• Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas nendib aastalõpuintervjuus, et üleminek eestikeelsele õppele on toonud pinnale mitmed seni ignoreeritud probleemid ja enam neist mööda vaadata ei saa. Koolijuhid ei tohiks tema hinnangul vastutusest kõrvale hoida ja üksnes riiki süüdistada. Samas möönab ta, et riik pole 30 aasta jooksul olnud õppekeele üle otsustamisel kuigi järjekindel. 

Lisaks arutleb minister intervjuus palju kirgi tekitanud ja Riigikogus lõpuks ka vastu võetud karjäärimudeli teemal, juttu tuleb ka TI-hüppest, kutse- ja kõrgharidusest, aga ka KOV-ide vastutusest riigi eraldatud raha kasutamisel. Samuti Kallase juhitud ja mitte just kõrgeimat toetusprotsenti nautivast Eesti 200-st, koalitsiooni tervisest ning muidugi jõuluajast, mille minister veedab – nagu tavaks saanud – Poolas.

Saabusite hetk tagasi visiidilt Valgast (intervjuu toimus 16. detsembril – K. H.), kus kohtusite sealsete omavalitsus- ja haridusjuhtidega. Mis piirilinna hariduselus muret teeb?

Lõime selgust probleemide puntrast, mis on tekkinud Valga põhikoolis ja endise vene õppekeelega Valga Priimetsa koolis. Neis koolides on palju pikalt lahendamata olnud küsimusi, loodame koos Valga uue vallavalitsusega need lahendada. Muu hulgas tõsteti esile, et puudub karjääriastmestik, mis motiveeriks õpetajat oma kvalifikatsiooni tõstma. Õpetajate sõnul ei soosi kõikide õpetajate ühe mõõdupuuga mõõtmine ja igasuguse motivatsioonipaketi puudumine noorte pikemalt kooli jäämist ja ka kogenud õpetajad kipuvad töölt ära minema.

“Kui juht suhtub eestikeelsele õppele üleminekusse kui kohustusse, mille riik on koolidele pannud, siis tehakse neis vaid nii palju, et järelevalve ei leiaks vigu.

Karjäärimudel on põhjustanud sel aastal tõesti tuliseid vaidlusi ja vastasseise. N-ö kõrvalseisjana on kohati keerukas seisukohta võtta: ühelt poolt on õpetajate puudus terav probleem ja õpetada soovivaid inimesi peaks üritama kooli meelitada, kuid teisalt on oluline motiveerida õpetajaid selles ametis rohkem kui aasta-paar töötama. Algset mudelit nüüd hiljuti muudeti ja see võeti ka vastu, mida aga vastate neile, kelle hinnangul pole mudel ka praegusel kujul õiglane? 

Olen märganud, et vastu on need inimesed, kes ei pea õpetajate kvalifikatsiooni oluliseks. Kui inimene on ülikoolis õppinud matemaatikat, ei tähenda see, et ta oskab õpetada matemaatikat neljanda klassi lastele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ta ei pruugi seal klassis üldse hakkama saada. Ta peab õppima matemaatika didaktikat ning lõimitud aine- ja keeleõpet, tal peab olema õpetaja identiteet ja selleks tööks pädevused. Need omandatakse õpetajakoolituses või õpetajakutset tehes. Öeldakse, et karjäärimudel ei tohiks põhineda paberil, kuid õpetajaametis tuleb õpetamiskogemuse ja eneserefleksiooni pealt ka kõrgem pädevus. 

Õpetajate järelkasvu puhul räägime tihti ainult nendest õpetajatest, kes tulevad alustava õpetajana kooli, aga õpetajate järelkasv on ka õpetajad, kes on kümnendat aastat koolis tööl. Ka see, kui õpetaja teeb oma tööd ainult viis-kuus aastat ja lahkub, sest tal pole võimalik ennast arendada ja olla motiveeritud, on õpetajate järelkasvu teema. 

Alustava õpetaja astmel olijatele tehti nüüd päris suur muudatus, nende hulka mahuvad kõik, kes koolis töötavad, välja arvatud need, kellel on kesk- või põhiharidus. Ning keskhariduse puhul lähevad arvesse need, kes õpivad ülikooli õpetajakoolituses bakalaureuseõppes. Vaid umbes 1700 õpetajat ei vasta uues karjäärimudelis alustava õpetaja määratlusele. 

