Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha: tugiteenused ei ole kutseõppes piisavalt ega võrdselt kättesaadavad. Ligikaudu 90%-s kutseõppeasutustest tõdeti, et nad ei suuda ressursipuuduse tõttu pakkuda kõiki vajalikke tugiteenuseid – see tähendab, et tuhanded noored jäävad ilma vajalikust abist, mis aitaks neil õpinguid edukalt lõpetada ja tööle siirduda.

Probleem ei seisne ainult tugispetsialistide nappuses, vaid ka süsteemis, mis ei ole piisavalt paindlik ega kaasav. Kui kool ei suuda tuvastada HEV-õpilase toevajadust või sellele reageerida, võib noor koolist välja langeda või sattuda tööturule vajalike oskuste ja enesekindluseta. Riigikontrolli andmetel pole ligi pooled teise ja kolmanda taseme kutseõppe lõpetanutest pärast kooli päevagi töötanud. See on murettekitav signaal, mis peegeldab kutsehariduse suutmatust olla sotsiaalselt kaasav ja tööturu vajadustega seotud.

Ministeeriumi esindajad on tõdenud, et auditis välja toodud mured ei ole olnud neile üllatus. Mitmed meetmed on käivitatud: uued vastuvõtujuhised, tugispetsialistide kaasamise kohustus ja uute õppekavade arendus. Kuid suur osa kavandatust on alles plaani tasandil või sõltub teiste osapoolte, näiteks tööandjate ja omavalitsuste koostöövalmidusest. Kriitiline küsimus on, kas ja kuidas jõuab planeeritu HEV-õppijani konkreetse ja usaldusväärse toena.

Kui hariduspoliitika seab eesmärgiks kohustusliku koolis käimise 18. eluaastani, peab riik tagama ka selle, et iga noor, sõltumata oma erivajadusest või keeleoskusest, leiaks enda võimetele vastava õppimisvõimaluse ja sellele järgneva tööväljundi. Selle saavutamiseks ei piisa pelgalt auditeerimisest ja kavade koostamisest. Vajalik on järjepidev rahastuse suurendamine, regionaalne kättesaadavus ning süsteemne juhtumikorraldus, et mitte ükski noor ei jääks toetuseta.

Kui jätame HEV-õppijad kutsehariduses ilma reaalse toetuseta, ei loo me mitte kaasavat kooli, vaid kujundame hariduslikke tupikteid. Tugiteenused ei ole lisateenus – need on kvaliteetse hariduse osa. Kuni see mõistmine ei juurdu kõigil tasanditel, jääb kutseharidus paljudele noortele võimaluseks ainult paberil.