• Uuringud näitavad, et Eestis loobuvad paljud noored majanduslikel põhjustel kõrgkooliõpingutest või peavad õppimise kõrvalt tööl käima. Tõhusate lahenduste leidmine nendele probleemidele eeldab rohkete nüansside arvessevõtmist.

Eesti elanikest on 37%-l kõrgharidus ning tänavu õpib meie kõrgkoolides üle 47 000 tudengi. Seetõttu pole üllatav, et üliõpilaste majandusliku toimetuleku probleemid avalikkuses elavat vastukaja tekitavad.

Ent probleem ei puuduta ainult üksikisikuid ja huvigruppe, vaid sellel on ka ühiskondlik mõõde. Et ots otsaga toime tulla, otsustab nimelt üha enam tudengeid õpingute kõrvalt tööl käia. Seetõttu saavad nad aga vähem aega õppimisele pühendada. Samuti on meie üliõpilaste seas märgatavalt alaesindatud väiksema sissetuleku ja madalama haridustasemega vanemate lapsed, ent ka vene emakeelega ja maalt pärit noored. Kui juurdepääs heale haridusele on takistatud, kannatab aga mitte ainult inimeste heaolu, vaid ka nende võimekus tulevikus ühiskonnaellu panustada.

Tõsi, ilmunud on kirjutisi, kus nähakse ka õpingute kõrvalt tööl käimise häid külgi. Ning parempoolsete erakondade noored on propageerinud isegi kõrgkoolides õppemaksu kehtestamist, mis kriitikute hinnangul võiks hariduslikku kihistumist veelgi süvendada.

Ent ülekaalus on olnud hääled, mis kutsuvad riiki üles tudengite ainelist olukorda senisest enam parandama, et nad saaksid muretult oma õpingutele pühenduda. Sõna on seejuures võtnud nii tudengite esindajad kui ka näiteks sotsiaal- ja majandusteadlased.

Viimati tuli teema jutuks jaanuaris ja veebruaris peetud hea elu rahvakogul. Tegemist oli kodanike koosolekutega ühiskondlikult oluliste teemade üle arutamiseks, mille organiseeris mõttekoda Praxis koostöös mitme vabaühendusega. Korraldajad saatsid mullu 29. novembril 20 000 juhuslikult valitud inimesele kutse oma osavõtusoovist märku anda. Sama võis teha iga Eesti inimene, kes isiklikku kutset küll ei saanud, kuid asja vastu huvi tundis. Registreerunuist valis algoritm representatiivse valimi alusel välja 30 rahvakogu liiget. Nii olid rahvakogul esindatud mõlemast soost, erineva sotsiaalmajandusliku staatuse, vanuse ja haridustasemega ning nii linnast kui maalt pärit inimesed. Kolmel koosolekul tutvusid osavõtjad esmalt ekspertide ja huvigruppide arvamustega ning arutlesid seejärel võimaluste üle ühiskonda sidusamaks ja Eesti inimeste elu paremaks muuta. Lõpptulemusena valmisid rahvakogu pöördumine ja raport, milles osalenud tõstsid esile nende meelest viis suuremat Eesti elu valupunkti ning pakkusid välja võimalikke lahendusi.

Korraldajad usuvad, et sellise tavakodanikest moodustatud „Mini-Eesti“ seisukohavõtud väärivad edasist avalikku arutelu. Muidugi võis lõpptulemust omajagu mõjutada ka see, keda korraldajad arutelude juhtijateks ning ekspertideks kutsusid ning milliste huvigruppide esindajatele nad sõna andsid. Siiski võib eeldada, et raportis mainitud valupunktid peegeldavad üldjoontes tõepoolest teemasid, mis praeguse aja Eestis aktiivseid kodanikke kõige rohkem kõnetavad. On märkimisväärne, et ka tudengite toimetulek nende hulka sattus.

Nukker pilt tudengielust

Rahvakogu hinnang toetus osalt üleeuroopalise üliõpilaste uuringu Eurostudent tulemustele, mida praegu viiakse läbi juba üheksandat korda. Värskeimad, 8. laine andmed võimaldavad võrrelda üliõpilaskonna koosseisu ning sotsiaalset ja majanduslikku olukorda 25 riigis.