Kusjuures Riigikogus vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) sätestab ainult ühe paragrahvina regulatsiooni selle kohta, et koolid on kohustatud karjäärimudelit rakendama. Ehk siis PGS ei sätesta karjäärimudelit. vaid ütleb, et on olemas õpetajate karjäärimudel, mis kujundatakse igas koolis lähtuvalt eelkõige õpilaste vajadustest.

“Oleme täheldanud, et koolipidajad kasutavad õpetajate palkadeks ainult ministeeriumilt saadavat haridustoetust ning oma koolipidamise kulude katmise kohustust ei täida.

Tänasest kohtumisest veel: Valga koolides õpib koos viit eri keelt rääkivaid lapsi: eesti, vene, läti, ukraina ja romaani keeli emakeelena kõnelevaid õpilasi. See kool vajab kas vanemõpetaja või meisterõpetaja tasemel inimest, kes on pädev LAK-õppes. Selle kooli puhul on karjäärimudelis ainult palgaastmestiku nägemine väga lihtsustatud, palgaastmestik on ainuke asi, milles me haridusleppes fikseeritult kõikidele ühtemoodi kokku leppisime. Ministeerium tagab üle riigi karjääriastmetel palgamäärad, karjäärimudel on iga koolijuhi ja kooli kujundada.

Diferentseerimisfond suureneb järgmisel aastal kaks protsenti (sealt edasi veel kaks ehk kokku neli protsenti). Kohalik omavalitsus peab vastutama, et raha jõuaks ka n-ö sihtpunkti. Aga kas alati jõuab?

Hariduslepet sõlmides soovisid koolid, koolijuhid ja ka õpetajad, et haridus- ja teadusministeerium avalikustaks rahandusministeeriumi kodulehel haridustoetuse eraldamise koolide kaupa, lähtuvalt koolide haridustoetuse arvestuse alusest. Et koolid saaksid näha, kas haridustoetuse raha ka tegelikult nendeni jõuab. Tõesti on olnud mureks, et koolipidajad on HTM-i haridustoetust kasutanud rahastuskohustuste katmiseks, mis seaduse järgi on nende enda kohustus.

Seega ei kasutata KOV-ile eraldatud raha alati sel moel, nagu peaks?

Koolipidajal on õigus seda raha loomulikult ümber tõsta sõltuvalt kooli vajadustest. Samas on oluline mõista, et kooli esmane rahastaja on koolipidaja. KOV peab tagama õpetajate palga, õpikud, töövihikud, õppevahendid, õppekäikude raha. Ministeerium maksab täiendavalt haridustoetust ja selle puhul oleme kehtestanud miinimumi, mille kõik õpetajad peavad töötasuks saama. Oleme täheldanud, et koolipidajad kasutavad õpetajate palkadeks ainult ministeeriumilt saadavat haridustoetust ning oma koolipidamise kulude katmise kohustust ei täida.

Märkimisväärselt suur on ka lisaraha, mis suunatakse Ida-Virumaale. Alles hiljuti võis sotsiaalmeediast lugeda Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juhi Hendrik Aguri lausa meeleheitlikku olukorra kirjeldust. Ta viitas, et paljud endiste vene õppekeelega koolide lõpetanud ei oska eesti keelt isegi A1-tasemel … Kuidas sealsetel haridusasutustel läheb?

Ida-Virumaa lasteaedadel läheb hästi. Ainuke mure on järgmise aasta augustis kehtima hakkavad abiõpetajate keelenõuded, mida varem polnud. 

Sealsete koolidega on aga nii ja naa. Ma olen väga nõus Hendrik Aguri sedastusega, et koolijuhi vastutus eestikeelsele õppele üleminekul on ülisuur. Kui juht suhtub eestikeelsele õppele üleminekusse kui kohustusse, mille riik on koolidele pannud, siis tehakse neis vaid nii palju, et järelevalve ei leiaks vigu. Paremini läheb koolidel, mille juht võimaldab õpetajatel koolitustel käia jne.

Kui ütleme, et riik on tekkinud olukorras süüdi, siis vabastavad koolijuhid ja õpetajad end vastutusest. Olen samas nõus ka sellega, et riik pole 30 aasta jooksul olnud otsustamisel järjekindel. Tehakse otsus, siis võetakse kaks sammu tagasi, lohistatakse köit, siis otsustatakse jälle midagi ja astutakse taas kaks sammu tagasi.  

