• Sageli vaid aastaks erikooli jõudvad lapsed peaksid lühikese ajaga õppima usaldama, rahunema, „õigesti“ käituma, uskuma endasse ja sobituma süsteemi, mis on neid seni pigem tõuganud, kui hoidnud. 

Kolmas aasta eripedagoogina erikoolis. Kolmas aasta, kus jõululauas, sünnipäevadel ja juhuslikes vestlustes tuttavatega pean alatihti vastama küsimusele „Kas sul hirmus ei ole nendega töötada?“.

“Enne ortograafiareegleid tuleb taastada tunne, et oled väärtuslik.

Seda küsitakse enamasti heatahtlikult. Aga see küsimus ütleb väga palju selle kohta, kuidas me ühiskonnana neid lapsi näeme ja kui sügavale on „erikooli laste“ stigma juurdunud. Hirm ei tule lastest, see tuleb siltidest, mida täiskasvanud neile külge riputavad.

Mäletan väga selgelt oma esimest tundi erikoolis eripedagoogina ja esimest noormeest, kes minu juurde tuli. Mu käed värisesid, raadiosaatja oli vahetus läheduses, uksekaart pluusi alla peidetud. Lugenud kokkuvõtteid tema vägitegudest, olin valmis halvimaks. Ja siis see noormees tuli, endal käed ja hääl värisemas. Hetkega sain aru, et küsimus ei ole selles, kas tema on ohtlik, vaid selles, mida elu oli talle juba teinud. Ja ma ei tundnud mitte hirmu, vaid vastutust. 

Kogu energia ellujäämisele

Kõige raskem osa minu töös ei ole käitumisprobleemid või õigekirja selgeks õpetamine, kõige keerulisem on kasvatada noortes eneseusku ja õpetada neid natukenegi unistama. Mitte seetõttu, et nad oleksid laisad või ambitsioonitud, vaid nende maailmas ei ole olnud lihtsalt ruumi unistamiseks. Kui kogu energia on kulunud ellujäämisele, ei tundu tulevik midagi, mida planeerida, vaid midagi mida on parem mitte ette kujutada. Enne õpiväljundeid ja ortograafiareegleid tuleb taastada tunne, et oled väärtuslik.

“Kõik lapsed kes vajavad tuge ja abi, ei ole erivajadusega.

Sageli tulevad noored meie juurde vaid üheks aastaks. Selle jooksul peaks sündima justkui ime. Aastaga peaksid nad õppima usaldama, rahunema, „õigesti“ käituma, uskuma endasse ja sobituma süsteemi, mis on neid seni pigem tõuganud, kui hoidnud. Aga need noored ei tule meile tühjalt kohalt, nad ei sünni hirmutavatena. Nad on aastaid elanud maailmas, kus turvatunne või täis kõht ei ole iseenesestmõistetavad ja täiskasvanud ei ole alati need, kellele toetuda. Oodata, et üks aasta parandab selle, mida elu on kujundanud terve lapsepõlve jooksul, ei ole lihtsalt ebarealistlik, vaid on kohutavalt ebaõiglane. 

„Erikooli last“ ei taheta

Ja isegi siis, kui noor hakkab selle ühe aasta jooksul tasapisi jalgu alla saama ja unistama paremast tulevikust, ei ole tema tee edasi sugugi iseenesestmõistetav. Vähe on koole, kes on valmis „erikooli last“ vastu võtma ja päriselt edasi aitama. Silt tuleb temaga kaasa ka siis, kui tema käitumine on paranenud, tal on tekkinud usaldus kooli vastu ja õppimine hakanud edenema. 

Me elame ajal, mil iive on madal ja iga laps loeb. Me ei saa endale lubada silte, mis noori varakult kõrvale lükkavad. Me ei saa endale lubada seda, et kanname nad maha enne, kui nad on üldse saanud võimaluse päriselt kasvada, eksida ja uuesti proovida.

“Mäletan kuidas mul esimeses tunnis käed värisesid, raadiosaatja oli vahetus läheduses ja uksekaart pluusi alla peidetud.

Uskuge, ma küsin endalt tihti ja üsnagi vihaselt, kust asi valesti hakkas minema. Tahaks kellelegi näpuga näidata. Kes oleks pidanud olema see varajane sekkuja? Või milline peaks olema see sekkumine, et ükski laps ei peaks elama nii karmi elu, et erikooli sattuda?

Häbi tundvad vanemad ei küsi abi

Olen veendunud, et kui tahame, et lapsed ei jõuaks sinnani, kus me neid kartma hakkame, peame oskama toetada ka vanemaid, kes on hädas. Praegu ootame sageli, et vanem ise abi küsiks, aga ülekoormatud, vaimselt kurnatud või silmad häbi täis inimene ei tule uksele koputama. Ta kaob. Raskused ei tohiks olla märk hoolimatusest ja laiskusest, vaid sellest, et keegi on juba pidanud liiga kaua üksi hakkama saama. Varajane sekkumine ei peaks tähendama lapse sildistamist, vaid vanema märkamist ja toetamist enne, kui lapse käitumine hakkab väljendama seda, mida täiskasvanud sõnadesse panna ei oska. Kõik lapsed kes vajavad tuge ja varajast sekkumist, ei ole erivajadusega. Kui me seostame varajast sekkumist ainult erivajadustega, oleme pooltel juhtudel sekkumisega juba hiljaks jäänud.

See kõik paneb mind küsima, mida me ühiskonnana tegelikult kartma peaksime. Kas erikooli noori või hoopis seda, et meie süsteem viib nad nii kaugele, et me hakkame neid kartma?