Tänavune kevad on mitmes mõttes kummaline. Mõnel pool sajab maikuus lund ja rahet, teisal hävitatakse kuuseistikuid, üle Eesti aga mängitakse kooli. 

Just mängitakse, sest mõistusevastane on, et eksamid on juba läbi, aga tunnid ikka kestavad. Eesti auguliseks uuendatud haridusmaastik on HTM-i ja Harno kõlavnimedega ametnike innovatsioonipalavikust kooliaasta lõpuks ära kurnatud.

Pidasime õppejuht Kadriga paar päeva tagasi oma iganädalast „kohviistungit“ ning ikka tõusid tema jutust „lauale“ mured, mitte toredad asjad. Teda oli palutud teha kokkuvõte kõikidest uuenduslikest asjadest, mis meediast läbi käinud, et siis valla- ja kooliinimeste ühisel koosolekul kaaluda, mida on võimalik ja vajalik oma oludes uuendada, sest uuendama ju peab. Kui proovida öelda, et mõni nn vana asi töötab ka praegu hästi, siis võib soovimatu sildi külge saada.

17. aprilli Postimehes on üsna humoorikalt kokku võetud HTM-is välja hautud uued nõuded. Kadri uuenduste nimekirjas esimene oli tundide algus kell üheksa. Meie koolile sobib aga 8.15, bussiliinidki on nõnda sätitud. Automaksu ja kõrgete bensiinihindade valguses ei jaksa ei KOV ega lapsevanemad õpilastele taksot sõita. Pealegi, jääb ju niimoodi ajaga mängides huvitegevuse jaoks seesama tunnike puudu. No ei ole tark kogu riigile peale suruda, mis mõnele ametnikule pähe lööb. 

Vähemalt meie vallas on elu enam-vähem nii, et saab hommikul üles, jõuab kooli, huvikooli ning õhtul magama ka. Ja lastel pole eriti näha ei matemaatika- ega ka mõnda muud ärevust.

Uuendused on lausa ummikus

Suur uuendus teha põhikoolieksamid varem pole toonud kaasa midagi peale segaduse tunniplaani ümber. Ju tuleb need ettenähtud 175 õppepäeva kokku sättida, ametniku kehvakeelne põhjendus paraku ei veena.

Ei saa aru, kes sellest võitis, aga tühja tööd oli küll. Õnneks võib meie koolis eksamitulemustega enam-vähem rahul olla. Mõned kolmelised olid muidugi, aga rohkem oli ikka kõrgemaid hindeid. Enamik on endale juba ka edasiõppimise võimaluse leidnud. 

Meil ei tuleks lõpueksami lävendi kaotamine, mis ju ka uuenduse pähe välja käidud, kõne allagi, lapsevanemad lihtsalt ei lubaks seda. Õppimine on ju ikka noorte oma töö ja vastutus. Ja kuhu siis peaksid need tulevased „nullid“ edasi minema, kui õppimiskohustus jääbki 18 aasta peale? Kas hakatakse Eestis tegema rahvaülikoole nagu Taanis ja teistes põhjamaades neile, kes mingil põhjusel pole suutnud põhikooligi lõpetada? 

Väidetavalt laste tervise ja ohutuse huvides on HTM nõudnud uuenduse nime all senisest pikemat söögivahetundi, aga seda ei tahaks küll tõsiselt võtta. Meie lapsed oskavad kõik noa-kahvliga ja kiirustamata ristiinimese kombel süüa, ega tõmba toitu kurku ka siis, kui vahetund viis minutit lühem on. 

Uuendamisväärset peab kõrgete käskude järgi leidma ka koolimaja akende juures. Meil käivad nad ikka vanaviisi kinni ja lahti ning keegi ei mäleta, et üle lubatu (10 cm!) suurest avast oleks keegi õue või sisse pugenud. Aknad on paraku sellised, nagu nad on, ja vald neid vahetama ei hakka. 

Asju ikka veel arutatakse ka

Mis on õppekeskkond ja millest see koosneb, ei paista uuenduseks nimetatud käske jagavad ametnikud teadvat, pealegi on neil „õpikeskkond“ (sõnaraamatuid ei keelaks neil keegi vist ka tööajal kasutamast?). Nende jaoks on see vist vaid pügatud muru, mille õiget kõrgust saaks küllap kontrollimaski käia: „Koolihoovi muru peab olema niidetud,“ kõlab üks käsulaud. 