Mul oli Narva kolledži direktorina samasugune frustratsioon (Kallas oli TÜ Narva kolledži direktor aastatel 2015–2019 – K. H.). Olin vastuvõtukomisjonis ja kandideerima tulid 12 aastat Eesti koolis käinud noored. Kui ma küsisin tudengikandidaadi käest, miks ta tahab saada õpetajaks, ütleb ta mulle vastu: „Požaluista, možno po-russkii.“ Mis mõttes? Sa oled sündinud Eesti Vabariigis, lõpetanud siin kõik kooliastmed, aga ei saa aru kõige lihtsamast küsimusest. Ja tuled õppima kooliõpetajaks … 

“Õpikud, metoodika ja koolitused endistele muukeelsetele koolidele on olemas. Narva õpetajad lihtsalt ei käi koolitustel.

Koolipidaja tasandil toona keegi vastutust võtta ei soovinud ja riigi poliitika oli poolpehme, räägiti, et toome lihtsalt veel eestikeelseid õpetajaid sinna kooli õpetama. Ma väga loodan, et koolijuhid, koolipidajad, õpetajad ja ka riik suudavad aru saada, kui suur on meie vastutus nende noorte ees.

Aguri postitusest jäi veel silma, et kutsekooli õppima tulnud vene põhikooli lõpetanud noored ei oska ka inglise keelt. Nad on umbkeelsed. See tähendab tõesti väga kitsast tulevikuperspektiivi … 

Jah, neis koolides on nii inglise keele, eesti keele kui teise keele ja ka matemaatikaeksami tulemused eesti koolide omadest nõrgemad, kuigi matemaatikat on õpitud üheksa aastat vene keeles ja eksamgi sooritati selles keeles. Kusjuures õpikud, metoodika ja koolitused on olemas, aga Narva õpetajad lihtsalt ei käi koolitustel.

Ehk on see nii, et kui 30 aastat eesti keelele üleminekuga kuigi resoluutselt ei tegeletud ja ühel hetkel läks see täistuuridel käima, loodeti vähemalt esimesel aastal, et küllap üleminek ka seekord pidurdub? Nüüdseks on vast aru saadud, et tõesti minnaksegi eestikeelsele õppele üle.

Samas käivad õpetajad ikkagi väga vähe koolitustel. Koolijuhid ei motiveeri oma töötajaid, ei püstita eesmärke ega anna ülesandeid. Lihtsalt linnukese pärast täidavad tunniplaani ja seadust. See ei ole juhtimine, see on sekretäritöö.

Novembris kajastas ERR vene õppekeelega erakoolide teemat. Neis koolides on lubatud venekeelne õpe, kuid küsimus on, kas riik peaks neid sel juhul rahastama. Milline on teie seisukoht?

Järelevalve tulemusel selgus, et Narva õigeusu gümnaasiumis hüppas õpilaste arv hiljuti järsult üles. Tekkis küsimus, kas vene erakoolid on kujunemas eestikeelse õppele ülemineku vältimise paigaks. Kui gümnasistide arv ühe õppeaasta jooksul kolmekordistub, ei saa see olla õpilaste huvides. Vaatasime üle kõik venekeelsete erakoolide õpitulemused, aga ei saa öelda, et sealne õpe on halvema kvaliteediga kui tavalistes munitsipaalkoolides. Meil on väga tugevaid vene erakoole, näiteks Sakala eragümnaasium on heal tasemel, aga neil on nii eesti-, vene- kui osaliselt ka ingliskeelne õpe. Erakool Garant õpetab päris hea kvaliteediga. 

“Kutsekoolide juhid on võtnud muutused avasüli vastu ja on väga huvitatud sellest, et nende valdkond tuleks varjust välja.

Üldiselt ei saa venekeelsetele erakoolidele õppe kehva kvaliteeti ette heita, üksikutega tegelebki järelevalve. Narva õigeusu gümnaasiumisse tuleb eraldi sisse vaadata, et tuvastada, mis on õpilaste järsku kasvu põhjus. 

Kui hüpata siit TI-hüppe juurde, siis hiljutisel pressikonverentsil kõlas, et plaanitud hoogu pole veel kätte saadud. Millises seisus Eesti koolid TI-hüppele üleminekul on? 