Üldpilt on kõikjal sarnane. Tervelt 59% uuritud riikide üliõpilastest käib õpingute kõrvalt tööl, suurem osa selleks, et maksta elamise või õppimise eest. Töötavate tudengite õpitulemused on aga kehvemad kui ülejäänutel ning nad jätavad õpingud sagedamini pooleli. Õieti on vaesemate ja kõrghariduseta vanemate lapsed üliõpilaskonnas üleüldse märgatavalt alaesindatud. Niisiis on võimalused elus hiljem edasijõudmiseks algusest peale ebavõrdsed. Tõsi, riigiti leidub mõningaid silmatorkavaid erinevusi. Selle kohta võib lähemat infot saada uuringu ingliskeelsest kokkuvõtvast raportist ning andmebaasist (vt eurostudent.eu).

“Lahendus võib olla sissetulekust sõltuva tagasimaksega õppelaen.

Sandra Haugas

Meil on uuringu tellinud haridus- ja teadusministeerium ja teostanud selle mõttekoda Praxis. „Eestis on õpingute kõrvalt töötavate tudengite osakaal teiste Euroopa riikidega võrreldes olnud läbi aastate kõrge, näiteks Eurostudent 8 uuringu kohaselt 70%,“ toob esile üks selle teostajaist, Praxise analüütik Sandra Haugas. Samuti tuli tema sõnul tollal välja, et üliõpilased, kelle töökoormus on üle 20 tunni nädalas, kulutasid õppimisele nädalas keskeltläbi koguni kuus tundi vähem aega kui need tudengid, kes tööl ei käi.

Ka tudengite enda esindajad näikse rahvakogu pessimistliku vaatega nõustuvat. Eesti maaülikooli üliõpilaskonna haridus- ja sotsiaaltoimkonna juht Jaanika Veskimäe rõhutab: „Meie süsteem eeldab täiskoormusega õpet, kuid sotsiaalsed garantiid on ajale jalgu jäänud. Need, kes ei ole sündinud kuldlusikas suus ehk ei pärine jõukamatest peredest, võivad tunda teravat majanduslikku survet. Eriti valusalt lööb see maapiirkondadest pärit noori.“ Ta märgib, et paljud tudengid töötavad nii õpingute kui ka suvepuhkuse ajal, et ots otsaga toime tulla. Ka toiduhindade tõus valmistab raskusi: „Maaülikooli ühiselamu juures jagatakse toidupanga kaudu päästetud toitu ning seal on alati palju inimesi.“ Mõnda motiveerib tulema arvatavasti soov vähendada toiduraiskamist, ent küllap leidub neidki, kel on poest toidu ostmisega raskusi.

Sama karmi hinnangu praegusele olukorrale annab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasesinduse haridus- ja sotsiaaltoimkonna juht Anna-Luisa Lekštedt: „Mul üks kursusekaaslane ütles kunagi kurvalt: „Vahel mõtlen küll, miks tulin kõrgharitud vaeseks õppima.“ See lause jäi kummitama. Vahepeal olen ka ise kadestanud sõpru, kes läksid kohe tööle ega pea korraga võitlema nii õpingute kui ka majandusliku survega.“

Lekštedt ise õpib sessioonõppes. Selle valivad sageli üliõpilased, kes õpivad täiskohaga töötamise ja pereelu kõrvalt. On otse imetlusväärne, kuidas nad selle kõigega toime tulevad. Kerge pole aga ka äsja koolipingist tulnud päevaõppe tudengitel: „Nad õpivad alles iseseisvalt elama, mis on ka omamoodi raske ning ärevust tekitav aeg. Minu arvates võiksime kogukonnana rohkem mõelda sellele, kuidas noori selles etapis toetada.“

Õppelaenu reform: väike samm õiges suunas

Rahvakogu soovitatud meetmetest on õppelaenu reform õigupoolest juba riigikogus esimese lugemise läbinud. Selle eesmärgiks on haridus- ja teadusministri Kristina Kallase kinnitusel soov muuta laen üliõpilastele kättesaadavamaks, et nad ei peaks elatise hankimiseks tööl käima.

