et õpetajad osalesid kursustel hea meelega, pealegi sai ise valida aasta, millal osaled.
- Haridusministeeriumisse, Vabariiklikusse Õpetajate Täiendusinstituuti ja Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituuti ei saanud tööle enne, kui ametikoha taotlejal oli vähemalt kümneaastane koolis töötamise staaž. Kasuks tulid edukad õpilased olümpiaadidel, õpikute koostamine ja koolikatsetustel osalemine, nt õpikute katsetamine vastava programmi alusel.
- Peale selle toimusid lühikursused. Kui ilmus uus õpik või muu materjal (film, metoodiline juhend, käis VÕT-i metoodik maakondades seda tutvustamas või koguneti Tallinna ja korraldati ainepäev.
- Õpetajad olid kutsekindlad ega vahetanud töökohti sageli. Kui lahkuti, siis tervise või mujale kolimise tõttu. Maakoolides oli õpetajail mitmeid soodustusi, tasuta elekter, küte. Koolide šeflusmajandid jt ettevõtted toetasid ka õppeekskursioonide korraldamisel. Õpetajate päeval anti välja preemiaid. Tunnustati olümpiaadidel edukalt esinenud õpilaste juhendajaid-õpetajaid, teenereid, loodushoidjaid, kooliteatreid, koduloo uurijaid jne.
- Teenelise õpetaja palgamäär oli kõrgem, normkoormuse korral 140 rubla ümber. See oli tollases vääringus korralik palk.
- Õpetajad suvekuudel enamasti puhkasid, kuid nooremad töötasid ka suvistes lastelaagrites, mis enamasti olid koolipõhised. Töötati neli tundi päevas, sellele järgnesid lõuna ja üritused: kino, sportmängud, lõkkeõhtud, kokkutulekud jne.
- Klassijuhatajal oli kohustus kodusid külastada ja asotsiaalseid peresid püüti toetada. Ebaeetiliselt käituvaid õpetajaid praktiliselt polnud.
Urve Läänemets
Lisa kommentaar