Homme (17.12 – K. H.) on Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste kolmas lugemine, loodetavasti võetakse seadus vastu (võeti vastu – K. H.). Seadusemuudatus annab koolidele tehisaru litsentside andmise õiguse ning 20 000 õpilast saavad litsentsid kätte. Enne koolidel seda õigust polnud. Õpilased muidugi juba kasutavad tehisaru, nende jaoks litsentsid maailma ei muuda. Küsimus on õpetajate tehisarupädevuses. Oluline on teada, mida tehisaru suudab, ja teisalt osata seda oma töös kasutada. 

Toon näite. Töötan ka ülikoolis õppejõuna, pidasin eelmisel nädalavahetusel loenguid Narvas, kus harjutasime õpetajatega tehisaru kasutamist ChatGPT tasulise versiooniga. Teemaks oli päikesesüsteemi õpetamine neljanda klassi loodusõpetuse tunnis. ChatGPT tegi mulle ilusti töölehed Wordi formaadis valmis ning oskas ka muuta ülesanded sobivaks muu emakeelega lastele, kes ei valda veel terminoloogiat. Keele raskusastme jättis tehisaru samaks, aga ehitas ülesandele juurde täiendavad abivahendid. 

Kutsun kõiki õpetajaid üles tehisaru katsetama, ta on väga nutikas ja võimekas kaasa mõtlema. Tehisaru vajab muidugi juhtimist, talle peab oskama ülesandeid anda: ebatäpsetele ülesannetele annab ta ka ebatäpsed vastused. 

TI-hüppe puhul jälgib meid kogu maailm. Või on mõnes riigis veel tehisaru kasutamisel koolis sarnasesse punkti jõutud? 

Eesti on siin unikaalne. Kreeka tegeles vist ka, aga meil on ainsana fookus õpetajate õpetamisel. Meie jaoks on oluline tehisaru enda töösse ja õpilaste õpiülesannetesse integreerida.

Kui TI-hüppega oleme meie tähelepanu all, siis tehnoloogia teises aspektis on seda Austraalia, kus keelati alla 16-aastastel sotsiaalmeedia kasutamine. Ka mõni Euroopa riik mõlgutab taolisi mõtteid, aga Eesti mitte. Justiitsminister Liisa Pakosta osutas, et üldine vanusekeeld ei vähenda riske, vaid viib varjatud kasutamiseni. Selle kohta puuduvad ka teadusuuringud. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

Inimkonna ajalugu on õpetanud, et keeldudega asjad ei toimi. Mobiiltelefonide lausaline keelustamine hakkab soovitule vastu töötama ja samamoodi on sotsiaalmeediaga. Küll aga olen nõus, et digivahendite kasutamist on vaja reguleerida. Koolides peavad olema mobiiltelefonide ja ka sotsiaalmeedia kasutamise reeglid. Keelamine tekitab aga vastureaktsiooni. 

“Ülikoolide autonoomia on tekitanud olukorra, kus humanitaarvaldkonnas on vastuvõtt kasvanud ning tehnikavaldkonnas kahanenud.

Käisin hiljuti Austraalias ja Uus-Meremaal visiidil ning küsisin sealsete ministrite käest, kuidas nad selle keelu jõustavad. Vastuseid ei tulnud. Mulle tundub, et jõustamise mehhanism on neil veel segane, see ülesanne antakse pigem sotsiaalmeedia ettevõtetele. Aga kuidas sa kontrollid, kas keeld kõikjal kehtib? Ükskõik, millist jõustamismehhanismi sa kasutad, lapsed hakkavad ikka otsima kõrvalteid, kuidas sisse saada. Tekkida võivad näiteks nurgatagused putkad, kes müüvad noortele täiskasvanute isikukoodiga kaarte …

Kui tuua veel üks rahvusvaheline võrdlus meie lõunanaabrite juurest, siis kuidas on nemad saavutanud olukorra, et 60% põhikoolilõpetajatest läheb kutsekooli ja paljud sealt edasi ka kõrgkooli? Meil on kutsekool jätkuvalt (vähemalt maine poolest) justkui tupiktee. Kuidas panna noori kutsekooli valima?