Kõneldakse ka puugiohust. Puugi võib laps, elagu ta linnas või maal, saada diivanil telekat vaadates ka oma kassilt, milleks on vaja teda hirmutada „koolihoovi“ väljamõeldud ohtudega? Niisuguste koolivõõraste inimeste puhul tekib kahtlus, et nad on olnud vist kõik koduõppel, sest kuidas kool (ja koolihoov) välja võib näha, ei ilmu neile unenägudeski. Ametnikele võiks tööpäeva täiteks soovitada mõtisklemist selle üle, mis vahe on sõnadel „hoov“, „õu“ ja „aed“, ning uurida (see tegevus ju peaaegu nagu teadus), kui palju üht, teist või kolmandat veel alles jäänud koolide juurest leiab. 

Võib-olla on mõne loosungihüüdja ettekujutuses näiteks kuskil kooliõues (või -hoovis või -aias) ka suur kell, mis näitab 20 minutit ja hakkab häält tegema, kui aeg on täis. Lapsed liiguvad tasasel sammul, et ei komistaks, mööda nuditud muru (Kus nüüd siis on elurikkus, mida hasartselt propageeriti, ja mis saab küll talvel?), sest nad peavad „vähemalt 20 minutit koolipäevast õues veetma“. Kujutagem seda õnnelikuks saamise (miks muidu HTM-i arvates koolis üldse käiakse) protsessi näiteks Tallinna Reaalkoolis, kus iga võimaliku rohulible kasvamise koht täis ehitatakse. Õnneks on meie väikeses maakoolis võtta nii värsket õhku kui ka rohelust ning muru kõrguse reguleerib ikka see, kes parajasti niidab.

HTM-i sageli töökohti vahetavatel ametnikel on aga õnnestunud paigast lüüa kogu normaalne koolielu, ka laste ja perede väljakujunenud tegemised. Uuendajad on oma loosungid hüüdnud, imetlus peaks kohe saabuma, aga võta näpust: Eestimaale jagub mõtlevaid inimesi siiski rohkem, kui oleks mugav püüdliku ametniku jaoks. HTM-ist ongi juba öeldud, et asju ikka veel arutatakse ja võib-olla võetakse inimeste arvamusi kuulda ka. 

Õpikut ei asenda miski

Tõsise probleemina on Kadril kirjas õpikuvaba kooli ülistavad kirjutised. Vaat sellega küll kaasa minna ei saa! Kui palju nähti omal ajal vaeva, et eestikeelne õpik säiliks. Eriti jabur on sellise mõttega just raamatuaastal välja tulla. Milleks seda 500 aasta juubelit siis pidada, kui õpik ehk kooliraamat, mis on ometigi rahvaraamatu tähenduse ning tähtsusega, tarbetuks kuulutada? Mida rohkem on õppimisvõimalusi, seda parem, aga õpikut ei asenda miski. Õpiku saab ka siis lahti teha, kui „elektrimolekulid“ valgust ei anna. Õpiti ju küünlavalgelgi. 

Meie koolis on korralik õpikute ja kirjanduse kogu, terve klass saab lugeda üht ja sama teost ja selle üle arutleda. Suur luksus on kasutada 20 eksemplari väärtkirjandust ühiste väärtuste ja teabevälja kujundamiseks. Meil teab iga õpilane, et Pitsu oli Tootsi koer ja et Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ polegi nii väga lasteraamat.

Uuenduseks on pakutud ka käitumis- ja hoolsushinnetest loobumist. Küsiks, keda need segavad. Maie Tuulik kirjutas Õpetajate Lehes, miks neid siiski vaja on. Arvan, et hoolsuse hinne on eriti oluline algklassides, aga küllap näitab see, kas ka 9. klassi õpilane oma tööd hoolega teeb. Ja viisakas käitumine peaks igal pool norm olema. Meie külakogukonnas ei saa lihtsalt niisama pahandusi teha, ikka tuleb välja, kes ja kus midagi ette võttis.

