• Ma olen autist. Just seda öeldes hakkan kirjutama Elle McNicolli raamatust „Mingi säde“, kus on ilusal, hoolival ja mõjusal viisil kokku võetud suur hulk kogemusi, mis ühte autisti elus saata võivad. 

---

---

Autismist saab mõelda ja rääkida kahtemoodi. Seda saab näha kui häiret või haigust, aga ka kui loomulikku ja võrdselt väärtuslikku varieeruvust. Ilmselt on eelistused erinevad, kuid autismikogukonnas on valdav just mitmekesisust väärtustav mõtteviis. Autismiga tegelevate organisatsioonide keelekasutusest on väga lihtne aru saada, kumba koolkonda organisatsioon kuulub. Kui Eesti autismiliit, mida kirjastus raamatu tiitellehel nõustamise eest tänab, kasutab oma kodulehel läbivalt terminit „autismispektri häire“, siis MTÜ Eesti Autistid nimetab autismi neuroloogiliseks varieeruvuseks ning rõhutab, et tegemist pole häirega.

Ei ole vaja teha suurt uurimistööd nägemaks, et raamatu autor kasutab oma kodulehel, blogipostitustes ja intervjuudes mitmekesisust väärtustavat sõnavara. Eestikeelse väljaande 17. leheküljelt leiab lugeja aga joonealuse märkuse: „Eesti keeles ei ole selles valdkonnas välja kujunenud ühtseid termineid, kuid sõna „autist“ peetakse sildistavaks. Siin raamatus kasutatakse „autismi“ asemel terminit „autismispektri häire“ (ASH).“ Milliseid ühtseid termineid on vaja, kui on kaks koolkonda ja autori positsioon on selge? Kes peab sõna „autist“ sildistavaks? Mina ei tea ühtegi autisti, kelle meelest kõlab „autismispektri häire“ kuidagi paremini kui „autist“, kuigi loomulikult on olemas suur hulk autiste, keda ma ei tunne.

Kunstlik ja kohmakas tõlge

Kui Elle McNicolli „A Kind of Spark“ 2020. aastal ilmus, sattusin sotsiaalmeedias intervjuule autoriga ning tundsin kohe, et see on raamat, mida tahaksin lugeda. Teose kätte saanud, ei pidanud ma pettuma. Lugu haaras kohe kaasa. Peategelane oli justkui minu pealt maha kirjutatud. Küll teiste huvidega, kuid uskumatult sarnase mõtteviisi, maailmanägemise ning elukogemusega. Tundus, nagu oleksin leidnud hingesugulase, ning oleksin tahtnud raamatut kohe kõigile sõpradele soovitada. Inglise keelt lugevatele sõpradele soovitasingi, teiste osas jäin lootma, et kunagi tuleb ka tõlge eesti keelde.

“Ma ei tea ühtegi autisti, kelle meelest kõlab „autismispektri häire” kuidagi paremini kui „autist“.

Eelmainitud põhjustel jäi aga rõõm viimaks ilmunud tõlkest üürikeseks. Kuidas on võimalik, et selline raamat on tõlgitud patologiseerivat kõnepruuki kasutades? Raamat, mille on kirjutanud autist. Oma kogemusele tuginedes, julgustuseks teistele autistidele. Et nad saaksid tunda, kui imelised nad oma raskustest hoolimata on. Kuna tekst on ülejäänud osas sama, ei kao raamatu mõte täielikult, kuid kõvasti kahvatumaks jääb küll. Eriti naeruväärsed on kohad, kus autor just rõhutab kahe koolkonna erinevust. Kui keegi teadmatusest või teadlikult patologiseerivaid mõisteid kasutab ja peategelane või tema pere teda siis parandab. Originaalis on see selge ja loomulik, tõlkes paratamatult kunstlik ja kohmakas, sest kontrasti pole, kui sama sõnavara on kõigi tegelaste suhu pandud. Keel ei näita alati suhtumist, aga selles kontekstis paljudel juhtudel paraku küll.

Siiski ei taha ma jätta rõhutamata, et hoolimata tõlke ebaõnnestumisest on lugu endiselt väga hea. See räägib 11-aastasest Addiest, kes kuuleb koolis nõiaprotsesside kohta ning leiab, et need ammu elanud naised on ebaõiglaselt unustatud. Sõprade toel ja takistuste kiuste korraldab ta kampaania, et kodukülas hukatud nõidadele oleks vähemasti mälestusmärk.

Usutav ja kõnetav sisu

Raamatus on väga ilusal, hoolival ja mõjusal viisil kokku võetud suur hulk kogemusi, mis ühte autisti elus saata võivad. Koolivägivald. Üleolev suhtumine. Ebaõiglus. Vajadus käituda eriti hästi, et mitte eelarvamusi õigustada. Mõistmatus. Liiga palju stiimuleid. Kõige tähtsam on aga see, et ausalt ja valusalt kirjeldatud raskuste kõrval on enamgi esil see, mis raamatu autistlikke tegelasi ja paljusid teisi autiste imetlusväärseks teeb. Hea mälu. Terav tundlikkus ja tugev empaatia. Detailide märkamine. Sihikindlus. Uudsed lahendused. Suur õiglustunne.