Seni on õppelaenu võtjaid leidunud vähe. Näiteks tunamullu kasutas seda võimalust vaid 5% neist üliõpilastest, kellel selleks õigus oli. Reformi algatajad eeldavad, et soovijaid oleks tunduvalt rohkem, kui laenutingimused oleksid soodsamad. Eelnõu ettevalmistamisel pidas ministeerium läbirääkimisi nii pankade ja rahandusministeeriumi kui üliõpilaste esindusorganisatsioonidega.

Kavas on järgmised muudatused.
1. Kaotada käendamise või kinnisvaratagatise nõue.
2. Pikendada laenu tagasimakseperioodi kahekordselt nominaalse õppekava kestuselt neljakordsele. Kui aga õpingud katkestatakse, tuleb laen ka edaspidi tagasi maksta pooleteisekordse õpitud perioodi jooksul.
3. Vähendada kommertsintressimäära maksimaalselt tasemele 1,5% + 6 kuu euribor. Üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiiriks jääb 5%. Kui kommertsintressimäär tõuseb kõrgemaks, kataks puudujääva osa riik.

Õpetajate Lehe küsitletud tudengite esindajate meelest on tegemist sammuga õiges suunas. Ent Tallinna tehnikaülikooli tudengite esindajad Anna Suzdalev ja Karoliine Orav leiavad, et lisaks võiks kaaluda võimalust kustutada näiteks doktoriõppe nominaalajaga lõpetanu või avalikus teenistuses töötaja õppelaen.

Kas võib aga eeldada, et tudengid selle reformi mõjul tõepoolest töölkäimisest loobuvad, et laenu toel üksnes õpingutele keskenduda? Uuringuid selle kohta teadaolevalt tehtud ei ole.

Anna-Luisa Lekštedt tunnistab, et tema oleks igatahes ettevaatlik: „Laenu võtmine tähendab siiski teadmist, et ühel hetkel tuleb see tagasi maksta, ning hirm võimalike makseraskuste ees on paljude jaoks päris reaalne. Tekib küsimus, mis saab siis, kui sa ühel hetkel enam toime ei tule.“ Selle ettevaatlikkuse taga on tema hinnangul osalt üleskasvamine ajal, mil on palju räägitud kiirlaenude lõksu langemise ohust. Teisalt möönab Lekštedt, et mitmed tema tuttavad on viimase õlekõrrena õppelaenu siiski võtnud. Mõne teise jaoks on tõepoolest olnud takistuseks käendaja leidmise nõue.

Ka Sandra Haugase sõnul võib arvata, et tingimuste soodsamaks muutmine ei pruugi paljude tudengite kõhklusi õppelaenu võtmiseks vähendada. Peamine põhjus on temagi hinnangul ebakindlus tulevase sissetuleku suhtes. „Siin võiks lahendus olla sissetulekust sõltuva tagasimaksega õppelaen (income contingent student loan), mille puhul töötud või madalama sissetulekuga kõrgharidusõpingud lõpetanud maksavad õppelaenu tagasi vaid osaliselt või üldse mitte,“ leiab ta. „Sellist süsteemi on mitmes riigis rakendatud ning kindlasti võiks selle võimalusi, riske ja variatsioone analüüsida ka Eestis.“

“Ühiselamu juures jagatakse toidupanga kaudu päästetud toitu.

Jaanika Veskimäe

Ent teiseks rõhutab Haugas, et õppelaenu hiljuti 6000 euroni tõstetud maksimummäär katab vaid umbes poole üliõpilaste elamiskuludest. See sunnib neid tudengeid, kes vanematelt rahatoetust ei saa, edaspidigi tööl käima.

Problemaatilised toetused

Seetõttu on lisaks õppelaenu tingimuste leevendamisele Haugase meelest vaja tõsta ka õppetoetusi. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on need Eestis nimelt seni silmatorkavalt madalad. Haridus- ja teadusministeerium ei pea nende suurendamist võimalikuks, sest see tähendaks lisakoormust riigieelarvele.