Lätis on kutsekeskharidus ja keskharidus nii oma olemuselt kui ka mahult võrreldavad. Noore jaoks ei ole väga suurt vahet, kas ta õpib keskkoolis või kutsekoolis. Selle tõttu pole ka kutsekeskharidus tupiktee, sealt liigutakse edasi ülikooli. Eestis on kutsekeskhariduses olnud keskhariduse osakaal üliväike. Seal omandati kutse, et suunduda kohe tööturule, ja seetõttu paljud õpilased seda teed ei valinud. Noored tahtsid hoida kõik oma õpirajad lahti. Kui kutsekeskharidusest ei saa korralikku keskharidust, siis seda teed ei valita. Seepärast ongi vaja kutsekeskharidus teha samaväärseks alternatiiviks keskharidusele. Mahu, diplomi ja kõigelt muu poolest, et gümnaasiumi- ja rakendusgümnaasiumi õpe oleksid võrdväärsed. 

Kutsekoolidel on väljakutseid omajagu, keeleküsimusest kuni fundamentaalsete sisuliste muutusteni …

On. Esiteks eestikeelsele õppele üleminek, teiseks õppimiskohustuse pikendamine ja kolmandaks kutsehariduse üleüldine atraktiivsemaks muutmine põhikoolilõpetajatele. Need kolm tahku muudavad oluliselt kutseharidust. Kui räägime reformidest Eesti hariduses, siis suur osa neist suububki kutseharidusse, seal on reformi mõju kõige suurem.

Olen uhke meie kutsehariduskoolide juhtide üle, nad on võtnud muutused ja reformid avasüli vastu. Nad on tugevad ja pädevad juhid, kes on huvitatud sellest, et nende valdkond tuleks varjust välja. Mõned neist oma tööd teinud väga pikalt ja tunnevad kutseharidust läbi ja lõhki. 

“Järeleksam polnud läbipaistev ega aus õpitulemuse näitaja, seetõttu pole seda mõtet teha.

Minu lastest kaks on juba keskkoolis, aga üks õpib veel põhikoolis ja ma usun, et tema tahab omandada kutsekeskhariduse. Ja ma väga loodan, et selleks ajaks, kui tema edasist haridusteed valima hakkab, on kutsekeskharidus keskharidusega sisult samaväärne.

Õppimiskohustus pikeneb nüüd 18. eluaastani. See muudatus mõjutab samuti ilmselt eeskätt kutsekoole?

Õppimiskohustus ei pikene mitte 18. eluaastani, vaid kutse- või keskhariduse omandamiseni. Madalaim haridustase, mille peab omandama, pole enam põhiharidus, vaid kutse- või keskharidus. Lihtsalt seda nõuet tohib rakendada 18. eluaastani, sealt edasi täiskasvanule enam mitte. Ka põhiseadus ei luba seda.

Kui õpilane pole suutnud kooli lõpetada selleks ajaks, kui ta saab 19-aastaseks, läheb ta ikkagi oma teed?

No tal on tõesti õigus haridussüsteemist välja astuda, aga seadus ütleb, et ta peaks omandama kutse- või keskhariduse. Eriti puudutab see erivajadustega lapsi, kes praegu jäävad pärast põhikooli suures osas ripakile. Minimaalne haridustase neile antakse, aga neil puuduvad kutseoskused. Seda on aga vaja, et tööturul hakkama saada. Õppimiskohustuse ea pikendamine on erivajadusega lastele väga kasulik, nad saavad võimaluse kutset omandada. 

Edaspidi kaovad ka järeleksamid, seegi on tekitanud vastakaid arvamusi. Kas see ei või võtta õpilaselt motivatsiooni pingutada?

Esiteks – 50 protsendi lävend ei kao, see on jätkuvalt õppekavas lõpetamise eeldusena kirjas. Küll aga kaob järeleksamite tegemine, see polnud alati just kõige läbipaistvam. Järeleksam ei tõesta, et õpilane suudab kaks päeva pärast eksamit teha matemaatikaülesandeid paremini. Vahel võib tõesti juhtuda, et õigel eksamipäeval valutas õpilasel näiteks pea või närv ütles üles ja teisel päeval oli parem olla, aga suur osa järeleksami tegijatest paari päevaga ainet selgemaks ei õpi. Järeleksam polnud läbipaistev ega aus õpitulemuse näitaja. 

Järeleksamil oli mõte ainult siis, kui põhikool oli õpilase jaoks viimane haridusaste. Oli vaja näidata, et ta on õppeained omandanud, ja sellega lõpetati kohustuslik haridus ära. Tõmmati uks kinni ja kogu lugu. Kuna nüüd peavad kõik edasi õppima, siis see uks ei sulgu ja järeleksamil kaob mõte.

