- Haridus- ja Noorteameti Progetiigri uus programm IT-hoog sai Tallinna Ülikooli teadlaste abil oktoobri alguses tuule tiibadesse. Programm loodi selleks, et aidata koolidel digipädevust ainekavadesse lõimida ning toetada meeskondi informaatika õpetamisel. Fookuses pole üksik õpetaja vaid kogu kool – koolijuhid, õpetajad, õppijad.
Õpetajate Lehe küsimustele vastasid TLÜ õpitehnoloogiate dotsent Linda Helene Sillat ja haridustehnoloogia professor Kairit Tammets.
Alustas programm IT-hoog, mis aitab koolidel süsteemselt informaatikat õpetada ja selle õpetamist populariseerida. Mida see programm endast kujutab?
Linda Helene Sillat: Informaatika õpetamine koolis ei ole kohustuslik, kuid digipädevuse õpetamine on. ProgeTiigri uue arenduprogrammi kaudu toetamegi koolide meeskondi nii informaatikaõppe kui ka digipädevusega.
Programm IT-hoog toimub kahel aastal: katseaastal on kaasatud kuus kooli, teisel aastal kümme. Kuni maikuuni kestva programmi jooksul on meil kokku neli koolituspäeva. 1. oktoobril toimunud esmakohtumisel rääkisime õppija õppimisest, kooli arengust ja informaatika ainevaldkonnast laiemalt. Edaspidi keskendume õpetaja professionaalsusele, muutuste juhtimisele ja analüüsimisele. Kõik need koolitused annavad sisendi strateegia loomiseks ja informaatikaõppeks.
Kairit Tammets: Püüame ka mõista, miks mõned õpetajad võtavad tehnoloogiaga rikastatud õpetamisviisid kiiresti omaks, samas kui teised kõhklevad. Üks võtmetegur on siin kindlasti koolikultuur. Kui kool näeb tehnoloogia kasutamises väärtust ja on selle oma visiooni sidunud, luues õpetajatele võimalusi professionaalseks arenguks, on uuendusi märksa lihtsam omaks võtta.
Olulist rolli mängivad ka õpetajate hoiakud. Kas nad näevad õpilaste digipädevust kui midagi, mida kõik õpilased peaksid omandama, või pigem lisategevusena, mida teha siis, kui tunnis aega üle jääb. Või arvavad, et see on eeskätt informaatikaõpetaja töö.
Samuti on tähtis, et koolitusel saadud teadmised leviksid kolleegide seas ning haridustehnoloogiline uuendus saaks osaks suuremast tervikust, mitte ei jääks üksikuks katsetuseks.
Sillat: Programmis on suur roll ka mentoritel – iga programmis osalenud kool saab endale mentori, kelleks on Eesti koolide haridustehnoloogid ja informaatikaõpetajad – mõnel juhul ühes isikus. Mentor annab sisendit ja on inspiratsiooniks, temalt saab ka keerulistele küsimustele vastused.
Kas mentoreid jagub kõigile soovijatele?
Sillat: Jagub. Iga kool saab endale isikliku mentori, kuid järgmisel aastal võib juhtuda, et on üks mentor kahe kooli peale.
Selle kõige ellurakendamiseks on vaja lisaks õpetajate pädevusele ka digivahendeid. On’s need olemas ka väiksemates, keskustest kaugemal asuvates koolides?
Sillat:Taotlusvoorude kaudu on kõigil Eesti koolidel olnud võimalik endale seadmeid taotleda, seega minu teada on need paljudes haridusasutustes olemas. Kõigil pole küll vinget tehnoparki ja tehnoloogia ka vananeb, aga vahendid õpetamiseks on olemas. Õppijatel on muidugi ka oma seadmed ja nende kasutamiseks õpetajate tugi.
Tammets: Eks sellega ole nii nagu haridustehnoloogiliste uuendustega ikka: on uuendusmeelsemaid ja aktiivsemaid õpetajaid ja neid, kelle jaoks pole digipädevused olulised. Sellepärast ongi IT-hoo nõustamisprogrammi vaja. Üksnes seadmed muutust ei too: meil on palju koole, kuhu muretsetud tehnika jääb nurka seisma ning kus tublimad õpilased ise vaatavad, mida nende seadmetega teha. Meie aitame õppimist süsteemsemalt toetada.
Regionaalsete võrgustike loomine aitab ära hoida selle, et õpetajad ei nokitseks üksinda, vaid saaksid teadmisi vahetada ja neid koos luua.
“Üksnes seadmed muutust ei too – on koole, kus muretsetud tehnika jääb nurka seisma ning kus tublimad õpilased ise vaatavad, mida seadmetega teha.