Ka EMÜ üliõpilasesindaja Veskimäe tõstab esile, et toimetulekutoetused ei kata eluks vajalikke kulutusi ja tingimused nende saamiseks on karmid. Hea õppeedukuse eest jagatakse maaülikoolis stipendiumi aga vaid kahele parimale igal õppekaval õppijale ning selle suurus on … sada eurot kuus. „See on pigem sümboolne toetus, mis ei motiveeri tudengeid märkimisväärselt pingutama, sest rahaliselt on mõistlikum kasutada sama aeg pigem kas või osalise koormusega töötamiseks,“ nendib Veskimäe.

Küsitletud üliõpilaste hinnangul on praegune toetuste süsteem ka ebaõiglane. Seetõttu on rahvakogu esitatud ettepanekutest neile eriti südamelähedane üliõpilase toimetulekutoetuse lahtisidumine vanemate sissetulekust. Nimelt loetakse kuni 24-aastane tudeng, kes ise abielus ega lapsevanem ei ole, kuuluvaks ühte perekonda oma vanemate, vendade ja õdedega. Toimetulekutoetust saab ta taotleda üksnes siis, kui pereliikmete keskmine sissetulek jääb allapoole kehtestatud määra.

Ent see, et vanemad paberite järgi piisavalt teenivad, ei tähenda alati, et neil on ka tegelikult võimalik oma laste õpinguid toetada. Lisaks soosib praegune süsteem Veskimäe hinnangul kuritarvitusi: „Samal ajal kui mõni päriselt toetust vajav pere jääb sellest ilma, saavad toetust näiteks need, kelle vanemad tegutsevad ettevõtjatena ning saavad oma ametlikku sissetulekut ise kujundada. Sel juhul võib pere sissetulek näida paberil väiksem, kui see tegelikult on.“ Tõelistel abivajajatel ei jää aga muud üle, kui sõlmida toetusele kvalifitseerumiseks fiktiivabielu. Veskimäe kinnitab end teadvat mitmeid selliseid juhtumeid. TTÜ tudengiesindajad omakorda viitavad võimalusele, et mõni ametlikult üliõpilase pereliikmeks olev inimene ei pruugi tegelikus elus tudengil elamiskulusid katta aidata.

Teisalt on võimalik ka olukord, kus vanemad on valmis küll oma last aineliselt toetama, ent üliõpilane ise ei soovi neile koormaks olla. Seetõttu otsustab ta ikkagi õpingute kõrvalt tööle minna, sest toetusi taotleda ta ei saa. Ka selline valik on Jaanika Veskimäe hinnangul niihästi mõistetav kui üpris levinud.

Analüütik Sandra Haugas nõustub, et tegemist on valusa, ent samas keerulise probleemiga: „Ühiskondlikku arutelu vajab küsimus, millistel juhtudel lugeda üliõpilane oma perest nii-öelda iseseisvaks. Kas määravaks teguriks peaks olema abielus või lapsevanemaks olemine, nagu praeguse korralduse järgi on, või võiks selleks olla juba vanematest eraldi elamine, nagu on pakkunud rahvakogu, või mõni muu variant? Kas vanusepiiri tuleks langetada? Ja nii edasi.“

Samuti leiab rahvakogu pakutust tudengite sooja heakskiidu eluasemekulude kompenseerimise algatus. Lekštedt kinnitab: „Üliõpilaselamute kohti on piiratud arv ning taskukohaseid üürikortereid ei jätku kõigile. Kuigi leidub mõistvaid üürileandjaid, ei lahenda see suuremat probleemi.“ Suzdalev ja Orav tõstavad lisaks esile talvised kõrged kütte- ja elektriarved.

Üks rahvakogu tõstatatud probleem oli, et täiskoormusel õppides tuleb üliõpilasel igal õppeaastal läbida aineid kindlaks määratud ainepunktide arvu eest. Neilt, kes sellega hakkama ei saa, on kõrgkoolil õigus nõuda nn hüvitist. Tänavusest õppeaastast on HTM selle maksimummääraks määranud sada eurot iga puudujääva ainepunkti eest. Selle nõude kaotamisel või leevendamisel saaks üliõpilane õppida aeglasemas tempos, mis võimaldaks muu hulgas õpinguid paremini töölkäimisega ühitada.

