- Kes arvab, et nutitelefonid teevad noori lollimaks? Päris paljud. See on kujunenud arvamuseks, mis haarab üldsust kõrist. Mõne jaoks isegi faktiks. Aga on see ka tegelikult nii?
Nutisõltuvus! Sõna, mis tekitab tugevaid tundeid iga põlvkonna esindajas. Vanematele, küll mitte kõigile, meeldib pajatada, et noored on hukas. Noored pööritavad silmi, keeravad selja ja näitavad näpuga täiskasvanu suunas, kes kerib oma Samsungis Facebooki voogu ja möirgab Põlva kodaniku grupi postituse peale. Enamik veedab mobla pihus päris suure osa oma ärkveloleku ajast ja tunne, et seadeldis meid kuhugipoole kangutab, on põhjendatud. Eriti tuliselt kahtlustatakse some (ühismeedia, sotsiaalmeedia) mõju.
Nagu ma ka oma eelmises artiklis („Ti-hype: hüpata saab ka alla“, ÕpL, 19.08.2025) kirjutasin, kasvasin üles internetiga ning olen osa esimesest põlvkonnast, kellel see võimalus oli. Kurikuulus Z-põlvkond. Ja tõtt-öelda on mul keeruline elu veebiavaruseta ette kujutada. Olen kümneaastane ilma internetiühenduseta? Mis ma keerutan, see on võimatu. Mul puudub seesugune kogemus.
Internet ei ole enam avastus, pigem tuttav külaline, keda nähes me korraks jõnksatame. Nagu näeks presidenti. Sellepärast on mul keeruline mõista hiljaaegu pead tõstnud moraalset paanikat, mis on viinud välismaal ühismeedia ja internetisisu piirangute ja keeldudeni. Ja seda kõike veel käsi südamel „laste veebiturvalisuse“ nimel.
Nn nutisõltuvus
ERR-is mullu novembris avaldatud üllitises „Eesti koolilapsed puuduvad kiusamise, nutisõltuvuse ja ärevuse tõttu“ manitses Marii Kangur, et kuigi meie riigis pole statistikat tehtud, tajuvad nii kodumaised koolipsühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid, et õpilased puuduvad koolist palju kiusamise, nutisõltuvuse ja sotsiaalse ärevuse tõttu. Aasta varasemases uudisloos kutsub psühholoog lapsevanemaid tõmbama nutisõltuvuse kahtluse korral traati koolipsühholoogide üleriigilisele nõuandeliinile.
“Kuuludes kurikuulsasse Z-põlvkonda on mul keeruline veebiavaruseta elu ette kujutada.
Aimdus nutitelefonide mõjust on viinud inimesed nii kaugele, et tunamullu palusid hariduseksperdid ja lapsevanemad avalikult, et riik töötaks hiljemalt 2025. õppeaasta alguseks välja nutiseadmete koolis kasutamise reeglid. Kes mäletab, siis selle asemel said koolid hoopis tehistaibu-kitse, millest mull otsaees üle karata. Haridusministri sõnul on Eesti siinkohal unikaalne: „Meil on ainsana fookus õpetajate õpetamisel,“ ütles ta intervjuus Õpetajate Lehele. Esmaste uurimistulemuste põhjal vastas 58% õpetajaist, et on mõtestanud, milliseid oskusi peaksid õpilased tehisaru ajastul arendama. 53% vastanutest on juba muutnud õpilastele antavaid kodutöid ja 23% hindamissüsteemi. Jõudu ja edu!
Nutitelefonide ja some mõjust rääkides on meil põhjust oma mano silmi kissitada. 2022. aasta Eesti rahvastiku tervise uuringu andmed viitavad vaimse tervise murede ulatuslikule levikule. Eeldan, et see ei tule kellelegi üllatusena. Enesekohaste hinnangute põhjal oli depressioonirisk neljandikul ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul. Mõlema näitaja puhul eristusid riskirühmana 18–24-aastased, kellest ärevushäired ohustasid 37,2% ja depressioon enam kui pooli – 56,2%. Vaimse tervise murede sage esinemine enesehinnanguliste näitajate põhjal pole muidugi Eesti eripära, vaid on võrdlemisi tüüpiline tulemus sellelaadsetes uuringutes ka mujal. Kas tasub siin luua aga seoseid nutitelefonide ja ühismeediaga?
