Veel saja aasta eest oli kõrgharidus väheste privileeg. Lihtsad noored said kõrghariduse omandamisest enamasti vaid unistada, ükskõik kui andekad nad ka polnud. Selleks et ülikool lõpetada, oli vaja õnne, jonni ja hullupööra töökust, nagu võime lugeda nii mõnegi Eesti esimese põlve haritlase mälestustest.

Laialt kättesaadavaks muutus kõrgharidus alles pärast teist maailmasõda, taustaks ühelt poolt heaoluriigi laienemine, teisalt aga suurenev vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele. Leidus neidki, kes selle peale nina kirtsutasid: matside sisselubamise tõttu kannatanud ülikoolide tase, elitaarne maine ja autoriteet. Ent teisalt on suuresti just kõrgharidusega inimeste kõrge osakaal ühiskonnas aidanud Euroopal kujuneda selliseks, nagu me seda tänapäeval tunneme ja hindame. Lisaks erialateadmistele saadakse tudengipõlvest ju kaasa laiem silmaring, kriitilise mõtlemise võime ja sotsiaalsed oskused. Ka majanduslikult on ühiskonnal palju võita sellest, et andekate inimeste haridustee poolikuks ei jää.

Unustada ei tohi sedagi, et ülikooli astumisega kaasnevad lootused elus edasi jõuda. Kui kõrghariduse omandamine on mõõdukate jõupingutustega võimalik enam-vähem kõigile, kes selleks suutelised, tajutakse seetõttu ka ühiskonda õiglasena. See omakorda muudab inimesed lojaalseks riigile ja valitsevale poliitilisele režiimile.

“Miks mitte vähemalt unistada päevast, mil ükski tudeng ei pea enam pelgalt selle pärast õpingute kõrvalt tööl käima, et ta muidu ots otsaga toime ei tule.

Seda kõike on riigiisadel hariduspoliitika kujundamisel mõistlik silmas pidada. Aga ennekõike peavad nad muidugi arvestama, et kodanikud on kõrghariduse üldise kättesaadavusega lihtsalt harjunud ja peavad seda enesestmõistetavaks õiguseks. Seetõttu ei leidugi naljalt erakondi, kes julgeksid otsesõnu propageerida õppemaksu kehtestamist või tudengite sotsiaalsete garantiide kärpimist.

Ent teisalt on raha heaoluriigi kulutuste katmiseks varasemast raskem leida. Ühiskonnas on vähenenud solidaarsustunne halvemas olukorras olevate kaaskodanikega ning just seetõttu napib riigil ka raha halvema stardipositsiooniga tudengite toimetuleku toetamiseks. Sellega seoses meenuvad Heido Vitsuri hiljuti intervjuus Õpetajate Lehele öeldud sõnad: „Oleme kasvatanud end individualistideks, mitte kodanikeks ja ühiskonna liikmeteks.“

Liiga kõrgeid ootusi olukorra paranemisele praegu panna ei saa. „Võimekust kõikidele tudengitele stipendiumi maksta meie riigil ei ole ega hakka ka mitte kunagi olema,“ nentis haridus- ja teadusminister Kristina Kallas riigikogus õppelaenu reformi arutelul. Teisalt tundub see väide liiga kategooriline, sest tulevikku ei tea me ju keegi ette. Veel 20. sajandi alguses tundus näiteks võimatu, et peagi muutub kõrgharidus kättesaadavaks enam-vähem kõigi ühiskonnakihtide liikmetele. Usun, et Euroopa ja Eesti tuleviku huvides on kriitilise tähtsusega, et see nii ka jääks. Ja miks siis mitte vähemalt unistada päevast, mil ükski tudeng ei pea enam pelgalt selle pärast õpingute kõrvalt tööl käima, et ta muidu ots otsaga toime ei tule.