Sellesse rahvakogu ettepanekusse suhtusid meie küsitletud tudengid aga leigelt. Esile tõsteti, et üliõpilased on tavaliselt ise huvitatud võimalikult kiirest lõpetamisest, et seejärel oma iseseisvat töö- ja pereelu üles ehitama hakata.

Küll aga soovivad nad, et kõrgkoolid oma õppekorraldust paindlikumaks muudaksid. „Tudengitel võiks olla rohkem võimalusi valida, kuidas oma õppepäevi üles ehitada, näiteks kas eelistada lühemaid ja hajutatud päevi või koondada õppetöö mõnele pikemale päevale nädalas,“ leiavad TTÜ üliõpilasesindajad. Sarnaselt pakub Veskimäe maaülikoolist välja, et rohkem võiks olla sessioonõppe õppekavasid, mis muudaksid kõrghariduse kättesaadavamaks näiteks vähekindlustatud ja maanoortele.

Lekštedt omakorda leiab tunnustavaid sõnu Tartu ülikoolis praegu toimuva õppekavade reformi kohta, mille käigus ühendatakse väiksema mahuga ained suuremateks mooduliteks: „See võib aidata vähendada killustatust ja liigset koduste tööde hulka. Kohati on õpingute käigus jäänud mulje, et mida väiksema mahuga aine, seda rohkem peab tudeng oma pühendumist tõestama.“

Plaanidest teoks?

Analüütik Haugase meelest väärib rahvakogu pakutud lahenduste puhul esiletõstmist nende mitmekesine, probleemi eri külgi arvesse võttev lähenemine. Eesti kõrghariduspoliitikas seevastu napib tema hinnangul tervikvaadet. Vajaduspõhise õppetoetuse ja õppelaenu küsimustega on küll tegeldud, ent eluasemeturule ning õppimise ja töötamise paremat ühitamist võimaldavatele meetmetele pole piisavat tähelepanu pööratud.

“Vaja on hästi koostatud vajaduspõhiste toetuste skeemi.

Kaire Põder

Ka Õpetajate Lehe küsitletud tudengite tagasiside rahvakogu ettepanekutele oli teatud mööndustega soodne. Ent kas need meie oludes ka teostatavad on? Seda palusin hinnata haridusökonoomia eksperdil, Estonian Business Schooli professoril Kaire Põdral.

Tõsiasja, et riik peaks kodanikke kõrghariduse omandamisel toetama, tänapäeva heaoluriikides ei vaidlustata. Kasu ei saa sellest ju mitte ainult õppija ise hilisema kõrgema sissetuleku näol, vaid kaudselt kogu ühiskond. „Innovatsioon, loovus, ühiskondlik sidusus, heaks kodanikuks olemine,“ loetleb kõrghariduse positiivseid välismõjusid Põder.

Ent lääneriikides lähenetakse tema sõnul kõrgkoolides õppijate toetamisse üsna erinevalt. Eelistused tuginevad poliitilistele valikutele, mis peegeldavad omakorda konkreetse riigi ajaloolist, ühiskondlikku ja majanduslikku tausta.

Õpetlaste seas on Põdra sõnul populaarne Saksa politoloogi Julian L. Garritzmanni käsitlus kõrghariduse rahastamise neljast maailmast. Selle aluseks on riikide võrdlemine ühelt poolt keskmise õppemaksu suuruse ja teiselt poolt riigi toetust saavate tudengite osakaalu alusel. Eesti liigitub selles jaotuses riikide sekka, kus mõlemad näitajad on madalad.

