Toevajadusega noorte osakaal põhikoolilõpetajate hulgas üha kasvab. Abi ja suunamist ei vaja üksnes need, kellele on ametlikult määratud füüsiline või vaimne puue, vaid ka need, kes oma kohta ühiskonnas ei leia, olgu selle põhjuseks siis käega löömine ja selge sihi puudumine või ebapiisav riigikeeleoskus.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse korraldatud konverentsil „Kõik pardal?“ mainis Ida-Viru kutsehariduskeskuse juht Hendrik Agur, et ka ameti omandanud noortest suundub osa joonelt töötukassasse, sest neil polegi soovi mingit tööd teha. Ametikool on selleks ajaks oma ülesande täitnud, edasine on justkui noore enda vastutada.

Tõsi, töötukassa ei ole alati vale valik, sest võib aidata inimest sihile jõuda ja õpitud oskustele rakenduse leida. Et see ka erivajadusega inimese jaoks täiesti jõukohane on, tõestabki töötukassas nõustajana tegutsev ja möödunud aastal Eesti mõjukaimaks puuetega inimeseks valitud Tom Rüütel, kes enda sõnul ei saa kõrvalise abita riidessegi, kuid kelle erivajadus pole teda takistanud täisväärtuslikku tööelu elamast. „Jah, sa kukud, armud, saad haiget!“ nendib ta ning kutsub noori üles maailma realistlikuma pilguga vaatama ja ise algatusvõimeline olema.

“Kutsekoolide juhtide hinnangul ei õpita eesti keelt põhikoolis piisavalt ning segadus jääb ametikoolide klaarida.

Temagi möönab, et neid, kes pimedasse tuppa arvuti taha istuma jäävad, on palju – noorte valikuid ja tegutsemisvabadust segavad näiteks ATH või autism, ent ka ülehoolitsevad vanemad. Tööandjad aga eelistavad inimesi, kes end edukalt „müüvad“: teavad, kuhu ja miks nad kandideerivad ning kuidas oma oskusi rakendada kavatsevad.

Et kutsekoolis ameti omandanud erivajadusega noore tööle siirdumine on kitsaim ja käänulisim pudelikael haridus- ja tööelus, kinnitab riigikontrolli audit. Ärksamad leiavad omale koha ehk juba praktika käigus, ülejäänute kohta on tööandjatel raskem vastata, miks neid usaldama peaks. Seda enam, et riik ei soosi erivajadustega inimeste töölevõtmist kas või maksusoodustuste kaudu ja nii mõneski ettevõttes tuleb puudega inimest palgates mõelda eritingimustele – näiteks ligipääsetavusele ratastooliga inimese jaoks. Lihtsam on võtta neid, kelle puhul selline mure ära jääb.

Kui erivajadusele lisaks ilmneb, et noor ei oska piisavalt (või üldse) riigikeelt, on tema võimalused tööturul veelgi ahtamad. Kutsekoolide juhtide hinnangul ei õpita eesti keelt põhikoolis piisavalt ning segadus jääb ametikoolide klaarida. Lisaks suhtumisele „pole vahet, mis keeles keegi keevitab“ on nii mõnegi õpilase matemaatikateadmised kutsekooli jõudes viienda klassi tasemel.

Astangu KRK püüab oma projektiga „Edgar“ sellele probleemile leevendust leida, lõimides muukeelsete erivajadustega noorte jaoks aine- ja keeleõppe. Eesmärk pole koolitada veatult eesti keelt kõnelevaid inimesi, vaid anda edasi sõnavara, millega igapäevaelus toime tulla. Argipäev, mil pimedast toast arvuti tagant tõusta tuleb, jõuab iga noore elus kätte nii või naa. Mida varem on tal aimu, mida see endast kujutab, seda otsusekindlam on ta samm.