Uus asi on ka alusharidusseadus, mis rakendub juba 1. septembrist 2025. Nooremate rühma (kuni 3 eluaastat) nimi on nüüd „lastehoid“, kooliminekuni käiakse edasi lasteaias. Kadri otsis välja koguni Vikerraadio saate, kus uus seadus kenasti üles kiideti. Saime teada, et alles „nüüd“ on koolieelikute eest hoolitsema ja nende muresid „märkama“ hakatud. „Nüüd“ kannabki põhisõnumit (ka mitmes teises „uuenduses“), justkui poleks varem koolieelikutele üldse tähelepanu pööratud. Varem pidi lasteaed lapsed kooliks ette valmistama, aga „nüüd“ pole koolivalmidusest juttu ei saates ega ka seaduses, ununenud on ka senine juhtloosung: uus õpikäsitus.  

Heda Kala, tuntud alushariduse juhte, rääkis kolmeaastaste üldpädevustest ja sekkumisest, kui neid pole. Tahaks siiski teada, mis need üldpädevused on, sest seaduses on kirjas hoopis üldoskused. 

Tähelepanuväärne on seegi, millisele õppekavale seaduses viidatakse – ikka rahvusvahelisele! „Õppe- ja kasvatustegevus lasteaias võib toimuda rahvusvahelise bakalaureuseõppe organisatsiooni (International Baccalaureate Organization) õppekava ja Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud õppekava kohaselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 16 sätestatud korras.“ (§ 7, lg 3)

Sõnades koperdamine on igapäevane

Võime ju tahta moodsad olla, aga eesti laps elab Eestis, oma kodus ja oma keskkonnas, mida tulebki tundma õppida sellisena, nagu see on. Ilma palmide ja eksootikata. Paraku oma õppekava, mida minister määrusena kinnitada võiks, lihtsalt pole. Viimane riiklik dokument on aastast 2009! Nii et polegi eriti põhjust uuendusloosungeid hüüda. Seadus hakkab sügisest kehtima, aga seda täita ei saa – õppekava tegemine käib „valdkonna spetsialistidel“ lihtsalt üle jõu. 

Nagu ka sõna „sekkuma“ tähendus. Aidakem siis: sekkuma – „millessegi toimuvasse osavõtmise v. katkestamise eesmärgil vahele segama, sekka astuma“. Ega vist SL Õhtulehes (17.05) asjata öeldud: „Sõnaseadmine on riigil ammune probleem.“ Kahjuks ei üllata sõnades koperdamine ei igapäevameedias ega ka mis tahes taseme haridustekstides.

Eks neid uuenduslikke asju oli Kadril veel, aga siis kuulsime-nägime õpetajate demonstratsiooni Toompeal. Ei saanud küll hästi aru, mis selle mõte oli. Vast teade, et minister tõstis HTM-i ametnike palka, et need väidetavalt suure töökoormuse tõttu laiali ei jookseks. Nüüd on need vahemikus 3000–4290 eurot. Ehk võiksid poliitikud ja ametnikud märgata, et suur osa kutsega õpetajaid ongi juba koolidest lahkunud, sest nende palka pole tõstetud, ent töökoormus aina kasvab. Ametnike palkadega eputamine nende silme ees on lihtsalt kohatu. Nii mõnegi ametnikuta saab ilmselt hakkama, aga kui õpetajat klassi ees pole, on mure suur.

Meie kohvitamise lõpetas Sirbis (16.05) ilmutatud Helin Puksandi lugu, kus ta küll küsib omast arust retooriliselt „Kas õpetajal peab olema kvalifikatsioon?“ ning vastab, et paber ongi oluline. Õppejõud kutsub kõiki Narva maantee ülikooli õppima, aga põhjendab nii: „Kvalifikatsioon on oluline, sest siis on ta (õpetaja) enesekindlam, mõjusam ja arenguvõimelisem.“ 

Professionaalsusest ehk oskusest õpetada ülikoolis enam juttu pole. Aga eks ole siis kuulda, mis vallas uuendustest arvatakse ja teha otsustatakse. Põhikoolid on ju valla omad. Ja ehk annab suvi arutust, mis tegelikult saama hakkab.