- Noorsooteatri „Nõusolek“ ei ole üksnes lavastus ahistamisest, vaid samavõrd ka täiskasvanuks saamise lugu.
- Lavalugu selgitab, kuidas 14-aastase neiu perekondlik taust tema pedofiili võrku langemist soodustas.
„Nõusolek“
• Autor Vanessa Springora.
• Tõlkija Anna Linda Varik.
• Dramatiseerija Piret Jaaks.
• Lavastaja Mari-Liis Lill.
• Kunstnik Kairi Mändla.
• Helikujundaja Lauri Kaldoja (Eesti draamateater).
• Valguskunstnik Siim Reispass.
• Liikumisjuht Arolin Raudva.
• Osades Alice Siil, Taavi Tõnisson, Lee Trei, Getter Meresmaa, Mark Erik Savi.
• Esietendus 12.04.2026 Eesti noorsooteatri väikses saalis.
Sotsiaalselt tundliku lavastajakeelega Mari-Liis Lille lavastus „Nõusolek“ põhineb prantslanna Vanessa Springora autobiograafilisel romaanil, mis tiris 2020. aastal ilmudes päevavalgele avaliku saladuse: Prantsuse ühiskonnas on teatud ringkondades olnud aastakümneid aktsepteeritud teismeeas tüdrukute ja hilises keskeas meeste suhted. Teatud andekad kirjanikud kasutavad loomingulisi otsinguid pedofiiliakuritegude toimepanemise õigustusena ning nende veenmisoskus on niivõrd hea ja karisma sedavõrd tugev, et noored tüdrukud ei saa isegi aru, et nad on ohvrid. Uinutatud on ka tüdrukute pereliikmete ohutunnetus. Kuigi Eesti ühiskonnas sarnaseid olukordi kuigivõrd sageli ette ei tule – või pole need lihtsalt veel avalikkuse ette jõudnud? –, on teema kahtlemata tuttav ka siinsele publikule. Noortega ebasündsat juttu ajav populaarne kirjamees; alaealisi sportlasi ära kasutav treener ning lapse väärkohtlemises süüdi mõistetud meelelahutaja on kõik ühe täringu eri küljed.
“Oma sõnade kirjapanek võrdus Vanessa jaoks iseenda mõtete üle kontrolli tagasi saamisega.
Elu enne ja pärast murdepunkti
„Nõusolek“ ei loe aga moraali neidudele, et neid himurate kirjanikuhärrade eest hoiatada. Lavalugu võtab vaevaks süüvida tekkinud situatsiooni tagamaadesse ning selgitab 14-aastase Vanessa (Alice Siil) näitel, kuidas neiu perekondlik taust tema pedofiili võrku langemist soodustas. Samuti saab vaataja teada, kuidas näeb välja elu pärast „vabanemist“. Psüühilised läbielamised ei lõppe füüsilise eemaldumisega G (Taavi Tõnisson) haardest: kujunemiseas pedofiili ohvriks langenud Vanessal on vaja end täielikult uuesti määratleda. Läbielatu mõjutab kõike, alates igapäevasest toimetulekust kuni järgmiste suhete sõlmimiseni välja. Minevikutaaga maha pesemiseks kulub aega, sellega toimetulekuks on vaja tugevat tahtejõudu ja vankumatut lootust, et helgem tulevik on võimalik. Kõnekas on stseen, kus tüdruk on G juba maha jätnud, kuid too istub endiselt lavanurgas ega pööra Vanessalt pilku. Mehe psüühiline haare ei kao ühes füüsilise eemaldumisega, ohvril on ka pärast traumaatilisest „suhtest“ vabanemist pidevalt tunne, et teda jälgitakse.
Enese teadmata ohvriks
Rolli jaoks end kiilaks püganud Taavi Tõnisson on G-na mõjuv ja usutav. Oluline on rõhutada, et lavastuses ei ole esmapilgul mustvalgelt häid ja halbu tegelasi. Tõnissoni G on šikis ülikonnas, mitmekülgsete kultuuriteadmistega ja viisakate maneeridega – Vanessa armub temasse siiralt ega näe end esialgu sugugi ohvrina. Probleemiks muutub kiindumus seetõttu, et neiust üle kolmekümne aasta vanem meesterahvas neiu tundele vastab. Nagu peagi selgub, pole see tema jaoks esmakordne juhus, vaid tegu on mustriga, mille osaks on lisaks varaküpsetele koolitüdrukutele ka veel nooremad filipiini poisikesed.