Seetõttu on põhikooli lõpus vaheetapp, kus mõõdetakse teadmisi. Kui õpilane pole suutnud eksamil lävendit ületada või on tal kahed, jääb ta kas suvetööle ja täidab oma lüngad või liigub järgmisel õppeaastal edasi märkega tunnistusel, et tal on õpiväljundid omandamata. Kui ta aga suvetööl ei suuda hinnet parandada, siis jääb ta klassikursust kordama. Me ei tühista lävendeid, mingi standard peab olema.

Nagu osutas ka Hendrik Agur – formaalselt tegid tema kooli jõudnud õpilased kõik B1-taseme (järel)eksamiga ära, aga milline on tegelikkus? Väga vähesed oskavad B1-tasemel eesti keelt. Ausam on, kui õpilane läheb edasi oma põhikoolieksami tulemusega ja kutsekool on kursis, et õpilase eesti keele kui teise keele eksami tulemus on 20 punkti, mitte 50. 

Kui nüüd järgmisele haridusastmele liikuda, siis omajagu tuliseid debatte on põhjustanud kõrgkoolide autonoomia teema. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik ütles ERR-i arvamusloos, et riik sekkub ülikoolide otsustesse liiga palju. Kui palju võiks ja peaks ülikoolid saama otsustada pakutavate erialade üle? 

Kui 2012. aastal riiklik koolitustellimus ära kaotati ning kõrgharidust hakati andma tasuta, said ülikoolid õiguse otsustada, kui palju ja mida nad õpetavad. Ülikoolide autonoomia on tekitanud aga olukorra, kus vastuvõtt ja lõpetajate arv on humanitaarvaldkonnas kasvanud ning tehnikaerialadel kahanenud. Ja kui nüüd panna meie tellitud kümne aasta analüüsi kõrvale ka OSKA raport ja tööandjate analüüs, siis on need risti vastupidised sellele, kuhu ülikoolid ja ka rakenduskõrgkoolid oma erialadega on suundunud. 

Juba Tõnis Lukase sõlmitud halduslepingus oli ülikoolidele detailselt sätestatud, millises õppes tuleb suurendada vastuvõttu, millises vähendada. Mina neis lepingutes seda osa muutnud ei ole, tegevustoetuse suunamine õpetajakoolitusse ja neil erialadel vastuvõtu suurendamine on neis halduslepingutes senini kirjas. Me ei kirjuta samas praegu ülikoolile ette, kas nad peavad õpetama rohkem õigusteadust või pedagoogikat, aga Tallinna ülikooli kõige olulisem ülesanne on õpetada pedagoogikaerialasid, õigusteadus ei ole TLÜ vastutusvaldkond. 

Ülikoolid võivad tunda, et nende autonoomiat piiratakse, aga ühiskond ootab, et ülikoolid käiksid tööturu vajadustega kaasas.

Õigusteadust õpetatakse Eestis kolmes ülikoolis. On seda liiga palju?

Õpetatakse Tallinna ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis, aga tegelikult peaks üksnes viimane neist vastutama õigusõppe eest. Nõudlus nende erialade järele on suur ja minu arust ei ole midagi halba ka selles, kui õiguserialasid õpetatakse kolmes ülikoolis. Küsimus on, kas seda peaks tegema tegevustoetuse eest ning kas õpe peab olema tasuta. Õigusõppe nõudluse suudab turul katta ka tasuline õpe.

Ehk siin on, mida korrastada?

See on ülikoolidega kokkulepete küsimus, kus me kasvatame ja kus kahandame vastuvõttu ning millised on prioriteedid. See käib ikkagi läbirääkimiste teel, akadeemilise vabaduse kilpi ei saa siin kasutada. Akadeemiline vabadus tähendab õpetamisvabadust ehk siis vabadust õpetada õigusteadust nii, et riik ei sekku sellesse, milliseid õpikuid või materjale kasutatakse või millist teadust tehakse. Kui riik näeb, et tööturul on vaja õigusteaduse spetsialiste, siis selle valdkonna kasvu riik igati ka soosib. Lihtsalt praegu näeme me kasvuvajadust mujal.

Liiguksin siit aga koolitee päris algusesse. Sel sügisel – ausalt öeldes küll vist juba paarkümmend aastat – on olnud taas teemaks, et ehk peaks haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks kaotama koolikatsed. Samas on imevähe neid koole, kus võetakse lapsi vastu katsetega. Kas selle süsteemi lammutamine saab üldist olukorda kuidagi õiglasemaks muuta?