Lehtedes on palju juttu some ja nutitelefoni kasutamise kahjulikkusest. Kui need kaks ainuüksi kahjulikud oleks, siis me neid ju ei kasutaks. Üks 2024. aasta uuring tabas nutitelefonikasutuse jaatavamaid külgi, milleks on nii telefonis teiste inimestega suhtlemine, selles aja veetmine, teiste tegemiste jälgimine, teabe otsimine kui ka meelelahutus. Nutitelefon on ka abiline, millega saab arvutada, aega planeerida, aega mõõta, meie ümber toimuvaga kursis olla, dokumente varundada, pulssi ja samme mõõta, poes maksta. Paljud ei kujuta võõras linnas navigeerimist nutitelefonita ettegi, rääkimata piltide või videote jäädvustamisest.
Kui panna luubi alla nutipaanika peategelased, noored, siis Lõuna-Florida ülikooli 2025. aasta uuring näitab suisa, et lapsed, kellel on oma nutitelefon, saavad etemini hakkama kui need, kellel seda pole. Nn nutilapsed teatasid ka harvem depressiooni ja ärevuse sümptomitest, veetsid sõpradega rohkem näost näkku aega ning tundsid end üldiselt enesekindlamalt kui mittenutilapsed.
Küll leidis uuring, et lapsed, kes postitavad avalikult, teatasid sagedamini depressiooni ja ärevuse sümptomitest. Noored, kes kogesid küberkiusamist, tundsid end aga kurvana, muutusid kergemini vihaseks ja kaotasid lihtsamini kannatuse. Lisaks on neil raskusi tehnoloogiakasutuse lõpetamisega.
“Kui some ja nutitelefon ainuüksi kahjulikud oleks, siis me neid ju ei kasutaks.
„Me alustasime seda uuringut eeldusega, mida jagavad paljud teadlased, õpetajad ja kõrvaltvaatajad: nutitelefonide omamine on lastele kahjulik. See ei olnud nii; tegelikult leidsime enamasti vastupidist – nutitelefonide omamine oli positiivne,“ selgitas projekti juhtiv uurija ja USF Eleanor Poynter Jamisoni meediaeetika ja pressipoliitika professor Justin D. Martin.
Teadusuuringuid lugedes selgub siis hoopis, et häda pole nutitelefonides, vaid selles, kuidas me neid kasutame. Põhjendatuna näib seega sõna „nutisõltuvus“. Millest täpsemalt sõltuvuses ollakse? Nutikusest? Telefonist? Sama pime oleks öelda, et lapsel on klaverisõltuvus, kunstisõltuvus, oma parema käe kasutamise sõltuvus, kõndimissõltuvus. See pole mitte üksnes põhjendamatu, vaid ka ekslik sõnakasutus. Nn nutisõltuvus pole sõltuvus per se, sest see pole kliiniline diagnoos.
See on harjumus
Kui hea uudis – noortel polegi nutisõltuvust! Ian Anderson ja Wendy Wood, kes viisid läbi uuringu, mis hõlmas 1204 USA täiskasvanut, leidsid, et liigsel somekasutusel ei olnud pistmist sõltuvusega seotud sümptomitega, nagu ihasööstud, võõrutusnähud või telefoni jätkuv kasutamine kahjulikest tagajärgedest hoolimata. Psühholoogid küll rõhutasid, et ühismeedia kasutamisel on kahjulikud tagajärjed, nagu mure kehakuvandi pärast, ärevus, depressioon ja madal enesehinnang, kuid „et midagi sõltuvuseks nimetada, peab see häirima meie igapäevast toimetulekut“, täpsustas psühholoog dr Audrey Tang.