Kairit Tammets
Sillat: Programmis osalevad erineva suurusega koolid, erinevatest maakondadest. Katsetame kuue keskmise suurusega maakooliga, kes ise meiega ühendust võtsid. See oli ootamatu ja tore, sest tavaliselt on koole kaasata keerukas – õpetajatele on see lisakoormus.
Millises vanuses lapsed programmeerimist õppima hakkavad?
Sillat:Kuigi meil on riiklikult kinnitatud informaatika ainekava juba alates I kooliastmest, käsitletakse informaatikaõpet algklassides sageli pigem huvihariduse kontekstis – näiteks programmeerimis- ja robootikaringid. Informaatikaõpe algab paljudes koolides alles II või III kooliastmes. Digipädevust peaks aga arendama iga aineõpetaja, kuna see on baas, mis toetab ka informaatikapädevuse kujunemist. Gümnaasiumis saab õpilane juba informaatikale spetsialiseeruda. Meie kaasasime oma programmi nii põhikoolid kui ka gümnaasiumid.
Kui küsida eelarvamuslikult, siis kas taolistele programmidele ja digiõppele on vastuvõtlikumad pigem nooremad õpetajad?
Tammets: Vanus ei ole määrav, olulisem on töökogemus. Kogenud õpetajal on oma aine õpetamise tugisambad paigas, mistõttu on tal lihtsam õpetamisel tehnoloogiat kasutada. Noor õpetaja võib küll olla ülikoolis läbinud haridustehnoloogia kursuseid, aga tema teadmiste sidumine igapäevase õpetamisega eeldab suuremat enesekindlust ja kogemust.
Sillat: Hoiakud tõesti ei küsi vanust. Meil on näiteid, kus noored õpetajad leiavad, et tehnoloogia ei ole oluline ja n-ö läheb mööda. Et vaid õpetatava aine sisu on tähtis. Tehnoloogia on hea, kuni on keegi, kes oskab seda kasutada. On koole, kus on olemas haridustehnoloog, aga pole informaatikaõpetajat, ning on koole, kus pole kumbagi, aga on neile teemadele väga avatud koolijuht või mõni naksakas digiteemadest huvitatud õpetaja.
“Tehnoloogia on hea sinnamaani, kuni on keegi, kes oskab seda kasutada.
Linda Helene Sillat
Tammets: Distantsõppe ajal uurisime, miks mõned õpetajad tulid paremini toime kui teised. Selgus, et koolides, kus väärtustati õpetajate koostööd, kooli-kodu suhtlust, õpilaste iseseisvat õppimist ja digipädevus oli fookuses, kohaneti muutustega paremini. Õpetamisviisid olid mitmekesisemad ja arvestasid rohkem õppijate eripäraga. See näitab, et ei saa vaadata ainult üksikut õpetajat – peame tegelema kogu kooliga tervikuna.
Millised on PISA testide võrdluses Eesti õpilaste oskused võrreldes teiste riikide õpilastega?
Sillat: PISA testis uuritakse küll nii õpilaste kui ka õpetajate tehnoloogia kasutamist, kuid ei küsita, KUIDAS nad tehnoloogiat õppimises/õpetamises kasutavad. PISA testi tulemuse järgi ei julge ma öelda, kui head on Eesti õppija oskused ja ligipääs tehnoloogiale.
Õppija ütleb, et õpetaja ei kasuta tehnoloogiat, õpetaja ise ütleb, et kasutab. Kas ja mida nad selle tehnoloogiaga siis teevad, seda PISA test ei küsi, ehk me ei näe seda köögipoolt, võime vaid ennustada.
Omajagu on räägitud sellest, et Tiigrihüpe väsis, aga julgen oletada, et Eesti õpilased on selles vallas teiste riikide õpilastega võrreldes siiski heal tasemel …
Sillat: Tahaks loota. Tiigrihüppest õppisime palju ja nüüd läheme TI-õppega hooga teele, lihtsalt veidi teisel moel.
Tammets: 1990. aastatel olid õpetajate koolitused pigem tehniliste oskuste arendamiseks, tollal oli just seda vaja. Nüüd küsime pigem, kuidas tehnoloogia aitab kujundada oskusi, mida õppijatel päriselus vaja läheb – näiteks kriitilist mõtlemist, probleemide lahendamist ja oma õppimise juhtimist. Kui 1990-ndatel keskendusime tehnilistele oskustele, siis praegu on oluline, et õpetajad oskaksid ühendada tehnilised vahendid pedagoogiliste eesmärkidega. Eesmärk ei ole pelgalt osata tehnoloogiat kasutada, vaid mõista, kuidas see toetab õppija arengut ja muudab õppimisviisi.
Küsin veidi provokatiivselt, mida vastaksite Jaan Arule, kes enne teismeiga lastele digividinaid kätte ei annaks.
