Direktori juhiomadused ei sõltu sellest, kas ta on erakonnainimene või millisesse erakonda ta kuulub.

Koolidirektorid kardavad erakonnastuda, kuna valimisi tuleb järjest peale ja võim vahetub. Keegi ei soovi olla olukorras, kus volikokku ilmuvad uued parteid ja sinu koolimaja jääb remondirahast ilma. 

Veel sajandi alguses peeti normaalseks, et kohalik koolidirektor väljendab oma maailmavaadet ühes või teises erakonnas, kuid viimasel ajal on parteidest ridamisi välja astutud. Erakonda on jäänud vähem kui veerand direktoritest. 

„Kardetakse, et inimesed teevad koolis propagandat ja esindavad kellegi huve,“ ütles Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees, Tartu Erakooli direktor Urmo Uiboleht. „Paraku on see normaalne, et direktor kohaliku tasandi hariduspoliitikas kaasa räägib, sest kui volikogude koosseise vaadata, siis seal palju hariduskompetentsi ei ole.“

Kuidas tekkis ühiskonda koolijuhtide depolitiseerimise suundumus? Mailis Reps, kes oli haridus- ja teadusministri ametis aastani 2020, leidis, et koolid tuleks poliitikast puhtad hoida. Aasta pärast aga valitsus vahetus, haridusministriks sai Liina Kersna (Reformierakond) ja tema järel Kristina Kallas (Eesti 200). Kui varem oli direktori määramine kuulunud koolipidaja ehk KOV-i pädevusse, siis Kallas algatas seaduseelnõu, et koolijuhti valigu hoolekogu, kuhu kuuluvad nii pedagoogide, valla, kooli toetavate organisatsioonide kui ka lastevanemate esindajad. Reformierakond ei soostunud direktorite valimise korda muutma.

Paraku sel suunal haridusseadust ei muudetud, suundumus aga jäi. „Ministrilt oleme kuulnud seisukohavõtte, et koolijuht ärgu kuulugu erakonda, kuid igaühel on õigus maailmavaatele,“ ütles Uiboleht, kes ise oma ilmavaadet erakonda kuulumisega ei väljenda.

Uiboleht märkis, et tihti satub koolijuht KOV-is hariduskomisjoni esimeheks, sest komisjoni teised liikmed hariduspoliitikast ei tea, pole koolide muredega kursis. „Sellisel juhul tekib oht, et koolipidaja on iseenda tööandja. Seda ette nähes on koolijuhid hakanud poliitilistest ametitest distantseeruma. Keegi ei taha enda pihta näpuga näitamist,“ märkis Uiboleht. Nii on volikogudes koolidirektoreid ka kõrgematel kohtadel: reformierakondlasest direktor Toomas Kruusimägi (Tallinna Inglise Kolledž) juhib Tallinna ja Martin Medar Kose Gümnaasiumist kohalikku volikogu. Medar aga ei kuulu erakonda, vaid esindab vabal tahtel kokku tulnud ja Riigikogus esindamata valimisliitu. „Haridusvaldkonda ei tunne keegi paremini kui kohalikud koolijuhid,“ ütleb ta. Paljude hinnangul on see huvide konflikt (koolijuht + komisjoni esimees) ja eetiline oleks end ühest ametist taandada.

Koolipidaja esindab iseseisvaid väärtusi

Koolijuhti ümbritseb tema töös volikogu. „Kui koolijuht on passiivne ega seisa KOV-is kooli õiguste eest, siis teiste valdkondade juhid on ometi aktiivsed ja nii tulevad otsused kooli kahjuks,“ nentis Uiboleht. Direktor peab esindama KOV-i vaateviise, aga peab teadma, mida ei tohi teha. Peab olema lojaalne!

Seda oli Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi endine direktor Sergei Garanža, kes paarikümne aasta jooksul eesti keelt ära õppida ei suutnud. Ta sai Keeleametilt neli hoiatust ja kolm trahvi, kuid tema pikaajalise püsimise eeldus olid head suhted Tallinna keskerakondliku linnavõimuga. Narvas maksis valede inimeste puutumine Keskerakonnale linnavõimu. Volinikud kõrvaldasid ametist sama erakonna, kelle esindaja Tarmo Tammiste neile omal ajal, kui nad veel koolis töötasid, eesti keele oskamatuse tõttu Keeleameti kaela tõi.

Hea näide sellest, kuidas töötab volikogudemokraatia, on nelja Narva kooli direktoriga toimunu. 2013. aastal seisis eestlasest keskerakondlikul linnajuhil Tarmo Tammistel ees katsumus kõrvaldada ametist neli juhti: Kreenholmi ja Pähklimäe gümnaasiumist ning Peetri ja Narva täiskasvanute koolist. Neist Jelizaveta Tšertova töötas juba siis Peetri koolis ega suutnud omandada eesti keelt vajalikul tasemel. 2024. aastal sai Narva linnavalitsus ministrilt ettekirjutuse tagandada taas kolme kooli direktorid, nendest kaks samad inimesed ja samadel põhjustel. 2013. aastal mitte keelt osanud Jelizaveta Tšertova on vahepeal liikunud Narva 6. kooli, Jelena Kavrus töötab endiselt Narva Täiskasvanute Koolis. 

Küsimus on aga selles, et kõik kolm on ise linnavolinikud ja iseendale tööandjad. Eesti riigi ettekirjutused on jõuetud, vahetuvad sildid – kord on Keskerakond, siis Narva 2.0. Kuid probleemid jätkuvad samade inimeste ja samasuguse eesti keele peale vilistamisega. 