Nn nutisõltuvus on tegelikult kehv harjumus. Samad uurijad läksid aga veelgi sügavamale. Uurijate teisel valimil, kuhu kuulus 824 täiskasvanud Instagrami-kasutajat, paluti käsitada oma ühismeediakasutust sõltuvusena. Selle tulemusena tajusid osalejad väiksemat kontrollitunnet Instagrami kasutamise üle ning süüdistasid nii ennast kui ka platvormi selle liigse kasutamise pärast. Ehk siis: kui kasutaja käsitab oma ühismeediakasutust patoloogiana, muutub tal raskemaks oma nn sõltuvuse, harjumusega tegelda. Autorid soovitasid kasutada terminit „sõltuvus“ some taustal valikuliselt ja tagasihoidlikult.
Psühholoog Tang tõi näite: laps ärkab keset ööd, et some voogu kerida. Tema sõnul võib säärast harjumust sõltuvuseks nimetada küll, sest „see ei ole tervislik käitumine“. Briti psühholoogilise seltsi küberpsühholoogia valdkonna kaasesimees väitis, et „harjumus“ võib ka kahjulik olla, eriti „teadvustamata harjumus“. Ta märkis, et liialdatud somekasutuse sõltuvuseks kutsumine paneb süüpinki inimese, kuid suured ühismeediaettevõtted kujundavad oma rakendusi just eesmärgiga oma kasutajate tähelepanu pealt kasumit teenida. Sedasi vaadates pole tegu n-ö loomulikult kujunenud süütute harjumustega, vaid need on tingitud, esile kutsutud.
“Lõuna-Florida ülikooli 2025. aasta uuring tuvastas, et lapsed, kellel on oma nutitelefon, saavad etemini hakkama kui need, kellel seda pole.
Mis kõige hullem, sõna „sõltuvus“ kasutamine ei piira suurte tehnoloogiaettevõtete võimu, vaid toetab neid. Veendumus, et some tekitab sõltuvust, võimaldab ebapädevatel seadusandjatel ja võimulolijatel veebi sisu reguleerida, selmet tegeleda nende kuritegelike ettevõtete ärimudelitega, mis paisutavad kukrut noorte ebakindluse, nende andmete, traumade, teadmatuse arvel. „Nutisõltuvus“ toob kaasa asjatu moraalse paanika, mis loob pinnast massilisele tsensuurile, jälgimisühiskonna tekkele ja tehnoloogiaettevõtete senisest veelgi suuremale võimule. Sedasamust nn ühismeedia- ja telefonisõltuvuse ideed kasutatakse „veebiturvalisuse“ seaduste kehtestamiseks, rikkudes inimeste põhiõigusi.
Ühendkuningriigi „veebiturvalisuse“ seadus
Tõesti – lapsed ei saa poest alkoholi, energiajooke, sigarette, veipe või pornograafiat osta. Kas veebis ei peaks siis kehtima sarnased reeglid? No peaaegu, kuid see pole see, mida „veebiturvalisuse“ seadused teevad. See sai ilmsiks, kui Ühendkuningriigi (ÜK) veebikasutajad nägid, kuidas poliitilist sisu ja ka muid foorumeid blokeeriti. Kes ei tea, siis mullu 25. juulil jõustus ÜK-s (laste) „veebiturvalisuse“ akt (Online Saftey Act), mille järgi peavad veebiteenused kehtestama „väga tõhusad“ vanusekontrollimeetmed, et takistada laste juurdepääsu „kahjulikule“ või „täiskasvanutele mõeldud“ sisule. Seaduse mittetäitmise eest määratakse suured trahvid ning võib alustada kriminaalmenetlust. Seadus, mis keelab alla 16-aastastel ühismeediakontot omada, jõustus hiljuti Austraalias, jõustub peagi Prantsusmaal ning vanusetuvastusrakenduste üle arutlevad ka Iirimaa, Taani, Kreeka, Hispaania ja Itaalia, luues alust Euroopa Liidu ühiseks kasutuseks.