“Peategelane oli justkui minu pealt maha kirjutatud. Tundus, nagu oleksin leidnud hingesugulase.

Raamatu põhitegevustik on Addie võitlus sadu aastaid tagasi nõiaprotsesside käigus hukatud naistele mälestusmärgi püstitamise eest. Ta tunneb nendes lugudes ära iseennast. Mõistab, et juba aastasadu tagasi olid inimesed kahtlustavad ja julmad nende vastu, kes olid teistsugused. Isegi kui viimased polnud tegelikult midagi valesti teinud. Neidsamu mustreid näeb ta ka enda ümber ning tunneb suurt abitust ja hirmu, nähes, et ümbritsevatele inimestele ei lähe sugugi korda kannatused, mis teda sügavalt puudutavad.

Taustaks on Addie suhted perekonna, klassikaaslaste ja õpetajatega. Eriti oluline on talle vanem õde Keedie, kes käib juba ülikoolis. Keedie on samuti autist. Tema kaudu saab lugeja piiluda noore täiskasvanud autisti argielu keerukusse, kus ühelt poolt on juba tekkinud teadlikkus oma väärtusest ning soov väikesele õele uhkeks ja vapraks eeskujuks olla, samal ajal kui uude seltskonda sulandumist saadab siiski ebakindlus ja tung autismi varjata. Keediel on kaksikõde Nina, kes on selgelt neurotüüpiline nagu tüdrukute emagi. Isa seevastu tundub samuti autist olevat, kuigi seda otseselt mainitud pole. Igal juhul on peredünaamikas hästi näha, kes keda paremini mõistab ja kes kuidas mingitele olukordadele reageerib. Erinevustest ning sellest tingitud hõõrdumistest hoolimata on pere Addie jaoks soe ja turvaline tagala.

Õpetaja leiab vaid vigu

Koolis joonistub selgelt välja kontrast kahe keskkonna vahel. Klassiruum ja koridorid moodustavad ebasõbraliku ning kaootilise ruumi, mida võimendab vaenulikult käituv õpetaja, kes näeb eelarvamuste tõttu Addies vaid vigu ja kellega oli probleeme juba Keediel, kui ta samas koolis käis. Seega armastab Addie veeta aega vaikses ja rahulikus raamatukogus, kus lahke raamatukoguhoidja austab Addie suhtlusstiili, teab tema huvisid ning hoolitseb, et tüdruk lugemishoos lõunasööki söömata ei unustaks.

“Hoolimata tõlke ebaõnnestumisest, on lugu siiski väga hea.

Suhted teiste lastega on Addie jaoks keerulised. Kauaaegne sõbranna on leidnud endale uue kaaslase, kes on Addie suhtes varjamatult õel. Õnneks tekib klapp klassi tulnud uue tüdrukuga, kes suhtub Addiesse sõbraliku uudishimuga. Kiusaja Emily, endise sõbranna Jenna ning uue sõbranna Audrey kaudu saab lugeja koos Addiega avastada ja mõtestada sõprust, austust ning eri hoiakuid ja nende põhjuseid.

Lisaks nõidadele tunneb Addie suurt sümpaatiat haide vastu. Haid tunduvad talle vääritimõistetud ning teda köidab nende mitmekesisus. Kui sõber Audrey ütleb, et talle meeldivad rohkem delfiinid, sest nad tunduvad sõbralikumad, proovib Addie ka delfiinide kohta lugeda, kuid peab neid igavaks ja üksteisele sarnaseks. Addie soovis uue sõbraga sarnaneda peegeldub nõrgemal kujul Keedie püüd ülikoolis oma autismi peidus hoida. See on võrrand, mille iga autist enda jaoks ära peab lahendama. Kui palju panna rõhku teistele meeldimisele, kui see tuleb ausalt iseendaks olemise arvelt? Minu meelest annab see raamat selle küsimuse vastamiseks hea lähtekoha.

Peategelaselt on õppida

Lugu on esitatud Addie silmade läbi, mis muudab sissevaate ühe autisti maailma eriti ehedaks. Addie on arukas ja taiplik ning tema tähelepanekud ümbritseva kohta nutikad ja läbinägelikud. Nii saab ta aru, kui isa teeskleb huvi Nina tegemiste vastu, kui Keedie varjab tema eest oma raskusi või kui hoolimatu õpetaja käitub Addie vanemate juuresolekul sõbralikult. Samuti teab Addie hästi vastust küsimusele, kas kena ja hea on sama asi.

Arvan, et meil kõigil on Addielt midagi õppida. Pealispinnast sügavamale vaatamist. Hoolimist ja empaatiat. Julgust ja sihikindlust. Erinevuste üle rõõmustamist. Üksteise austamist. Ma ei tea, kuidas on võimalik pärast selle raamatu lugemist veel autismi häireks nimetada, aga paistab, et on. Mina olen igal juhul autist.