Tänavusel teatriauhindade jagamisel pälvis Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna Rahvusooper Estonia „Tajuleebe tantsulugu“, mis on esimene autistlikele ja intellektipuudega lastele loodud lavalugu Eestis.

Etendus kestab 45 minutit ja seda mängitakse Estonia teatri laval vaid väikesele arvule vaatajatele – publikuks on korraga kuni kümme last koos saatjatega. Vaatajad võivad istuda toolidel või maha laotatud mugavatel sensoorsetel mattidel, kus on ka raskuspadjad, et end mõnusalt tunda. Lapsi võtavad tulles vastu kolm tegelast: Daam, Kuningas ja Haldjas. Laval on klaver, mille taga istub klaverisaatja, ning kogu etendust saadab mahe klaverimuusika. Etendusel ei tehta saali täiesti pimedaks, muusika, helid, valgus ja liikumine on valitud laste eripära ja vajadusi silmas pidades ning kõik üleminekud on sujuvad.

Idee autor ja produtsent, Estonia teatri haridusjuht Tuuli Potik ütleb, et lavaloo loomise mõte sai alguse 2022. aastal Rootsis Helsingborgis BIBU festivalil, mis on üks suuremaid noore vaataja etenduskunstide festivale Skandinaavias. Festivalil nähtud Barrowland Ballet’ teatri autistlikele ja kõnetutele lastele mõeldud lavastus „Mänguline tiigrer“ („Playful tiger“) jättis talle kustumatu elamuse. Selle tajuleebe etenduse (relaxed performance) nägemisest alates küpses mõte kohandada mõni rahvusooperi mängukavas olev etendus erivajadusega lastele.

Koreograafi ja lavastaja Eve Mutso sõnul võeti „Tajuleebe tantsuloo“ aluseks haridusprojekt „Balletilugu“, mida on Estonia teatris pea kümme aastat mängitud. „Muutsime selle lihtsamaks ja jätsime alles lossi, metsa ja mere stseeni, kus kõlabki vastavalt õukonna, metshaldja ning „Luikede järve“ muusika, millele on seatud tantsud. Eve Mutso töötas aastaid balletiartistina Šotimaal. 2017. aastast on ta erivajadusega noortele ja täiskasvanutele koreograafiat loonud ja tantsutunde andnud ning püüdnud just sellest kogemusest lähtuda. Tema hinnangul on tants autistlike ja intellektipuudega laste ja noorte jaoks suurepärane suhtlusvahend. „Tants on emotsiooni pikendus. Ratastoolis olija võibki tantsida ainult silmadega, ning see on samuti tants. Tantsu puhul on kõige olulisem luua kellegagi kontakt ja suhelda.“

„Tajuleebe tantsuloo“ vaatajad saavadki olla etenduses osalised: tantsuliigutusi kaasa teha, balletiseelikut, varvaskingi, vihmapilli ja lehvikut katsuda. Ainuüksi muusika, valguse ja liikumise vaheldumine on suur elamus. Vaatajate silme all saab lossist mets ning metsast meri. Ka kostüümivahetusi ei peideta. Tantsijanna kostüümil tuleb ära üks kiht, mille all on järgmine ja ülejärgmine. Daamist saab Metshaldjas ja kõige lõpuks Luik. „Loodetavasti suudame tekitada vaatajas tunde teatri võlumaailmast. Igaüks kogeb etendust erinevalt ning ükski etendus ei sarnane teisega, sest publik on erinev,“ räägib Eve Mutso. Tema sõnul on paljud neist lastest esimest korda elus Estonia teatrimajas, aga Estonia teatri laval etendust vaadata on kõigi jaoks esimene kord.“

Lavastuse loomise juures olid konsultantidena abiks Aet Urbas Tallinna ja Harjumaa autismiühingust ja Marianne Kuzemtšenko Eesti autismiliidust. Esmalt käidi kogu trupiga Soomes ja vaadati ära lavastus, millest haridusprojekti idee alguse sai, seejärel mõeldi kogu lavastuse protsess algusest lõpuni läbi.

Aet Urbase sõnul toimus nii näitetrupile kui ka saaliteenindajatele koolitus, et nad oskaksid igas olukorras käituda. „Rääkisime koolitusel sellest, kuidas autism ja intellektipuue lapse käitumist mõjutab ning mida erivajadusega lastele lavastust luues silmas pidada. Meie üks soovitus oli seada publiku jaoks sisse puhkeruum, kuhu nad enne etendust kogunevad ja mis aitab uue olukorraga harjuda. Puhkeruumi võib saatja minna lapsega ka etenduse ajal, kui laps ära väsib. Paljud vanemad ei käi oma erivajadusega lapsega teatris ja kontserdil just seepärast, et seal ei ole võimalust eralduda.“

Spetsialistide soovitus oli seegi, et korraga ei oleks etendust jälgimas üle kümne lapse, sest nad võivad hakata üksteist segama. Mida vähem on vaatajaid, seda rahulikum ja pingevabam on õhkkond ning seda suurem võimalus näitlejatel kõigile lastele tähelepanu pöörata.

