Viimastel aastatel on Eesti hariduselus sagenenud nähtus, kus eri elualade inimesed teevad kannapöörde ja siirduvad kooli – mitte tagapinki, vaid õpetajalaua taha. Õpetajate järelkasvu puudus ja nende kasvav keskmine vanus sunnivad otsima lahendusi, mille hulka kuulub ka asendusõpetajate programm. Selles saavad haritud motiveeritud inimesed kiiresti vajaliku baaskoolituse ja astuvad kooliellu tühimikku täitma. Kuid kas sellest piisab, et hoida Eesti hariduse kvaliteeti?

Karjääripöörajate esiletõus haridusvaldkonnas on mitmetahuline nähtus. Ühelt poolt on see värskendav – klassiruumi jõuavad elu näinud inimesed, kes toovad kaasa uusi mõtteviise, praktilisi teadmisi ja tihti ka kannatlikkust ning elutarkust. Teisalt kerkib küsimus, kui valmis on need inimesed keeruliseks ja vastutusrikkaks õpetajatööks, mis nõuab palju enamat kui oma aine valdamine. Pedagoogiline professionaalsus kujuneb aastatega ning on seotud sügava arusaamisega õpilaste arengust, klassi juhtimisest ja hariduse eesmärkidest.

Asendusõpetajate programm on ajutise lahendusena kindlasti tervitatav. See annab võimaluse katta tühjad kohad ja võimaldab koolidel reageerida paindlikult õpetajate puudusele. Samas ei saa loota, et lühiajaline koolitus suudab asendada põhjalikku õpetajakoolitust. Kui karjääripöörajad jäävad kooli pikemaks ajaks, vajavad nad kindlasti järjepidevat juhendamist ja süsteemset täienduskoolitust, et nad ei põleks läbi ega pettuks.

Oluline on ka koolide valmisolek uute õpetajate vastuvõtuks. Kolleegide toetus, selge tagasiside ja arenguvõimalused on võtmetähtsusega, et püsiks motivatsioon ja koguneks pädevust. Sageli ei jää uued õpetajad kooli mitte seetõttu, et nad poleks võimekad, vaid kuna nad jäävad üksi, ilma toetuseta süsteemi sees.

Karjääripöörajad ei tohiks olla pelgalt lünkade täitjad. Neis on potentsiaali tuua kooliellu värskust ja paindlikkust, kui me loome neile piisavalt mugava maandumisplatsi. Samal ajal ei tohi unustada õpetajakoolituse väärtust – haridus ei tohiks olla koht, kus kompromiss kvaliteedis muutub normiks. Kui karjääripöörajad ja professionaalsed õpetajad leiavad koolis tasakaalu, võidab kogu haridussüsteem.

Et haridus oleks jätkusuutlik, peame looma süsteemi, kus uued tulijad saavad kasvada professionaalideks ja kogenud õpetajad tunnevad, et nende panust väärtustatakse – nii vaimselt kui materiaalselt.

Lõppude lõpuks pole küsimus pelgalt selles, kes õpetab, vaid kuidas me õpetamist väärtustame. Kas õpetajaamet on ühiskonna silmis piisavalt oluline, et õpetajaks soovitakse tulla ja jääda – ka pärast karjääripööret?