Paljud usuvad ekslikult, et sääraste seaduste jõustumisel peavad oma vanust ehk identiteeti veebis tõendama vaid lapsed. See on vale. Selleks, et määrata, kes on laps, peavad tohutul hulgal biomeetrilisi ja isikuandmeid loovutama kõik kasutajad, olenemata sellest, kes või kui vanad nad on. Nii on kasutaja online-identiteet jäädavalt seotud internetivälise isikuga. Nõnda suureneb aga internetikasutajate identiteedivarguse, pettuste ja teiste küberkuritegude niigi suur risk.
“Häda pole nutitelefonides, vaid selles, kuidas me neid kasutame.
Riigi infosüsteemi ameti raporti andmetel registreeriti 2024. aastal Eestis rekordilised 6515 küberjuhtumit, kus enim olid esindatud õngitsus- ja petulehed, kontode kaaperdamine ning teenuste tõrked. Advokaat Hegle Pärna ning andmekaitse ja IT-õiguse ekspert Merlin Liis-Toomela kirjutasid, kuidas küberkuritegevus on muutunud paremini sihituks ja professionaalsemaks, kohandudes nii tehniliste kaitsemeetmete arengu kui ka inimeste teadlikkuse tõusuga. Eelkõige kaotavad oma mõju massilised õngitsuskirjad, mida sihiti juhuslikult. Rünnakud on muutunud mitmetahulisemaks, kombineerides andmelekkeid, teenusekatkestusi ja mainekahju tekitamist, mille jaoks on lekkinud isikuandmed küberkiusajale väärtuslikud kui juveelid.
Tunamullu lekkisid iga teise eestlase isikukood, ostuteave ja kontaktandmed apteegi- ja haiglakaupadega tegeleva Allium UPI süsteemist, mis haldas Apotheka, Apotheka Beauty ja Pet City kliendikaardi omanike andmeid, kirjutas ERR. Niisamuti tuvastas õiguskantsler Ülle Madise kantselei kontrolli käigus, et täitmisregistri kaudu pääsevad ametiasutused kohase õigusliku aluseta ligi pangakonto omanike pangasaladustele. Madise sõnul on riigiasutused teinud veidi enam kui aasta jooksul päringuid pankadesse kümneid tuhandeid kordi. Nagu näha, on meie andmed väga-väga magus kaup.
Mõtleme nüüd, mida me oma nutitelefonis või arvutis teeme. Enamik kasutab veebis sirvides Gmaili, YouTube-i, ChatGPT-d, Facebooki, Instagrami või mida veel. Veebis kasutame pea alati mingi teenust, mis „veebiturvalisuse“ seaduse järgi käsib igal kasutajal tõendada oma isikut ja vanust. Kuidas seda teha? Kasutaja peaks üles laadima pildi oma ID-kaardist või läbima biomeetrilise kontrolli ehk skannima oma nägu. Eestis saab vanust tõendada ka Smart-ID või Mobiil-ID-ga, kuid selle seaduse puhul tuleks seda teha pea iga veebiteenust kasutades.
Kui varem pidid tehnoloogiahiiud meilt isikuandmeid õngitsema, siis nüüd tuuakse vähemasti ÜK-s ja Austraalias need neile kandikul kätte. Ka paanikavaimus valitsus saab neile andmetele kergelt ligi ja keegi ei pea enam nuputama, kes organiseerib veebis genotsiidivastast protesti või meeleavaldust inimõiguste kaitseks: see on alaliselt seotud kellegi isikukoodi või mõne muu isikut tõendava näitajaga. Seda kõike lastekaitse või veebiturvalisuse tähe all.
