Kahju, kui koolid astuvad sammu parema tuleviku suunas, kuid väljaspool kooli seda ei märgata.

Eesti koolid on agarad liikumakutsujad ja terviseedendajad, kuid vahel pelgalt entusiasmist ja motiveeritusest ei piisa. Kohalik omavalitsus, kool, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad – siin on oluline kõigi panus. 

„Liikuma kutsuva kooli“ (edaspidi LKK) programmiga on liitunud 44% (216) Eesti koolidest. Mitmed liitunud koolid on öelnud, et viie aasta pärast võiks see näitaja olla vähemalt 90%. Uuringud näitavad, et liikumise võimaldamine kooliruumis võrdub suurema koolirõõmu ja paremate õpitulemustega.

Tänapäeval ei ole liikumine laste ja noorte jaoks enam loomulik osa päevast. Liikumisele eelistatakse nutivahendeid. Seetõttu vajavad noored täiskasvanute teadlikku suunamist. Koolitiim võib olla küll hea, aga oluline on laiem koostöö. Et muutused toimiksid ja tulevikus oleks LKK-programmiga liitunud koole rohkem, on vaja tugivõrgustikku. Eriti oluline on toetus programmi pikemaajalisel toimimisel, sest kui kool tegutseb päris üksi, kipub jaks otsa saama.

LKK-programmi põhikomponendid ärgitavad lapsi koolis liikuma. Nendeks on aktiivne ainetund, aktiivne vahetund, liikumisõpetus, aktiivne koolitee, liikumist toetavad huvitegevused, projektid ja sündmused, õpetajate liikumisvõimalused ja -rõõm, koolipäeva korraldus ning õu ja koolimaja kui liikuma kutsuv ruum. Kõigi nende komponentidega ei saa tegeleda kool üksi, vaid panustama peab terve kogukond.

LKK on arvamusel, et kool ei tohi jääda üksi. Programmiga liitumine ei ole õpetajate vastutus, vaid neid muutusi tuleb teha ühiselt. Kohalikud omavalitsused on koolipidajad, kellel on märkimisväärne roll kooli arengus ja toimimises. On oluline, et omavalitsused kirjutaksid oma arengukavasse liikumist toetavad eesmärgid ja tegevused, mis motiveeriks koole nii õpilaste kui õpetajate tervisele ja heaolule tähelepanu pöörama. Siin on mõned ideed, kuidas omavalitsus saab liikumist toetada: kooliruumi kujundamine, vahendite soetamine, õpilaste ja õpetajate heaolu toetamine ning liikuma kutsuvate ürituste/projektide elluviimine. 

KOV-ide roll olgu konkreetsem

Liikumislabori juhataja Merike Kulli sõnul ei tohiks LKK-programmiga liitumine olla seotud välise motivatsiooni ja kohaliku omavalitsuse mõjutusega. Kool peab ise tahtma programmiga liituda, mille järel peab omavalitsus teda toetama. On positiivne, et mitmete valdade ja linnade eelarvesse on tekkinud eraldi rida LKK tegevuste toetamiseks. Kohalikud omavalitsused on soovi korral saanud osaleda LKK veebiseminaridel, et teemast rohkem teada. 

Merike Kulli sõnul on osa omavalitsusi LKK-programmiga seotud teemad väga hästi vastu võtnud ning mõistavad, kui oluline on sealjuures koolipidaja roll. Sellest saab järeldada, et üha enam omavalitsusi peab noorte tervisesse panustamist ja aktiivset koolipäeva oluliseks. 

Laste ja noorte liikumisaktiivsusest, LKK-programmist ning selle toetamisest on kirjutatud Haridus- ja Teadusministeeriumi 2017/2018. õppeaasta aastaraamatus. Seal toodi ühe puudusena välja, et Eestis ei ole ühtseid ja kättesaadavaid andmeid kohalike omavalitsuste tegevuste ja strateegiate kohta liikumisaktiivsuse tõstmisel. On oluline, et kohalikud omavalitsused tooks oma arengu- ja tegevuskavades välja konkreetsed noorte liikumisaktiivsust toetavad eesmärgid ja tegevused. Praeguseks on mitmed maakonnad oma arengukavadesse aktiivse ja terve eluviisi olulisuse lisanud, kuid seos kooli ja LKK-programmiga on puudulik. 

Ühest Taanis läbi viidud uuringust selgus, et koolid tunnevad seoses noorte liikumisaktiivsusega puudust omavalitsuse toest. Oluline on, et nii koolide kui ka maakonna tasandi juhid ja teemaga seotud fookusrühmad töötaksid välja ühise strateegia ning seaksid ambitsioonikad, kuid saavutatavad eesmärgid. Selline strateegia võiks aidata nii koolidel kui omavalitsustel jõuda ühise arusaamani, et liitumisprotsess võtab aega ning koolid ei saa rakendada uusi strateegiaid iga paari kuu tagant.

Paljud linnad ja vallad teadvustavad, et on LKK-programmi huvipooled, kuid üldjoontes ei peeta õpilaste liikumise soodustamist kuigi oluliseks. LKK on olukorra väljaselgitamiseks korraldanud uuringuid nii koolide, linnade kui ka omavalitsustega. Mitu Eesti omavalitsust on näiteks öelnud, et LKK teemal ei soovita sõna võtta, sest pole midagi öelda. Üks omavalitsus arvas, et koolid on autonoomsed ja otsustavad ise, kas ja millise programmiga liituvad. 