Tammets: Jaan Aru tähelepanek on väga oluline – meil on tõepoolest sügavad probleemid õpilaste mobiilsete seadmete kasutamisega, see on murekoht, mida ei saa eirata. Nutiseadmete kasutamine on läinud tasakaalust välja. Samas ei ole ma tajunud, et Jaan oleks tehnoloogia vastu, ta rõhutab pigem, et küsimus on selles, millises vanuses, mis eesmärgil ja kui sagedasti lapsed digitehnoloogilisi vahendeid kasutavad. Selles olen ma temaga täiesti nõus.
Lapsevanema roll on siin väga tähtis, aga sama oluline on õpetaja teadlikkus: kui palju ja millisel moel tehnoloogiat kasutada. Tähtis on, et õpetajad aitaksid kujundada arusaama, millal on tehnoloogia väärtuslik tööriist ja millal on targem see kõrvale jätta.
Koolide arenguprogramm IT-hoog
alustab 2025/2026. õppeaastal katseprojektina. Selle eesmärk on toetada koolimeeskondade pädevuste arendamist ja rakendamist informaatikaõppe süsteemsel arendamisel. Täismahus rakendatakse programmi 2026/2027. õppeaastal. Programmi arendavad ja viivad ellu Harno ja Tallinna Ülikool koostöös Eesti koolidega.
Fookuses on neli arengusuunda.
1. Õppimise ja õpetamise mõtestamine digiajastul.
2. Õppekava ja õpetamise sisu arendamine.
3. Strateegiline ja süsteemne arendus kooli tasandil.
4. Toetavad ressursid ja jätkusuutlik rakendamine.
IT-hoogu viiakse ellu Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondi programmi „IT Akadeemia ja inseneriakadeemia arendamine kutse-, üld- ja huvihariduses” raames.
Informaatikal on oluline roll TI-hüppes
Mart Laanpere, TLÜ digitehnoloogiate instituudi professor
TI sissetoomisel õppekavasse võiks eristada kahte aspekti: haridustehnoloogilisest vaatenurgast on tegu järjekordse digitaalse abivahendiga mis tahes õppeaine õpetamisel, tehnoloogiahariduse vaatenurgast aga tuleks õpilastele põhjalikult selgitada tehisaru olemust, ülesehitust, toimimisviise ja arenguloogikat informaatika õppeaines. Miks just informaatika? Aga seepärast, et tehisaru tehnoloogia on sündinud ja arenenud just informaatikateadlaste töömaal ja informaatikaõpetajad peaksid olema kõige pädevamad selle teemaga sügavuti tegelema. Loodan, et just TI-hüppest saab alguse kooliinformaatika taassünd uues kvaliteedis ja me jõuame järgmise õppekavareformi käigus selleni, et informaatika õppeaines õpetatakse kõigis Eesti koolides mitte enam tekstitöötlust ja tabelarvutust, vaid raalmõtlemist, disainmõtlemist ja uusi tehnoloogiaid (sh tehisaru) – ehk siis neid teadmisi-oskusi, mida ootavad koolilõpetajailt tööandjad.
Miks on arenguprogramm IT-hoog oluline?
Kirke Kasari, Haridus- ja Noorteamet, ProgeTiigri arendusjuht
Digitehnoloogia ja tehisaru kiire areng seab haridusele järjest uusi ootusi. Õpilased vajavad oskusi, mis aitaksid neil tehnoloogiapõhises maailmas edukalt toime tulla ja haridussüsteemi ülesanne on neid selleks ette valmistada. Seetõttu ei saa ka digi- ja informaatikapädevusi arendada koolides enam juhuslikult, vaid seda tuleb teha süsteemselt ja läbimõeldult.
Kogemused ja uuringud näitavad, et informaatikaõppe edu ei sõltu ainult mõne üksiku pühendunud õpetaja entusiasmist, vaid koolide kokkuleppest, kus juhtkond, õpetajad ja kogu koolipere liiguvad ühes suunas. Vajalikud on selged eesmärgid, strateegilised otsused ja koostöö kogu kooli tasandil. Just seda tühimikku üritab täita Haridus- ja Noorteameti ProgeTiigri programmi ja Tallinna Ülikooli käivitatud arenguprogramm IT-hoog, pakkudes tuge ja suuniseid, kuidas kujundada terviklik koolidevaheline plaan informaatikaõppe ja digipädevuse arendamiseks.
Meie eesmärk on anda koolidele hoogu, et nad ei peaks nendes küsimustes üksi pusima. IT-hoog loob keskkonna, kus koolimeeskonnad saavad arendada ühist visiooni, katsetada praktilisi lahendusi ning õppida üksteiselt. Digiajastu ülesanded on suured, kuid sama suured on võimalused kujundada koolikultuur, kus digioskused ei ole kõrvalteema, vaid õpetamise ja õppimise loomulik osa.
Lisa kommentaar