Olen õpetajana üle neljakümne aasta näinud, kuidas hindamine muudab õppimise rõõmu pingeks ja sildistamiseks. Olen kogenud kõiki neid laineid: viiepallisüsteemist kujundava hindamiseni. Mäletan eriti hästi, kui pidin täitma kümnete õpilaste kohta sõnalisi trimestrivorme: paber kuhjas, aeg otsas, sõnad õõnsad. Tulemuseks ei olnud õppija areng, vaid väsinud õpetaja ja õpilane, kes luges hinnet ridade vahelt.

Me räägime kujundavast hindamisest ja eneseanalüüsist, aga lõpuks määrab kõik ikkagi eksamipunkt. See on silmakirjalik süsteem: ühelt poolt kutsume noort reflekteerima, teisalt sunnime teda ühe soorituse järgi määratlema. Nii kasvatame perfektsioniste, kes kardavad eksida ja põlevad läbi juba gümnaasiumis.

Kas hindamine toetab õppijat või kooli kontrolli? Waldorfi koolid ja kood/Jõhvi näitavad, et saab ka teisiti – ilma numbrilise hinde või punktitabelita. Kui eesmärk on õppija areng, siis peaksime küsima, kas meil on üldse vaja nii palju hinnata. Või hoopis õpetada last ennast hindama, ausalt ja realistlikult?

Õppimise tuum ei ole hinne, vaid areng. Kuni me seda ei mõista, jääb hindamine hariduse kõige kallimaks, aga ka kõige mürgisemaks tööriistaks.

Hinneteta kool on parem koht õppimiseks.