Täiesti vastupidine juhtum on Narva Vanalinna Riigigümnaasiumis 23 aasta jooksul suurepärase eestikeelse õppe korraldanud Tatjana Salu kaasus. See kool töötas pikka aega keelekümbluse metoodika järgi, kuid sattus avalikkuse tähelepanu alla 9. mail 2023. aastal, mil kooli üks õpetajatest kandis võidupäeva tähistamisel Putini-vastase rahusõnumiga särki. Tatjana Salu keeldus sõnumitoojat vallandamast. 

Uuest õppeaastast muutis linnavõim kooli nime, tegi selle põhikooliks ja direktori kohale korraldati konkurss. Salu liikus edasi Narva Õigeusu Gümnaasiumisse, kus ta vaid ühe õppeaasta vastu pidas. Asi oli selles, et koolipidajaks osutus MTÜ Õigeusu Hariduse Ühing, kes seisis vastu Salu ettepanekule hakata eesti keeles andma ajaloo-, inimese- ja ühiskonnaõpetuse tunde. See MTÜ koondas Salu ametikoha ja nii jäi Salu eesti keele kaitsmisel üksi kesk Narva üles ärritatud atmosfääri.

Nii näeme Narvas kogu aeg ühtset süsteemi: seadust väänatakse alati eesti keele nõudjate kahjuks ja vene keele nõudjate kasuks.

Salu lahti laskmine on hea näide sellest, kuivõrd tähtis on vastutaval ametikohal jagada kohaliku kogukonna väärtusi. Kogukond koondub sümbolite ümber ja siin oli sümboliks veerand sajandi jooksul üles ehitatud vene maailm. Sa võid minna isegi kohalike isikute, aga mitte sümbolite vastu. Ära kunagi hammusta kätt, mis sind toidab, ja ära tee särki poliitiku vastu, kes annab hingejõudu suurele osale kohalikust kogukonnast.

Narva ja Eesti

Narva ja kogu Eesti probleemid ei ole sarnased. Narva poliitikud ei olegi valdavalt erakonnastunud ning eri valimisliite kasutavad nad osavalt ära eesti keelest mööda skeemitamiseks. Järelmid jõuavad otseselt minu, kutsekooli eesti keele õpetajani. Mida ka meedias ei kõneldaks, Narvast minuni jõudvad õpilased ei oska enamasti sõnagi eesti keelt, sest nende koole on pidanud eesti keelt mitteoskavad direktorid. Narva paarikümnest minuni jõudnud õpilasest sai vaid üks eesti keelest mingil määral aru.

Eesti koolipapadel on erakonda jõudmiseks teised põhjused. Parteistunud direktoreid on minu uuritud 103 koolis ligi 24%. Populaarseimad erakonnad on Reformierakond (9 juhti), SDE (5), Keskerakond (5) ja Isamaa (5). Erakondadesse kuuluvad nt niisugused armastatud juhid, nagu Keit Fomotškin (Saku Gümnaasium, SDE), Izabella Riitsaar (Pae Gümnaasium, Keskerakond), Toomas Kruusimägi (Tallinna Inglise Kolledž, Reformierakond), Jüri Sasi (Tartu Forseliuse Kool, Reformierakond), Mari Roostik (Tartu Poska Gümnaasium, Reformierakond), Juhan-Mart Salumäe (Viljandi Gümnaasium, SDE) ja Aavo Palo (Viljandi Paalalinna Gümnaasium, Reformierakond). Nende nimetamine Narva skeemitajatega ühes kontekstis vähendaks nende vaieldamatuid teeneid. Kuid näiteks asjaolu, et Toomas Kruusimägi on ühtaegu koolidirektor ja Tallinna linnavolikogu esimees, on mõtlemise koht. Ta on ju siis ka iseendale töö andja.

Koolijuhtide massiline parteist välja astumise aeg, 2017–2018, kattub Mailis Repsi ametiajaga. Just Reps kõneles siis, et koolipapal ei tasu poliitikat teha. Nagu minister ees, nii direktorid (kelle parteistaaž selleks ajaks ulatus sajandi algusse) järel.

Äriregistri andmetel on paljude koolijuhtide parteisse astumise aeg sõltunud selle partei edust. Keegi ei ole astunud Reformi- või Keskerakonda enne, kui partei pole tõestanud oma püüdu pääseda valitsusse või olnud koalitsioonis. Kuigi Eestimaa Rahvaliit oli aastatel 2003–2007 valitsuses, ei ole ükski praeguste koolijuhtide 103-liikmelisest valimist sellesse astunud. Ilmselt tabati konjunktuuri ja nähti, et Rahvaliidu kooslus ei kesta kaua. 

Mis koolis tegelikult toimub?

Kui koolijuht on ainult parketipoliitik, siis ta oma koolis toimuva telgitaguseid hästi ei mõista. Kui läksin omal ajal tööle Järveküla Kooli, kinnitas toonane direktor mulle: „Meie koolis lastevanemad õpetajatele midagi ei dikteeri.“ Kuid üsna varsti hakkasid lapsevanemad Stuudiumi kaudu mulle kui uuele emakeele ja kirjanduse õpetajale dikteerima, et viienda klassi õpilastele ei tohi lugemiskontrollides esitada faktiküsimusi, vaid neilt tuleks nõuda tegelaste karakterianalüüsi (milleks õpilased selgelt ei ole valmis). Ja nagu ikka, väljus vastaspool kiirelt viisaka diskussiooni raamidest. Õpetaja kannatas, direktor üritas isegi minu kaitseks sekkuda, kuid kooli sisekliima oli juba rikutud. 

Sellest moraal: ära anna tööle võtmisel katteta lubadusi. Direktori juhiomadused ikkagi ei sõltu sellest, kas ta on erakonnainimene. Kui asud tööle direktoriks, pead arvestama, et kool võib teha sinu, mitte sina kooli. Selles keskkonnas on liiga palju võimunäljas asjaosalisi.