Koduõppe reeglid tehti 2025. aasta sügisel varasemast selgemaks: otsustamine liikus õppenõukogult direktorile ning lapse edenemist peab kool nüüd kontrollima vähemalt kord kuus.
Ühelt poolt on see arusaadav reaktsioon järelevalve tuvastatud probleemidele – olukordadele, kus koduõppe märge on lapse nime juures justkui olemas, kuid laps ise on kooli vaateväljast kadunud. Teisalt tähendab see koolidele ja peredele rütmi, mis võib neid toetada, aga tekitada ka pinget.
„Päevakorral“ rubriigi materjali kokku pannes jäi silma, et koduõpe ei ole enam marginaalne nähtus. Haridusministeeriumi tellitud uuring näitas juba mõne aasta eest, et vanema soovil koduõppel olevate laste arv kasvas 2013.–2020. aastani järjepidevalt ja mitu korda (105 lapselt 592-ni). Koos arvukuse kasvuga muutus mitmekesisemaks ka koduõppel olijate seltskond: osa peresid otsib rahulikku õpikeskkonda ja individuaalset tempot, osa vajab paindlikkust perekondlikel põhjustel.
Just see mitmekesisus tekitabki pingeid.
Esiteks vastutuse ja privaatsuse küsimus. Direktorile koondunud otsus vähendab vajadust jagada infot lapse elukorralduse kohta kollektiiviga, kuid kasvatab samal ajal tema rolli otsustajana: otsus peab olema põhjendatud, dokumenteeritud ja vaidlustamisel kaitstav.
Teiseks kontroll kord kuus. Ametnike loogika on, et teadmiste maht ei kasva – see jaguneb lihtsalt rohkemate kohtumiste peale ja aitab õpilünki varem märgata. Osa peresid kardab aga, et kontroll hakkab lõhkuma koduõppe loomulikku rütmi ja surub kõik ühesugusesse vormi. Siin sõltub väga palju kooli ja pere kokkulepetest: kas kohtumisel antakse sisulist tagasisidet või on tegemist pelga aruandlusega. Kogemusi on erinevaid – õpimapp, suuline esitlus, praktilised tööd, testid, veebitunnid – ning koduõppega tegelevad koolid on Eestis end ka nähtavaks teinud.
Kolmandaks tugiteenused. Nii pered kui koolid ütlevad sisuliselt sama: abi on vaja, aga see peab olema päriselt kättesaadav ja pere jaoks turvaline. Kui pered kardavad, et abi küsimine seab koduõppe jätkumise kahtluse alla, siis nad tuge ei kasuta. Ja kui koolil pole võimalik vajalikku teenust pakkuda, tekib ebavõrdsus: ühes kohas jõuab laps psühholoogi või eripedagoogi juurde, teises otsib pere kõik tugispetsialistid ise.
Koduõpe on haridusteel üks võimalus. Uue korra mõte ei peaks olema pered „läbi katsuda“, vaid last kaitsta – et koduõppel olev laps ei kaoks süsteemist ning raskused tuleksid nähtavale enne põhikooli lõppu. Selleks on vaja selgeid kokkuleppeid, kontaktisikut koolis, paindlikke hindamisviise ja mõistlikku dokumenteerimist. Seal, kus need neli on olemas, on ka kord kuus kontroll pigem tugi kui surve.





Lisa kommentaar