Õppemaksus toimus meil suurem muutus 2013. aastal. Varasemalt oli kõrgharidus tasuta vaid sisseastumisel pingereas eespool olnutele, sealtpeale kehtib see aga kõigile täiskoormusega eesti keeles õppivatele üliõpilastele. Sellest hoolimata on kõrgharidus endiselt märksa kättesaadavam jõukamatest kodudest pärit noortele. Enamgi veel, Kaire Põdra ja TLÜ professori Triin Lauri uurimistöö on näidanud, et maapiirkondade noored pääsevad kõrge konkurentsiga erialadele õppima 2013. aasta reformi järel varasemast hoopis halvemini. „Tõlgendame tulemusi nii, et tasuta kõrgharidus üksi ei taga võrdseid võimalusi,“ selgitab Põder. „Kui õppetoetuste süsteem on napp, vajaduspõhine tugi piiratud ja konkurents prestiižsetele õppekavadele tihe, võivad juba eelisseisus olevad noored reformist rohkem võita.“

Ka toetuste poolest avaneb riigiti kirju pilt: stipendiumid, toimetulekutoetused, toidutalongid, allahindlused tudengikaardiga, soodustused ühistranspordiga sõitmisel … Kaire Põder juhib tähelepanu, et sageli eelistatakse universaalseid ehk kõikidele tudengitele mõeldud toetusi vajaduspõhistele. „Esimesega kaasneb madalam halduskoormus, sealhulgas ülikoolidele. Teisega kaasneb enam õiglust ehk üritatakse tasandada vanemate taustast tulenevat stardipositsiooni erinevust,“ võrdleb ta, ja juhib tähelepanu, et näiteks Soomes hiljuti tehtud uurimuse järgi annavadki universaalsed toetused seal eelise just rikkamate vanemate lastele.

Rahvakogu näib Põdra hinnangul eelistavat Põhjamaade mudelit, millele on iseloomulik tasuta kõrgharidus ja suhteliselt kõrged universaalsed toetused. „Aga Põhjamaad me paraku ilmselt olla ei jaksa – oleme vähem solidaarsed, väiksema maksukoormusega ja vähem ümberjagamise usku,” nendib Põder. „Vaja on vast hästi kujundatud vajaduspõhiste toetuste skeemi.“

Kokkuvõttes võib niisiis nentida, et tudengite toimetuleku toetamine on keeruline probleem, mis nõuab paljude nüansside arvessevõtmist, edasiste uuringute tegemist ja põhjalikku avalikku arutelu. Lisaks tuleb arvestada, et võimalike meetmete valikule seab oma piirid meie ühiskondlik ja majanduslik kontekst. Menetletav õppelaenu reform on Õpetajate Lehele teemat kommenteerinud ekspertide ja tudengite meelest küll samm õiges suunas, kuid ei pruugi praegust olukorda kuigivõrd leevendada.

---

Väljavõte hea elu rahvakogu raportist

„Tasuta kõrgharidus eeldab täiskoormusega õpet, kuid ei kata elamiskulusid. Tudengite sotsiaalsed garantiid on puudulikud: taskukohaseid ühiselamukohti on vähe, stipendiumite süsteem on ebaühtlane ja õppelaenud ajale jalgu jäänud (kõrge intress, vajalik käendaja). See sunnib tudengeid töötama õppimise arvelt, mis langetab hariduse kvaliteeti või sunnib vähekindlustatud noori õpingutest loobuma. 

Arutelude käigus pakuti välja näiteks järgmisi võimalikke tegevusi.

• Õppekoormuse paindlikkus: loobuda jäigast täiskoormuse nõudest tasuta õppes või alandada lävendit (nt 15–20 EAP) majanduslikes raskustes tudengitele, võimaldades õppimist ja töötamist paremini ühitada. 

• Eluasemeturu meetmed: tudengitele üürikompensatsioon või maksusoodustused üürileandjatele, kes majutavad tudengeid. 

• Õppelaenu reform: muuta õppelaenud atraktiivsemaks ja kättesaadavamaks (madalam intress, riigi garantiid vähekindlustatutele, õppelaen sihtotstarbelisemaks). Tööandjatega koostöös õppelaenu kustutamine. 

• Stipendiumid: eraldada toetused vanemate sissetulekust, kui tudeng elab neist eraldi.“

Allikas: tinyurl.com/483wf7pz