Haridusprogrammi jaoks on loodud põhjalikud infomaterjalid, mis saadetakse kõigile pileti ostnutele enne etendust meilile tutvumiseks. Tallinna Tondi kool, kus Aet Urbas õpetajana töötab, aitas koostada lavastuse visuaalse ja muusikalise kirjelduse ning juhised teatrisse tulekuks ka PCS sümbolpiltidena. Tondi kooli õpilased ja õpetajad olid ka testgrupiks, kelle tagasiside põhjal tehti sellesse lihtsustatud teksti parandusi ja täiendusi. Kõik laval toimuv on ekraanil näha ka PCS sümbolpiltidena, et oleks kõigile arusaadav. Etendusel saavad lapsed kasutada heli summutavaid kõrvaklappe ja pimendavaid prille, samuti panna rinda kleepsu sõnumiga „Ära puutu mind!“.

Lavastuse suur väärtus on, et laste eripäraga arvestatakse ja neid kaasatakse. „Lapsed saavad liikuda ja mitmesuguseid asju puudutada, mis on tähtis, sest paljud neist tunnetavadki maailma suuresti puudutuste kaudu,“ lausub Aet Urbas. „Mõni laps teeb kõike kaasa, mõni avaneb aeglasemalt, mõni lihtsalt istub ja vaatab. Igaüks teeb seda, milleks ta valmis on. Oma klassiga etendust vaatamas käies valmistasid üllatuse paar rahutut last, kes suutsid lõpuni vastu pidada. Ühe lapsega, kes end kunagi puudutada ei luba, sai näitleja nii hea kontakti, et laps lasi endal käest kinni võtta ja tantsis koos temaga. See etendus sobib hästi teatriga harjumiseks. Järgmine kord võib laps olla valmis minema ka mõnd vähem kohandatud etendust vaatama või kontserti kuulama.“

Vanematel on tema sõnul kohti, kuhu oma erivajadusega lapsega minna, väga vähe. Ka neil harvadel kordadel on nad saanud lapse käitumise pärast halba tagasisidet. „Sellel etendusel ei pea keegi kartma, et ta teatris pahandada saab, vaid kõik võivad ennast vabalt tunda. Keegi ei vaata viltu, kui laps maas pikutab või ennast rullib, etenduse ajal ringi liigub, valjemat häält teeb või vahepeal hoopis saalist välja läheb. Nii et nõudlus ja vajadus selliste etenduste järele on olemas,“ leiab Aet Urbas.

Lavastaja Eve Mutso loodab, et Estonia teatri eeskujul hakkavad ka teised teatrid erivajadusega laste peale mõtlema. „Ei pea looma täiesti uut lavastust, vaid võib kohandada mõne olemasoleva neile sobivaks. Kuna etendusel osaleb korraga vähe lapsi, on see kahtlemata väga kallis projekt, lausa luksus. Aga muu repertuaari kõrvalt ja sponsorite abiga saame seda aeg-ajalt mängida.“ Sügishooajal on „Tajuleebe tantsulugu“ jälle mängukavas. Kohe, kui kuupäevad on paigas, pannakse need kodulehele üles.

---

Lapsevanem Liis: „Olen sellest etendusest lausa vaimustuses“

Käisin teatris koos oma 16-aastase poja Marteniga, kellel on diagnoositud autism ja intellektipuue. Kõige rohkem läks mulle emana hinge, kui suur töö oli erivajadusega lastele mõeldes ette võetud. Neid kohti, kus vanemad oma erilise lapsega käia saavad, on väga vähe. Marten tunneb end rahvarohketes kohtades halvasti ja läheb kergesti närvi, aga sellel etendusel oli ta rahulikum, suutis paremini keskenduda ja laval toimuvat jälgida. Kuna talle meeldib väga klaver ja klaverimuusika, käis ta mitu korda klaveri juures vaatamas. Samuti tegi kaasa tantsuliigutusi ning oli nõus etenduse lõpus isegi krooni pähe panema ja pilti tegema. Hiljuti, kui hakkasime tema õega teatrisse minema, ütles Marten, et tahab kaasa tulla. See näitab kõige paremini, et teatriskäik mõjus talle. Sügisel tahan minna temaga koos uuesti seda etendust vaatama.