Suuresti lobitöö tulemus
Nagu näha, on need seadused maotu kingitus tehnoloogiahiidudele, kes teenivad meie andmete pealt raha. Nirule olukorrale viskab hoogsalt hagu alla ka see, et seadusele vastavat „väga tõhusat“ vanusekontrollirakendust on võimelised arendama üksnes suured ja rikkad ettevõtted. Väikestel ja iseseisvatel somevõrgustikel, nagu patsienditoe foorumitel, sõltuvuse ja puuetega inimeste veebikogukondadel, sääraseid vahendeid pole, mistõttu tuleb neil uksed sulgeda. See on platvormidele lihtsaim valik.
Lisaks, pea kõik kasutajad üle maailma kasutavad ühesugust YouTube’i. YouTube ei tee teist versiooni, mis ei nõua vanusetuvastust. Mõni on ehk juba märganud, et „täiskasvanutele mõeldud“ sisuga videote vaatamiseks peab platvormil tuvastama oma vanust. Kui üks riik nõuab platvormilt vanusetuvastust, rakendub see mitte üksnes selles riigis, vaid tõenäoliselt kõigis riikides, kus platvorm kasutusel on. Seetõttu on oluline, et riikidel oleksid tugevad andmekaitse seadused, et kasutajad ei satuks ohtu.
“Et määrata, kes on laps, peavad tohutul hulgal isikuandmeid loovutama kõik kasutajad, olenemata vanusest.
Kõige selle kõrval takistavad need seadused pääseda ÜK inimestel ligi uudistele jm ajakirjanduslikule sisule. Peatselt pärast seaduse jõustumist hindasid someplatvormid „kahjulikuks“ murdeuudiste videomaterjali, sõjakajastuse, uuriva ajakirjanduse ja poliitilisi proteste kajastava sisu. Isegi mõned Vikipeedia artiklid, näiteks 2022.–2023. a Venemaa-Ukraina sõda, samasooliste kooselu ÜK-s või #MeToo liikumine, võivad peagi vanusetuvastusmüüri taha peitu pugeda, sest Wikimedia Foundation, mis toetab vabu veebientsüklopeediaid, kaotas ÜK ülemkohtus sealse „veebiturvalisuse“ seaduse vastu.
Turvalisus ei võrdu järelevalve ja tsensuuriga
Üldsegi, kes otsustab, mis on kahjulik või ainiti täiskasvanutele mõeldud – kas see pole suuresti subjektiivne? Kas seksuaaltervist, menstrueerimist või rasedust puudutavad artiklid ja videod on kõigile või vaid täiskasvanutele? Kui laps tunneb, et ta pole heteroseksuaalne või paiksooline, või on tal mure vaimse tervise, koduvägivalla või koolikiusamisega – kust ta siis esmast abi otsida saab? Kuidas on ajalooliste või tänaste ühiskondlike protsessidega – kas natside kuriteod, genotsiid Gazas, Estonia hukk on samuti „täiskasvanutele mõeldud“ sisu?
Säärane suuremahuline teabe piiramine takistab noorte juurdepääsu sõltumatule ajakirjandusele ja kogukondlikule analüüsile. Samuti heidab see kõrvale kriitilise mõtlemise ja kodanikuühiskonna mõistmise võimalused ning eraldab noored üleilmsetest vaadetest. See soosib vähem teadlikku avalikkust: noored puutuvad kuni täisealiseks saamiseni kokku üksnes sanitaarse, valitsuse heaks kiidetud jutustusega.
Kui mõelda Austraalias kehtestatud alla 16-aastaste somekeelu peale, siis mis olukorras oleks see riigi mõttes näidis-16-aastane, kes saab alles täisikka jõudes teha endale ühismeediakonto? Tõenäoliselt jääks ta juba esimesel kuul petuskeemide, valeteabe jm õuduste õnge ja avalikustaks enda kohta pimesi andmeid, mis seaks ta ohtu. Tal puuduks igasugune digipädevus. Teadmine tuleb ju kontakti kaudu.
