Külalisi, kes tunniaega targutamiseks ja ülekuulamiseks tarvitavad, käib ikka ja jälle. 

Kevad on käes ja aias õitseb nii palju märtsi- ja lumikellukesi, et rõõm vaadata. Saadaks linna lastelegi kimbukese silmailuks. Ent inimeste maailmas toob kevad kaasa ka muud kui kauneid õisi.

Eile käis õppejuht Kadri kohvitamas ja tahtis kangesti nõu pidada, mismoodi oleks võimalik sedaviisi asju ajada, et hundid söönud ja lambad ka alles. Mis talle siis muret tegi?

Kevad on tõesti plaanide tegemise aeg, vanasti palgati ka sulased jüripäeval. Aga meie pisikest vallakooli tabas hiljuti kohe kaks uutmoodi asja. Ekspertide nime all käisid ühed külalised lausa vallas kohapeal, just nagu oleks tegemist kunagiste külvivolinikega (meenub Peeter Simmi aegumatu „Ideaalmaastik” (1980) ja Arvo Kukumägi kehastatud agar volinik Kukemeri), kes õpetasid põllumeestele kartulit ruutpesiti ja vilja ristküliti külvama. Ajalugu vist kordub – tollalgi korraks prooviti ja kui saak ei suurenenud, tehti ikka nõnda, nagu alati tehtud. 

Sellepärast oligi vallavanem Kadrile helistanud ja küsinud, mida need montessorid (rõhk e peal) endast kujutavad, miks koolile neid tarvis võiks olla ja kui palju nad maksavad. Kadri sai kohe aru, et jutt on nendest, kes soovitavad koolides ühe suuruuendusena nn Maria Montessori klasse avada. Ta ei hakanud vallajuhile midagi pikemalt seletama, aga ütles, et seda uut väljaminekut pole vaja. Ja värbamisjutu eest siiski tasu ei nõuta ning meie lastele seda klassi küll tarvis pole. 

Huvi võiks muidugi tunda, kas olemasolevad montessorid (rõhk ikka e peal) ka edukad on. Omal ajal oli ülikoolis Maria Montessorist kui arstist, kes erivajadustega lapsi aitas, juttu küll. Tema õppevahendeid kasutatakse ju senini, lasteaedades on tema soovitatud kasvukohane mööbelgi olemas. Aga neid ammu teada asju pole põhjust uuendusena pakkuda. Pealegi on enamik eesti koolilapsi siiski normintellektiga ning võivad oma kooliteed kenasti ilma moes olemata käia. Vallavanem rahunenudki maha ja öelnud, et katsugu kool oma uuendustega edaspidigi mõistlikult toimetada. 

Kooli tulid aktivistid

Just selle edasitoimetamisega Kadri praegu hädas ongi. Koolis käisid ühel päeval külalised, kes tutvustasid ennast kui kooliuuenduse eksperdid ja MTÜ (nimest ei saanud kahjuks aru) aktivistid. Nad külastavatki ministeeriumi püsipartneritena koole, et selgitada välja, mis kvaliteediga haridust pakutakse ja kas oleks vaja koolivõrgu korrastamise huvides nähtut-kuuldut arvestada. 

Kadri ütles, et need kaks, kelle pädevusest ta mingit aimu ei saanud, võtsid tal seest üsna õõnsaks. Direktorit polnud majas ja nii Kadri neist ei pääsenudki. 

Kõrged eksperdid soovinud kõigepealt kohvi ja siis vestelda. Küsimustikki olnud kaasas. Esmalt tunti huvi põhikoolieksamiteks valmistumise vastu ja uuriti, kas kool kiidab uue korralduse heaks. Kadri öelnud, et pole veel midagi kiita ega laita, kui eksamid toimumata. Osa õppetööst jääb ju pärast eksameid korraldada. Praegu on õpetajad pigem mures, mis teemad eksamiülesannetesse tulevad. 