Eestis on umbes viis munitsipaalkooli, kes teevad katseid, ülejäänud on erakoolid. Kokku on Eestis 490 kooli. On küll tõendatud, et katsed esimesse klassi suurendavad sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, aga küsimus on selles, kui suur see mõju on. Eestis see ülisuur ei ole. Kui keskendume ainult esimese klassi katsetele ja arvame, et nende kaotamisega lahendame ära Eesti koolide sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse, siis me petame ennast. Ning mis saab sel juhul MUBA-st ja teistest erisuunaga koolidest, kuhu peab lapsi valima? 

“Mobiiltelefonide lausaline keelustamine hakkab vastu töötama, samamoodi on sotsiaalmeediaga.

Pealegi asendab Eesti sissekirjutuse süsteem katsete süsteemi väga edukalt, oleme seda näinud Tallinna 21. kooli või Gustav Adolfi gümnaasiumi pealt. Geograafiline segregatsioon on Eestis väga suur ja juba selle pealt tuleb sotsiaalmajanduslik eristus. Me ei saa ju hakata inimesi sunniviisiliselt ümber tõstma sissekirjutuse alusel.

HTM-i kaasava hariduse valdkonna juhi Jürgen Rakaselja pakutud klassikomplektide loosimist te ei poolda?

Ei.

Mida hariduselus on teie jaoks veel oluline rõhutada?

Eesti üldist heaolu silmas pidades on oluline, et inimesed omandaksid kõrgema haridustaseme, suur vastutus lasub siin põhikooli kolmandal astmel. Kui lapsed, kes õpivad seitsmendas, kaheksandas või üheksandas klassis, hakkavad kujundama oma järgmist õpiteed, siis on väga oluline õpetajate, kooli ja noorsootöötajate koostöö. 

Ka Soome analoogne kogemus ütleb, et nõustamisvajadus muutub põhikooli kolmandas astmes päris suureks. Seepärast kasvab ka õpetajate ja eriti klassijuhatajate roll. Oleme nende tööd alaväärtustanud. Panen koolijuhtidele südamele, et klassijuhataja töö tasustamine ja hindamine on oluline, seda ei peaks tegema muude asjade kõrvalt. Me ei tahtnud haridusleppes väga rangelt ette kirjutada, et klassijuhatajale peab klassijuhatamise eest tasu maksma, aga tema roll on aina olulisem. Klassis on palju erivajadustega, eri keeli rääkivaid lapsi jne.

Kuidas sõja eest Eestisse põgenenud Ukraina lastel läheb? Kui palju võiks neid Eesti koolides käia? See arv küll ilmselt muutub pidevalt …

Viimastel aastatel on numbrid kahanenud. Läheb nii ja naa, on lapsi, kes on hästi kohanenud, ja on lapsi, kellel on raskusi Eesti haridussüsteemis toime tulemisega. Mõnes koolis on Ukrainast tulnud õpilaste tõttu koormus väga suur, teises jälle väiksem. 

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et meie haridussüsteem on hakkama saanud. Ühtegi kriisikollet ei ole, Ukraina lapsed on valdavalt integreerunud. Samas tunnevad õpetajad, kes peavad väga suure panuse andma, et neil ei ole piisavalt ressurssi. 

Hiljuti andis Õpetajate Lehele intervjuu tollal veel Tallinna abilinnapeana haridusküsimustega tegelenud Aleksei Jašin, teie erakonnakaaslane. Jutuks tuli ka Eesti 200 madal reiting. Jašin nentis, et ei saa välistada erakonna nime ja brändi muutmist Riigikogu valimiste eel. Kas võib midagi sellist ennustada või on seda veel vara küsida?

Nimemuutus iseenesest ei muuda midagi, meil on ikkagi vaja tugevat liberaalset ja progressiivset erakonda. Eks kõik erakonnad ütlevad, et nende valitsuses oldud aeg oli keeruline, aga meie oleme pidanud tegema kolmikliidus otsuseid, mida me liberaalse erakonnana ei oleks tahtnud esimese valikuna teha. Need on olnud keerulised kompromissid ja valija on meid tõenäoliselt selle eest rohkem karistanud kui n-ö traditsioonilisi erakondi. Pikalt tegutsenud erakondade puhul ollakse kompromissidega harjunud, usutakse, et küll nad oma kompromisslubadustest loobuvad. Uutelt erakondadelt oodatakse, et nad teevad teistmoodi. Reaalsus on aga see, et sa pead tegema kohati väga suuri kompromisse, ja see saab uutele erakondadele alati saatuslikuks. 