“Noored vajavad kriisidega toimetulekuks võimalust suhelda, vanusekontroll seda aga piirab.
Säärased seadused on moraalse paanika ja poliitteatri tagajärg, mitte tõeline püüd noori kaitsta. Vanusekontrollisüsteemid on head ühiskonnaseirel ja tsensuuri kehtestamisel, kuid rohkelt on tõendeid, et need ei suuda tehniliselt tõhusalt ja õiglaselt teha seda, milleks nad justkui loodud on – hinnata vanust ega eristada diskreetset sisu „kahjulikust“.
Prantsusmaa infotehnoloogia ja vabaduste komisjon (CNIL), Austraalia eSaftey Commission ja USA kaubanduse järelevalve föderaalkomisjon (FTC) on kõik leidnud, et praegused vanusekontrollitehnoloogiad pole usaldusväärsed. Üksnes näo või mõne muu kehaosa järgi pole võimalik inimese vanust tuvastada: mõni 14-aastane näeb välja nagu 21 ja vastupidi, rääkimata sellest, et need süsteemid on ilmselgelt treenitud valdavalt valge inimese andmete põhjal.
Raha haiseb
Need süsteemid pole üksnes ebatäpsed, vaid nendega on kerge ka manipuleerida. ÜK-s näidati suhtlusvõrgustiku Discord vanusekontrollisüsteemile animatsiooni arvutimängust „Death Stranding“, kasutades mängu fotorežiimi näoilmete ja süsteemi elavuse nõuete mõjutamiseks. PC Gamer kinnitas, et trikk toimib, kui hoida telefonikaamerat ekraani suunal, mis näitab mängu sisu. Seadusest saab kõige tõhusamalt ümber aga kasutades virtuaalseid privaatvõrke (VPN), mis varjavad kasutaja asukohta, suunates internetiliiklust teiste piirkondade, riikide serverite kaudu. ÜK-s lehitsedes saad VPN-i abil lehitseda näiteks Eestis, kus „veebiturvalisuse“ seadust pole.
VPN-id on juba pikka aega olnud Hiinas, Venemaal ja Iraanis elutähtsad inimestele, kes püüavad säilitada anonüümsust ja pääseda ligi tsenseeritud teabele. Näiteks ajakirjanikele. Virtuaalsete privaatvõrkude teenusepakkuja Proton VPN‑i peadirektor David Peterson ütles, et „veebiturvalisuse“ seaduse jõustumise ajast alates on igapäevaste registreerumiste kasv püsinud 1800% peal. Apple’i App Store’is on kümnest populaarseimast tasuta äpist viis VPN-i rakendused.
YouTube aga juba tuvastab ja takistab VPN-ide kasutamist, karmistades seaduse jõustumist ning muutes internetis liiklemise isikut tõendamata aina keerulisemaks, mis suunab noori veelgi äärmuslikematesse, vähem reguleeritud internetinurkadesse.
Seaduse jõustumisel selgus, et kasutajad peavad esitama enda näost pildi või valitsuse väljastatud isikut tõendava dokumendi, et pääseda ligi
- Redditi kogukondadele, mis käsitlevad alkoholi ja sigarettide tarbimise lõpetamist, menstrueerimist, käsitööõllesid ja seksuaalvägivallaohvrite tuge, rääkimata sõda kajastavast sisust;
2. Spotify muusikavideotele, millel on märge 18+;
3. piltidele ja videotele sõjast ja protestidest X-is (endine Twitter).