Järgmiseks küsiti heakskiitu uutele koolivaheaegadele. Kadri öelnud, et pole veel õpetajate ja lastevanemate seas küsitlust korraldanud, mille peale kiitsid külalised „uuenduste teaduslikul alusel“ rakendamist – ju jättis küsitlusest kõnelemine sügava mulje. Aga mis siin imestada: Eestis kaitstakse doktoritöidki kümmekonna ankeedi tulemuste ümberjutustamise põhjal. 

Mulle meenus selle jutu peale HTM-i pressiteade koolivaheaegade kohta (17.03). Nimelt on pealkirjas „Haridus- ja teadusministeerium kohendab …“, tekstis aga „Muudatuse eesmärk on kohandada …“. Nii et kohendame (vt tähendusi eki.ee), et kohandada? Või vastupidi? Tegelikult pole kohendamisest juttugi, muudetakse lihtsalt määrust, mille põhjendamiseks esitatakse küll pisarat kiskuv seletus: „Nii õpilased kui õpetajad on juba pisut väsinud ja päevade sisustamine õppetööga on soojade ja õue kutsuvate ilmade tõttu keeruline.“ Pole varem kuulnudki – kuigi terve elu õpetaja olnud –, et õppetööga sisustatakse koolis päevi.

Aga kelle käest sa küsid …

Emakeelepäeva eel läheb pilk tavalisest enam meedias kirjutatule, justkui otsides kinnitust, et ajakirjanikud või muidu kirjatsurad meie keelest hoolivad ning sellega intelligentselt ringi käivad. Eks see ole iga-aastane enesepettus, kui mu tegevusele õige nimi anda, aga lootus pidi visa hingega olema. Näiteks 13. märtsil kirjutati ERR-is „üübersuurtest“ gravitatsiooniakudest ja väledatest roomikdroonidest. Küsiks, „aabermiks“ õigeid sõnu ei teata, aga kelle käest sa küsid … 

Mõni päev tagasi väideti samas, et „Eesti veab eest EL-is bürokraatia vähendamisega tegelevat algatust“. Lootuses, et ehk seletatakse, kuidas saab nt algatust eest vedada (hea, et mitte tagant või ülalt või alt), lasin silmad ka tekstist üle. Selgus, et juttu on „lihtsustamise sõprade grupist“, kes kipub koguni Euroopa Komisjonile nõu andma, kuidas asjadele „sisse vaadata“ ja mil moel „lauale pandud“ regulatsioonidega toimida. Kui lauad korda saavad, on ju kena, aga … Küllap sellest siis ka katse kõnelda koguni Eesti nimel. 

Neil olla isegi „hellitusnimi“, loomulikult ingliskeelne – Friends of Simplification. Loodetavasti ei kipu sellised hellitatud „samameelsed“ koolidesse, et sealgi laudu kraamida. Külalisi, kes tunniaega targutamiseks ja ülekuulamiseks tarvitavad, käib niigi, nagu ka siitsamast kirjatükist lugeda võib.

Külalised küsisid ka, kuidas toimuvad vestlused gümnaasiumi astumiseks. Õppejuht tuletas innukatele külalistele meelde, et põhikoolis selliseid vestlusi ei korraldata. Õpilased püüavad astuda ikka lähimasse gümnaasiumisse, kuhu kodust veel sõita jõuab. Selle peale vahetanud eksperdid nõutult pilke ja küsinud, kuidas õppekeele reformi ellu viiakse. Kadri öelnud, et meie koolis on juba üle saja aasta eestikeelne õpe. Kümmekond ukrainlast käivad individuaaltundides ja edenevad jõudumööda. Õpetajaidki pole põhjust keeleeksamitele saata.  

Õpikuvaba kool paistab olevat kinnisidee

Siis küsis üks külalistest, miks meil valikaineid nii vähe on – ainult kümmekond. Kogu Eestis pidi neid koolides olema koguni 1500. Meie koolis olevat valikuvõimalused liiga ahtad ja see viivat õppe kvaliteedi alla. Kadri öelnud küll, et kooli PISA tulemused on Eesti keskmisest kõrgemad, aga see polevat koolivõrgu seisukohalt oluline. Mis vaatenurgast PISA siis oluline võiks olla, jäigi vastuseta.

