• Digipädevus ei ole ainult arvutitund, vaid oskus kasutada digivahendeid targalt ja loovalt igas õppeaines. Õpetaja ei pea olema IT-spetsialist, vaid leidma oma aines viise, kuidas digivahendid aitavad õpet rikastada.

Tallinna Tehnikagümnaasiumi haridustehnoloog Vahur Orrin on Eesti õpetajate digipädevusega rahul. Enamik oskab digivahendeid igapäevases õppetöös kasutada – olgu nendeks siis digitahvlid, arvutid või sülearvutid. Populaarseimaks rakenduseks koolides on Kahoot, laialdaselt kasutakse ka Opiqut, E-koolikotti ja digitaalseid töölehti. Siiski on Orrini sõnul suur vahe tehnoloogia kasutamise ja õppimist tõesti toetava tehnoloogia nutika kasutamise vahel. Näiteks oskab enamik õpetajad kodutöid e-kooli panna, palju vähem on aga neid, kes suudavad luua H5P või Moodle’i keskkonnas interaktiivseid teste, mis õpilastele kohest tagasisidet annavad.

Õpetajad on Orrini sõnul paindlikud ja avatud. „Tähtis on, et Eesti õpetajad ei karda uusi tööriistu proovida. Pandeemia aeg näitas, et nad suutsid üleöö distantsõppele minna. See nõudis nii julgust kui ka kohanemisvõimet. Käesoleval õppeaastal algas riiklik TI-programm, mistõttu on õpetajatel vaja kohe uusi oskusi ja teadmisi klassi ees demonstreerida.

Peamine väljakutse on aga loovamate ning mõjusamate rakenduste poole liikumine. „Paljud õpetajad kasutavad digivahendeid rutiinsete tegvuste, nagu materjalide jagamine või kodutööde üleslaadimine hõlbustamiseks. Tegelikult on vaja rohkem digitaalsele pedagoogikale keskenduda. Näiteks selle asemel et lihtsalt YouTube’i videot näidata, võiks õpetaja aidata õpilastel seda analüüsida ning juhendada digitaalsete esitluste loomist.”

Orrin leiab, et õpetajate vanus ei ole digipädevuste kasutamisel peamine tegur – nooremad õpetajad võivad rakenduste ja platvormide kasutamisel kiiremad olla, kuid vanemad saavad tihti paremini aru, kuidas neid vahendeid mõtestatult õppetöösse siduda. „Parim tulemus sünnib, kui kolleegid koolis omavahel teadmisi jagavad: nooremad näitavad nippe, vanemad lisavad kogemuse. Ühes koolis tegi kogenud ajalooõpetaja koostööd noore kolleegiga ja koos lõid nad digitaalse ajajoone projekti – tulemus oli nii loominguline kui ka sisukas,“ sõnab Orrin.

Kõige rohkem vajavad õpetajad Orringi hinnangul praktilisi koolitusi, mis seovad tehnoloogia klassi tegelike vajadustega. „Pahatihti on koolitused kas liiga tehnilised või liialt üldised. Õpetajatele on vaja lihtsaid kuidas-teha-töötubasid, milles omandatut saab klassis juba järgmisel päeval kasutada.“ Orrin toob näite koolitusest, kus õpetajad õpivad tehisintellekti tööriistu õpilastööde keele või struktuuri kontrollimiseks kasutama – see vähendaks kohe koormust ja säästaks ka aega.

Kuidas aga õpetajaid digipädevamaks muuta? Orrin rõhutab, et digipädevus peab olema kooli igapäevakultuuri osa, mitte projekt. „Koolid peaksid õpetajatele katsetamiseks, kogemuste jagamiseks ja üksteiselt õppimiseks aega andma. Tehnoloogia areneb kiiresti, õppimine ei tohi pärast mõnda koolitust lõppeda.“ Orrin pakub, et koolid võiks kord kuus korraldada digikohviku, kus õpetajad tutvustavad mõnd uut tööriista, mida nad on proovinud. „Väikesed regulaarsed sammud hoiavad õpetajad uute suundadega kursis ja annavad neile enesekindlust.“

Haridustehnoloog vajab selgeid suuniseid

Vahur Orrin: „Riigil on vaja teha suur töö ühtse digipädevuse standardi loomiseks. Praegu kehtib Euroopa Liidus DigCompEdu raamistik, paraku on see liialt üldine. DigCompEdu alusel on loodud enesehindamise test SELFIE for Teachers, kuid probleemiks on selle liigne subjektiivsus. Haridustehnoloogil on vaja selgeid sisendeid ja mõõdikuid, et organisatsioonis sihipärast ning tulemuslikku koolitusprogrammi planeerida ja teostada. Praegu peab kesise teabe ja sisetunde, n-ö õunte pealt ennustama, milliseid koolitusi vajatakse. Kahjuks pole selline lähenemine organisatsiooni arengu seisukohalt parim ega ka professionaalne. Loodan oma magistritöö abil selle probleemi lahendamisele kaasa aidata.“