• Noortelavastus „Üksinda“ paneb juurdlema ja küsima: miks?
• Peategelasest pubekas on sada korda rohkem täiskasvanut kui ta emas, isas ja vanaemas kokku.

LAVASTUS

„Üksinda“ 

Autor Kristiina Jalasto-Kallas.

Lavastaja Piret Soosaar-Maiberg.

Kunstnik Joel Väli.

Valguskunstnik Terje Kagovere.

Helilooja Villem Rootalu.

Koreograaf Hanna Maria Saar.

Osades Ronja Marie Tepp, Pirte Laura Lember, Maria Valk, Theodor Tabor.

VAT Teatri esietendus 30. septembril Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

VAT Teatri uuslavastusel „Üksinda“ on dokumentaalne aluspõhi. Kavalehe saatesõnast loeme: „Kuigi kõik tegelased on välja mõeldud, siis olukorrad, mida laval näete, põhinevad tõsielusündmustel. Need on teie eakaaslaste lood, mis koguti kokku erinevates töötubades, anonüümsete küsitlustega ja päeviku sissekannetena.“ Niisiis valmis Kristiina Jalasto-Kallase näidend koostöös sihtgrupiga. Lavastaja Piret Soosaar-Maiberg on VAT Teatris haridustegevuste juht ja toimetanud Foorumteatris.

Lühike lavastus, mis mahutab palju

Lavastus on suhteliselt lühike, kestab tund ja kümme minutit. Ometi mahub „Üksinda“ sisse hämmastavalt suur hulk mõtlemapanevaid eluprobleeme ja viimaks ka lahendusi, ilma et lugu mõjuks ülemäära didaktiliselt või moraliseerivalt. 

Kui publik saali siseneb, mängivad neli näitlejat juba laval, mille kunstnik Joel Väli on kujundanud mänguväljakuks pargis karusselli, kiikede, ronimisredelitega. Anonüümne ruum võimaldab tegevuspaiku kärmelt vahetada ja peegeldab ka peategelase kodutusetunnet. Neljateistkümneaastase Sandra elu lapsepõlvest lahtilaskmise hapral piiril toonitavad mitmes suuruses mängukarud, tähistades pelgupaika, turvatunde lootust jms. Mõjuv on, kuidas Sandra poeb mängukarude kuhila nagu teki alla, püüdes muutuda nähtamatuks. Leidlikke misanstseene näeb teisigi. 

“Ronja Marie Tepp mängib Sandra tundlikuks, nukraks ja arukaks, temaga on lihtne samastuda.

Terje Kagovere valguskujundus toob lavaruumi valguse värve, kostüümides torkab silma halli ja punase kontrast. Villem Rootalu muusika ja Hanna Maria Saare koreograafia väljendavad muutlikke meeleolusid, tegelaste kehakeel on kõnekas.

Enne lavastuse algust hüüavad mänguhoos osatäitjad üksteist pärisnimedega. Kõik noored näitlejad on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia: Sandra osas Ronja Marie Tepp 15. lennust; tema kolm partnerit, kel kanda kokku kümme kõrvalrolli, on kursusekaaslased 14. lennust. Proloogis esitlevad nad järgemööda ennast ja oma rolle, lisades iga tegelase vanuse ja mõne välise märgi, mille kaudu ta eristub, näiteks müts, lahtised juuksed vms. Tinglikkus toimib ladusalt. Lühikeste stseenide tegevuskohad ilmuvad ekraaniribale: Sandra tuba, köök, kool jt. 

Teemad pole ettearvatavad

„Üksinda“ algus viitaks nagu üsna trafaretsele kiusamisele: Sandra vaatab telefonis videot, kus tema üle naerdakse. Ent teemasid, noore inimese depressiooni lätteid koguneb, need polegi nii ettearvatavad. Ka ei sarnane Sandra tüüpilise uksi paugutava pubekaga, vastuoksa, temas on sada korda rohkem täiskasvanut kui ta emas, isas ja vanaemas kokku. Ronja Marie Tepp mängib Sandra tundlikuks, nukraks ja arukaks ilma enesehaletsuseta – temaga on lihtne samastuda isegi minul, vanaemaealisel vaatajal. Elavalt tuli meelde mõnigi hingekriisihetk oma noorusest.

Ülejäänud tegelased on lahendatud omajagu karikeeritult. Kõige ärritavam on Sandra vanemate liin. Ema ja isa (Maria Valk ja Theodor Tabor) on oma abieluga lahutusekuristiku veerel. Aga sellegipoolest on saalis raske leppida sellega, et kumbki lapsevanem ei oska, ei suuda, ei tahagi oma tütrega vähegi inimlikult ja sisuliselt suhelda. Üks valus näide on vana haige koera magama panemine öösel, ilma tütart äratamata – tagamaana võib oletada vanemate soovi last säästa, ärritumine võib olla enesekaitse, aga ka oskamatus surmaga suhestuda, eks olnud koer ju kaua pere liige. Sandra sisemist segadust valesti alanud lein üksnes suurendab. Igatahes ootasin, kas tõesti ei saabu kui tahes tillukest momenti, mil Sandra saaks vanematelt päriselt tuge. Ühes isa hääletoonis ning dialoogis emaga kontakt viimaks (peaaegu) tekibki. Nõutuks muudab ka groteski piiril mängitud näägutav vanaema (Pirte Laura Lember). Kas peaks järeldama, et vanaema ja lapselapse hingelähedus ja teineteisemõistmine on minevikku jäänud naiivne stereotüüp? Oh kui lohutu on sedapidi mõelda! Samas annan endale aru, et Sandra perekonnamudel ei ole ainuvõimalik, vaid üks(nes) ohustsenaarium, paraku eluline. 