4. Vikipeedia on andnud teada, et peab piirama ligipääsu ÜK kasutajatele.
Ärme unusta, et kõige selle juures on inimesi, kellel pole isikut tõendavat dokumenti. Nende jaoks on internet otsekui lukus. Murekohaks on ka, et tehistaip ei tuvasta kuigi hästi teise nahavärviga inimeste vanust, samuti kogevad rohkelt takistusi puuetega inimesed, transsoolised ja mittebinaarsed inimesed. Ohtu satuvad koduvägivalla ohvrid, ajakirjanikud ja vihjeandjad, sest isikut tõendades kaob nende anonüümsus. Seadus diskrimineerib LGBTQ+ noori, eriti kehvas seisus on need, kelle hoolekandjad on vägivaldsed või ei toeta neid, sest nad ei pääse ligi valdavalt internetis olevate kogukondade toele ja abile. Kasuperedes kasvavad noored on vist lihtsalt kahe silma vahele jäänud, sest neil pole seaduslikku vanemat, kes saaks anda neile veebis sirvimiseks nõusoleku.
Kuigi vanusekontrollisüsteemides haigutavad tehnilised augud, jätkub nende süsteemide tööstus täiel rinnal, sest neile on ju suur turg. Enamik suuri platvorme ostab sisse kolmandate osapoolte vanusekontrolliteenuseid, mis on ühtlasi Age Verification Providers Associationi (AVPA) liikmed. AVPA tegeleb muuhulgas sääraste seaduste lobitööga: „veebiturvalisuse“ seadused on nende liikmetele rasvane kasumiallikas.
“Eesti ministrid paistavad olevat digiilmas toimuvaga kursis ja teadlikud.
Tehnoloogiahiiud nagu Meta (Facebook, Instagram, Threads, WhatsApp jm) teenivad vanusekontrolliseadustest: nad suudavad kanda juriidilisi kulusid, automatiseerida oma platvormide modereerimist tehistaibuga ja seada end vaikimisi sobivaks tööd jätkates ja andmeid edasi kogudes.
Online Saftey Acti pooldajad väidavad, et nad soovivad kaitsta lapsi tehnoloogiahiidude kahjulike mõjude eest. Tegelikult takistab see noorel aga õppida, ennast väljendada ja suhelda. Niisamuti loob see võimaluse poliitilise dissidentluse tsensuuriks ning koondab võimu veelgi enam tehnoloogiasektori kätte.
Mis siis lahendus on?
Kuidas on siis korrektne nimetada liigset telefonikasutust? Teadlased on öelnud, et patoloogiana käsitamise vältimiseks eelistavad mõned teadlased terminit „problemaatiline ühismeediakasutus“. Kuigi see väldib termini „sõltuvus“ kasutamisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi, kirjeldab „problemaatiline kasutamine“ käitumist, ilma et see tuvastaks selle aluseks oleva spetsiifilise psühholoogilise mehhanismi – harjumuse. Kui nutitelefonikasutust tahetakse kontrolli alla saada, on harjumuste ja teiste asjakohaste psühholoogiliste jõudude mõistmine kõige olulisem. Eesti keeles oleks ehk paslik öelda „murettekitav nutiharjumus“, „tugev nutiharjumus“?
Mis puutub noorte kaitsmisesse, siis selle kohta tuleks neilt endalt küsida. 2024. aastal küsis vaimse tervise telefoniliin Crisis Textline, mis pakub inglise ja hispaania keeles tasuta konfidentsiaalset tekstipõhist abi noortele üle maailma, oma teismelistelt kasutajatelt, mida nad kriisidega toimetulekuks vajavad. Esiteks sooviti võimalust suhelda, mida kõnealune vanusekontroll just piirab. Lisaks ootavad noored ja ka muidu normaalsed inimesed, et veebikeskkonnad järgiksid kasutajakeskset disaini ja oleksid läbipaistvamad. Nende ärimudelid on need, mis peavad muutuma, mitte ei ole tarvis kasutajaid seirata ja kontrollida. Miks peaksid kasutajad valitsuse ja kuritegelike tehnoloogiahiidude tööd tegema?