“Vanessa üleskasvamise teekond oli keeruline, ent oluline on märgata, et terveneda on siiski võimalik.
Seega on G kahtlemata pedofiil, ja nii groteskselt, kui see ka ei kõla, on tema jaoks verinoortega sõlmitavad intiimsuhted üks inspiratsiooni ammutamise viise. Lisaks on ta intelligent ja kirjandusringkonna tunnustatud liige. Pedofiil ei pruugi olla rasvaste juustega kommionu, kes Hollywoodi filmidele kohaselt lapsi valgesse kaubikusse meelitab. G puhul (ja meenutagem, et tegu on tõestisündinud looga) on toetav taustsüsteem ja ühiskondlik tunnustus aga asjaolud, mis olukorda veelgi raskendavad. Tema teguviis on üldteada ja üksikutest kulmukortsutajatest hoolimata ei sekku keegi piisavalt, et sellele lõppu teha. Tundub, nagu G ümber oleks ringkaitse. Tähelepanuväärne on Vanessa ema (Lee Trei) suhtumine. Esialgu ta küll taunib oma tütre ja G suhet, kuid peagi taltub ning üheskoos istutakse õhtusöögilauaski. Kui Vanessa leiab viimaks endas jõudu mehest eemalduda ja sellest emale räägib, on tolle reaktsioon küsida, kas tütar on ikka kindel. Ei saa väita, et ema oma tütrest ei hooliks, kuid kindlasti arvab ta Vanessa liialt vara täiskasvanute sekka. Tahtes anda tütrele võimaluse ise otsustada, jätab ta oma vanemlikud kohustused unarusse.
Nagu vati sees
Eesti teatrilukku jääb noorsooteatri „Nõusolek“ kindlasti ka oma ainulaadse lavakujundusega. Noorsooteatri väikse saali lava on silmini täidetud suurte poroloonikuubikutega, mille alt kaevatakse aeg-ajalt välja strateegiliselt olulisi mööbliesemeid. Kuubikuid eraldab publikust madal klaassein. Valguskujundus annab valgetele poroloonikuubikutele heleroosa varjundi – süütu tüdrukulik värv, mis annab märku, et ükskõik kui täiskasvanuks Vanessa ennast ka peab, on ta tegelikult ikka veel laps. Poroloonikuubikud takistavad näitlejate tegutsemist, igasugune liikumine võtab kauem aega, jooks tundub koomiliselt aeglane. See mõjub tundena unenäost: jalad on rasked ja edasijõudmine vaevaline. Paralleeli võib tõmmata armumisega, Vanessa liigub nagu vati sees, tema kriitilise mõtlemise võime on suure tunde tõttu pärsitud. Lava tagakülg moodustub neistsamadest kõrgustesse laotud kuubikutest, mis lõpuks kokku varisevad, täpselt nagu G ehitatud õhulosski.
“Vaataja saab teada, kuidas näeb välja elu pärast „vabanemist“.
„Nõusolek“ ei ole üksnes lavastus ahistamisest, samavõrd on see ka täiskasvanuks saamise lugu. Vanessa üleskasvamise teekond oli keeruline ja G põhjustatud traumadest ülesaamine võtab aastaid, ent oluline on märgata ja meelde jätta, et terveneda on siiski võimalik. Vanessa jaoks algas see siis, kui ta hakkas oma kogemust kirja panema, ning lõpuks sündis sellest seesama teos, mis on lavastuse aluseks. Oma sõnade kirjapanek võrdus Vanessa jaoks iseenda mõtete üle kontrolli tagasi saamisega. Meie näeme seda kõike teatrisaalis, kuid kellegi jaoks võib see olla reaalsus. Sellest annavad märku ka publiku istmetele asetatud roosad kaardikesed, kus on kirjas telefoninumbrid ja kohad, kust küsida abi, kui mõni 13-aastane peaks end leidma Vanessa olukorrast.
Lisa kommentaar