Pingule kruvitud närvid

Õigupoolest on hea, et noortelavastus „Üksinda“ paneb juurdlema ja küsima: miks? Leidsin enda jaoks paar vastust. Teemaks on koolinoorte vaimse tervise haprus, seega piirsituatsioon, pingule kruvitud närvid. Mõnevõrra näeme teisi tegelasi Sandra pilgu läbi, pinged võimenduvad valuliselt. Äkki võib üks põhjusi peituda ka tõigas, et lapsevanemad ei oska täiskasvanuks saada, vastutust võtta? Nii mõjub peres hoopis Sandra ainsa vastutustundliku inimesena, tema püüab vanemaid säästa, olla nii leplik ja kannatlik, kui jaksab. Tubli tüdruku sündroom kimbutab Sandrat, samas ei tunnusta teda enam ammu keegi siiralt ega päriselt.

“Kõige ärritavam on Sandra vanemate liin. Kumbki lapsevanem ei oska, ei suuda, ei tahagi oma tütrega vähegi inimlikult ja sisuliselt suhelda.

Lavastuse lõpupoole, kui Sandra suudab uuel aastal oma elus uue lehekülje pöörata, muutuvad teda ümbritsevad lähedased loomulikumaks, sõbralikumaks. Või siis kaugenevad hoopis, ja ongi parem. Nagu seni südamesõbrannaks arvatud Helena (Pirte Laura Lember), kellega suheldes Sandra on iseennast maha salanud, mistõttu Helena ükskõiksus üha rohkem haiget teeb. Põhipõhjus ei ole Helena uus poiss-sõber Henry (Theodor Tabor), vaid Helena enda iseloom. Kuigi, jõulukingituse stseen näitab teda viivuks ka teises valguses. Klassikaaslaste seas tunneb Sandra end üksikuna. Õpetaja Raili (Maria Valk) tundub alguses visandlik ja terake naeruväärne, aga viimaks selgub, et just tema mõistab ja toetab Sandrat. Väike märkus näitlejatele: nii Lember kui Valk peaksid olema tähelepanelikud oma diktsiooniga, ehkki loomulik ja hooletuvõitu kõnemaneer on taotlus, kuuldav peab lavalt öeldu olema kogu saalile.

Ootamatu puänt

Huvitav teema on Sandra päevikupidamine, siingi tärkab mitmeid uitmõtteid. Päevik samastatakse suure mängukaruga. Ometi selgub lõpuks, et päevik aitab hoopis täiskasvanuks saada – ehk on mõmmik hüvastijätt lapsepõlvega? Minu jaoks näib ootamatu puänt, et sissekanded päevikusse olid koolitöö, lõpuks annab Sandra päeviku õpetajale lugeda: kas pole siin vastuolu päeviku isiklikkusega? Näeme päevikut ka reaalse kaustikuna, see paneb mõtlema, kui palju praegusel arvutiajastul käsitsi kirjutatakse. Tundub, et klassis ei võtagi keegi peale Sandra ülesannet tõsiselt. Korraks mainib Sandra ema, et ilmselt mõjub päevikupidamine tütrele teraapiliselt. Sel hetkel oleks mingi mikroskoopilise nüansi kaudu tahtnud aru saada, kas ema on tütre päevikut lugenud või mitte.

“Laura Lember ja Maria Valk peaksid olema tähelepanelikud diktsiooniga, lavalt öeldu peab olema kuulda kogu saalile.

Intrigeeriv nähtus on Raul, kes on kutsutud kooli loengut pidama, vaimse tervise teemadel noori julgustama, oma elukogemust jagama. Olgu tema tiitel suunamudija, copywriter või mida iganes … Theodor Tabor loob rolli nüansitäpselt, peene irooniaga. Esmapilgul suudab sile Raul oma voolava mulaga isegi aruka klassijuhataja Raili ära võluda – mispeale mees saadab õpetaja ukse taha, et jääda noortega üksi. Kui realistlik selline situatsioon on, kuidas säherdust Rauli ikka veel koolimaja uksest sisse lastakse?! Igal juhul on autor tolle tüübi klišeeretoorika tabavalt kirja pannud, õpetlik on Rauli nii kuulata kui vaadelda – elukogenum täiskasvanu näeb tema maskid läbi, samas on usutav, et Sandra hakkab Rauli puhtsüdamlikult usaldama. Just seetõttu, et keegi ei ole vaevunud tüdruku muresid äragi kuulama, osavõtlikkusest rääkimata. Kuni ühel hetkel muutub situatsioon ohtlikuks. Õnneks saab Sandra siiski hakkama. Rauli kehakeel muundub hotellitoa stseenis järk-järgult karikeeritumaks, ometi sisaldab Tabori roll viivuks tõsist ähvardust, ent lõpuks mõjub Raul läbinisti naeru- ja haletsusväärsena. 

Edasised arutelud

Näidendi viimane repliik, Sandra lause õpetajale, on väga oluline. Siit saavad tema eakaaslased edasi arutleda: kuidas käituksin mina? VAT Teatri kodulehelt võib lugeda, et tulekul on rakendusteatri töötuba lavastuse analüüsiks. „Üksinda“ noor publik vajab seda kindlasti. Et jõuda koos Sandraga selgusele iseenda olemuses.