Samuti andis ajakirjanduse, psühholoogia, rahvatervise, riigiteaduste ja kommunikatsiooni ekspertide rühm uuringutulemuste põhjal soovitusi noorte nutitelefoni kasutuseks:
- alla 11-aastased võivad nutitelefoni kasutada;
2. vanemad võiksid hoida lapsi eemal avalikult ühismeediasse postitamisest; samuti peaksid vanemad olema valvsad ka küberkiusamise kõige pisemategi tunnuste puhul;
3. lapsel ei tohi lasta magada nutitelefoniga. Üks neljast küsitletud lapsest magab nutitelefon käes või voodis; lapsed, kes jätavad oma telefoni voodisse, ei maga piisavalt, võrreldes nendega, kes magavad telefon teises toas (keskmiselt 8,6 vs. 9,3 tundi).
Oluline on see, mida lapsed nutitelefoniga teevad, mitte see, kas see neil on või mitte. „Veebiturvalisuse“ seadus, mis sarnaneb nõukaaegse raamatukeeluga, on ehitatud üles tsensuurile, järsule häälevabaduse ja teabe piiramisele, pigem soosib kui takistab kuritegevust (isikuandmete lekked üha sagenevad) ja täidab veelgi Mark Zuckerbergi, Elon Muski, Peter Thieli jt rahakotte. See seadus on paljude teadlaste ja ekspertide arvates suur läbikukkumine.
Arvestades teadaolevaid lahendusi, millest on räägitud pikka aega, ja kõne all oleva „kiire lahenduse“ ehk vanusekontrolli kahjusid, võiksid poliitikud lõpetada digitaalsete vanusetuvastussüsteemide laiendamise, hinnata ümber oma eesmärgid, kaitsta inimkeskset, mitte tehisarul põhinevat taristut, kujundada ümber teenuseid, et vabaneda veebipõhiste vanusekontrollide sõltuvusest, ning kui neid kontrolle mingil põhjusel kasutatakse, tagama, et õiguspõhised kaitsemehhanismid oleksid ennetavalt paigas.
Eesti koht
Kui mõningaid poliitikuid ja õiguskantslerit kuulata, paistab kodune olukord kui tubli 4. Ei alluta paanikale! Kuigi Europarlament kutsus liikmesriike üles keelama ühismeedia alla 16-aastastele, tõdes justiits- ja digiminister Liisa Pakosta ERR-ile, et some muredega tegeledes tuleks alustada tagamisest, et ühismeediaplatvormid täidaksid Euroopa Liidus kehtivaid seadusi. „Üldise vanuse tuvastuse sisseviimine, mis tähendab ka seda, et absoluutselt kõik inimesed peavad hakkama oma identiteeti tõestama ja kinnitama, ei ole õige tee. Noortel on väga lihtne sellest mööda minna,“ rääkis Pakosta. Lisaks plaanib minister kehtestada isikuandmetega seotud avalikele teabesüsteemidele kohustuse võtta kasutusele andmejälgija, mille abil saab inimene kontrollida, kes on tema andmeid vaadanud. See kaitseb kodanikku selle eest, et riik võiks kogutud andmeid tema vastu relvastada.
Õpetajate Lehe intervjuust haridusminister Kristina Kallasega selgus, et ka minister on keelu suhtes kahtleval seisukohal. „Inimkonna ajalugu on õpetanud, et keeldudega asjad ei toimi,“ ütles ta. Kallas toetab koolides telefonide ja some kasutamist piiravaid reegleid. Austraalia ja Uus-Meremaa visiidil ta sealsetelt ministritelt oma küsimusele, kuidas nad keelu jõustavad, vastust ei saanud. „Mulle tundub, et jõustamise mehhanism on neil veel segane, see ülesanne antakse pigem sotsiaalmeedia ettevõtetele,“ lisas ta.
On, mille üle rõõmustada: meie ministrid paistavad olevat digiilmas toimuvaga kursis ja teadlikud. Paanikaks meie juures alust pole ning ega arutlemine ka kahju tee. Suudaks me vaid luua noortele rohkem keskkondi, kus nad saaksid oma kogemust ja arvamust jagada. Seda on vaja.
Lisa kommentaar