Säravaid näiteid valikainete üliküllusest leiab koolide kodulehtedelt igasuguseid. Poska gümnaasium teatab näiteks, et iga õpilane saab „valida ligikaudu 140 erineva valikkursuse hulgast endale minimaalselt 19 meelepärast ja vajalikku, millest vähemalt 10 on süvakursused, st mingit ainet süvendavad kursused, ning ülejäänud on silmaringikursused. Nii saavad õpilased täpselt enda huvidele ja tugevustele vastava hariduse.“

Loomulikult ei saadud mööda ka õpikutest, õigemini sellest, kui kiiresti tõstetakse kätt nende kaotamise poolt. Järjekordse kampaania loosungeid hüüavad küll suhteliselt vähesed, ent väga agressiivselt. Põhjendused on lapsikud, kuigi „eri maade teadlased arvavad“ esineb argumendina sageli. Õpikuvaba kool paistab olevat kinnisidee neile, kes elavad arvutipõhist elu, või neile, kes heerolditeks palgatud. 

Meie koolis on ka arvutiklass ja lapsed oskavad nii infot otsida kui mänge mängida, mõni oskab ka AI-d oma kasuks tööle panna. Vallavanemal oli õnneks oidu leida raha Opiqu kasutamiseks, sest ükski õpetaja pole e-koolikotist midagi asjalikku leidnud. Seal pakutud materjal on süsteemitu ja juhised ülesannete täitmiseks segased. Olgu nende veebiasjadega, nagu on, aga miks peaks õpikutest loobuma? Tööriistu koolitööks võib ju erinevaid olla, ikka vastavalt sellele, kes kuidas õpib. Aga seda loosungihüüdjad kahjuks ei tea, sest neil pole koolitööst aimu.

Eriti masendav on mõelda suhtumise üle eestikeelsesse raamatusse raamatuaastal. 500 aastaga üles ehitatu odava päevapoliitika tõmbetuules ehk siiski ei hävi. Kooliõpikutel on igas kultuuris oma roll ning saamis- ja kasutuslugu. Õpik on ju tööriist. Kui sinna juurde kuulub ka töövihik harjutamiseks, on päris hästi. Ja kui neid kasutab asjatundjast õpetaja, on lausa suurepärane. Kas on mõeldud näiteks sellele, et töövihikute koostamiseni jõudmine minister Eiseni ajal oli osa meie vastupanukultuurist? Oma ja emakeelne õpik on õppimiseks parim. Kõige selgem ja arusaadavam. 

Nüüd said külalised alles hoo sisse. Kadrile tehtud selgeks, et AI hakkab edaspidi kõik ära tegema, koolile jääb vaid sotsiaalne funktsioon ehk suhtlemine. Küllap ka ühine lõunasöök ja muud tegevused, millega lapsed on seni ise hakkama saanud.

Külalised majas palju ringi vaadata ei soovinud, lahkudes vestlesid vaid koridoris paari õpilasega. Küsisid, kas lapsed on õnnelikud ja kas neil on matemaatikaärevus. Ärevust ei olnud ja 8. klassi Mikk öelnud, et siin koolis annab olla küll. Kas see nüüd koolirõõmu ja õnnena kirja läks, ei osanud Kadri öelda.

Ütlesin Kadrile, et õnneks külalised tulevad ja lähevad. Kohalikud peavad oma elu ikka edasi elama. Ja elavadki, sest oleme oma kooli ja valla eluga olusid arvestades rahul. Varsti on valget aega kellakeeramisega veelgi rohkem ja aiatööd ootavad. Saame hakkama – küllap ka tänavuste eksamite, tulevaste koolivaheaegade ja muu udu-uuendusega.