Vaadates Reformierakonna ja Eesti 200 praegust väga madalat toetusprotsenti, siis valija ilmselt tõesti ei mõista tehtud otsuseid … 

Valija ei peagi mõistma, ta ei pea detailselt kogu aeg jälgima riigieelarve seisu ja seoseid. Meil on olnud koalitsiooni erimeelsuste tõttu väga palju edasi-tagasi tõmblemist. Kord kehtestame maksu, siis tühistame maksu. Koalitsioon, mis koosneb vasak- ja parempoolsetest erakondadest, tekitab ebastabiilsust. Ma arvan, et just seda heidetakse meile kõige rohkem ette. Kui oleksime 2023. aastal kokku lepitud maksupaketiga lõpuni läinud, siis oleks valija varem või hiljem aru saanud, miks seda tehakse. Aga vahepeal on koalitsioonid muutunud ning tehtud uus maksupakett. 

“Maailmavaateliselt toimib praegune valitsuskoalitsioon paremini kui eelmine.

Meil oli varem valitsuses kaks parempoolset ja üks vasakpoolne erakond, koalitsioon moodustati kõigi osaliste liberaalse maailmavaate pealt. Probleemiks ei olnud maailmavaade, vaid majandusküsimused, kus ühe koalitsioonipartneriga oli erimeelsus ülisuur. Seal läksid meie vaated ikka väga lahku, me vaidlesime ja kaklesime pikalt. Kriis oli õue peal, aga meil oli maailmavaateline konflikt koalitsiooni sisse ehitatud – üks tahab aina rohkem makse tõsta, teised tahaksid kärpida ja hoida maksubaasi madalal. Tehti poolpehme kompromiss ja see ei töötanud. Nüüd oleme maksutõusud tagasi keeranud ja ma eeldan, et majandus saab tänu sellele järgmisel aastal parema hoo sisse. Kriisis peab valitsus olema ühtne ja tugev, aga kolmikkoalitsioon seda ei olnud.

Madalast toetusprotsendist hoolimata valitsus siis lagunemas ei ole? 

Ei, maailmavaateliselt toimib praegune valitsuskoalitsioon paremini kui eelmine. Meil on küll erimeelsused, eelkõige hariduse teemadel, aga majanduse, maksude, energeetika, kärbete jms teemal oleme ühtsemad.

---

Intervjuu ilmub 23. detsembri lehes, seega on igati paslik küsida, kuidas ja kus te pühad veedate.

Meie pere tähistab igal aastal pühi Poolas (Kristina Kallase elukaaslane Adrian on poolakas – K. H.). Jõululaupäev on Poolas lihavaba lauaga püha, poolakad sel päeval liha ei söö. 25. detsembril ehk esimesel jõulupühal on jõululõunasöök ja päev hiljem leiva luusse laskmise päev.

Milles kahe riigi traditsioonid ja inimesed erinevad?

Poolakad on väga sotsiaalsed ja suhtlemisaltid, jõululaud on väga lärmakas ja emotsioonid tugevad. Söögitraditsioonid on meie omadega sarnased ning jõuluvana käib ka poolakate kodus jõululaupäeval. Kõigepealt tuleb söök ära süüa, alles siis tuleb jõuluvana. Ikka uksest koos kingikotiga, mitte korstnast. Ei jäta salaja kinke kuusepuu alla, vaid tuleb kohale. 

Milline on Poola haridussüsteem?

Poolas minnakse samuti seitsmeselt kooli, aga neil on põhikool seitsmenda klassini, kaheksas-üheksas klass on neil progümnaasium ja 10.–12. klass gümnaasium. Neil on kolm astet eraldi.

Poolaga seostub vast lausa esimese märksõnana julgeolek. Praeguses julgeolekuolukorras on Poola eestlaste vaat et üks olulisemaid liitlasi.

Poola on väga oluline julgeolekupartner, ütleksin isegi, et kõige olulisem. Neil on suur sõjaline võimekus, Euroopa kõige suurema armee, suurem ka prantslaste ja sakslaste omast. Nad on meiega julgeolekuküsimustes sada protsenti ühel lainel. Meil ei ole nendega vaidlusi selle üle, kustpoolt vaenlane ründab.