Koolid ootavad tuge

Intervjueerisin mitut LKK-programmiga liitunud kooli. Vestlustest selgus, et koolid ootavad tuge – seda, et nii õpilased, õpetajad kui ka kooli- ja maakonnajuhid oleksid programmi tegevusse kaasatud. Oluline on meeles pidada, et õpetajad mitte lihtsalt ei õpeta klassi ees, vaid loovad õpilastele keskkonna, kus oleks hea ja tore õppida. Üks kool tõi välja, et nad loodavad LKK-märgiga saada omavalitsuselt rohkem tuge ning pühendumist laste tervisele ja liikuma kutsumisele. Toodi esile, et on kahju, kui koolid astuvad sammu parema tuleviku suunas, kuid väljaspool kooli seda ei märgata.

Ühes Eestimaa vallas on kolm kooli ja need kõik on LKK-programmiga liitunud. Rõõm oli kuulda, et neid koole on palju tunnustatud ja liitumisel toetatud. Tugivõrgustiku olemasolu määrab selle, kui motiveeritud on õpetajad ja koolitöötajad programmi jätkusuutlikkust tagades. Kui õpetajad suunavad noori liikuma, kuid väljaspool kooli ei tulda sellega kaasa, ei ole olukord kuigi jätkusuutlik. Kui LKK-tiimi kuuluvad näiteks lapsevanemad ja õpilased, on programmil juba suurem mõju. 

Vabariigi Valitsuse uue määruse eelnõus on toodud, et haridusasutustel on kohustus kujundada õppe- ja kasvukeskkonda viisil, mis aitab tugevdada õpilaste tervist. Samuti on välja toodud, et tervise hoidmise oskuste arendamine peab olema osa kooli õppekavast. Mitmed koolipidajad on juba praegu teinud olulisi samme selles suunas. Näiteks Rakvere linn, kus on mitmeid LKK-koole, suunab igal õppeaastal lisaraha programmiga liitunud koolidele, sest seal panustatakse õpilaste aktiivsuse tõstmisele. Toodi välja, et LKK-programm on väga väärtuslik ja koolid peaksid selle tegevuses osalema. Näiteks Tartu linna kohalik omavalitsus on väga huvitatud sellest, et kõik koolid lõpuks LKK-programmiga liituksid. 

Et õpilasi liikuma ärgitada, ei piisa vaid kooli tugimeeskonnast. Laste ja noorte tervis on meie kõigi asi. Siin on mõttekoht igaühele meist: mida saan teha, et lapsed ja noored aktiivsemalt liiguksid?

---

KOMMENTAAR

Tulemus sõltub koordineeritud koostööst

Robert Lippin,
Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik

Meil kõigil lasub vastutus liikumise ja tervisliku eluviisi kujundamise eest – kõige tulemuslikumalt saavutame selle riigi, omavalitsuse, kooli, kogukonna ja lapsevanemate koostöös. 

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava toob liikumise ja tervise hoidmise vajalikkuse selgelt esile ning koolid rakendavad neid põhimõtteid iga päev, sõltumata sellest, kas nad on liitunud konkreetse liikumisprogrammiga või mitte. Programmid nagu „Liikuma kutsuv kool“ aitavad mõningaid tegevusi fookusesse tuua, kuid tuleb meeles pidada, et koolidel on korraga täita mitmeid õppekavas seatud olulisi ülesandeid.

Omavalitsustel on hariduses ja tervise edendamisel mitmetasandiline roll: nad on lasteaedade, üldhariduskoolide ja huvikoolide pidajad, sporditaristu omanikud ja arendajad ning kogukondlike algatuste toetajad. Seetõttu panustavad paljud omavalitsused juba praegu liikumisharjumuste arendamisse – seda spordivõimalusi laiendades, projekte ja kogukondlikke sündmusi toetades ning koostööd edendades. Need tegevused ei pruugi olla otseselt seotud ühe konkreetse programmiga, kuid eesmärk on sama – muuta lapsed ja täiskasvanud aktiivseks liikujaks ning toetada vaimset ja füüsilist heaolu.

Nõustume, et alati on arenguruumi. Artiklis omavalitsustele esitatud üleskutset võtta liikumise soodustamisel sihipärasem ja strateegilisem roll tuleb kindlasti tõsiselt võtta. Samas tuleb mõista, et see on üks paljudest valdkondadest, mida omavalitsused iga päev katma ja rahastama peavad – alates tervisliku toidu pakkumisest haridusasutustes, kultuurisündmuste pakkumisest ja keskkonnateadlikkuse arendamisest, kuni eakate tegevusvõimaluste ja joogivee kvaliteedi tagamiseni.

Tavapäraselt on liikumise soodustamine üks omavalitsuste arengukavade fookusteemasid, kuid tegevuste ellurakendamisel on veel arenguruumi, et liikumist toetav keskkond ei jääks ainult kooli tasandile, vaid kataks kogu kogukonna. On selge, et omavalitsuste lähtekohad – näiteks kas linnaline või hajaasustusega piirkond – on erinevad ja läheneda tuleb paindlikult.

Oluline on mõista, et liikumisharjumused kujunevad keskkonna, eeskujude ja igapäevavalikute koosmõjul. Kool saab siin palju ära teha, kuid vastutus ei saa jääda ainult kooli kanda. See on laiem ühiskondlik kokkulepe ja tegevuste tasakaalustamine.

Näiteks võivad kõrvuti esineda ootused, et koolid muudaksid õpilased aktiivsemaks liikujaks ning samal ajal arvestaksid, et laps ei peaks kodust liiga kaugele bussipeatusesse kõndima. Tekib küsimus, kas bussipeatusesse kõndimine ei võikski olla igapäevase liikumise osa.

Lahendus ei ole liituda ainult ühe konkreetse programmiga, vaid pikaajaline ja koordineeritud tegevus. Oluline on, et eesmärgid oleksid selgelt sõnastatud, jagatud ning koostöös riigi, omavalitsuste, koolide, kogukonna ja peredega ellu rakendatud.