• „Töötame selle nimel, et Eesti filme rohkem vaadataks ja et need kõnetaksid inimesi mitte ainult meil, vaid ka välismaal,“ ütleb äsja kinodesse jõudnud „Meie Erika“ režissöör German Golub.

Kui ühe noore režissööri esimene täispikk mängufilm on rahvuskangelase portree, siis võib öelda, et samm on julge ja ambitsioonist puudu ei ole. Balti filmi- ja meediakoolis (BFM) Peeter Simmi juhendamisel režiid õppinud German Golubil (33) on ette näidata tudengi-Oscar ning veel enne äsja kinolinale jõudnud „Meie Erika“ valmimist oli tal juba võttes uus film, mille esimesed stseenid said purki külmalaines Ida-Virumaal ja mille filmimine jätkub juba pealinnas. Golubi senise loometöö põhjal võib öelda, et teda paelub lihtsate inimeste saatus ja nende hingeelu.

Oled sündinud 1993. aastal ehk aasta pärast Erika Salumäe teist olümpiavõitu Barcelonas. Millal Salumäe ja tema sportlaskarjäär sinu teadvusesse jõudis?

Ma ei teadnud Erika Salumäest varem mitte midagi. Läksin raamatupoodi ja asusin uurima, kes on meie olulisemad sportlased. Võtsin lahti raamatu Erika Salumäest ja juba esimesel leheküljel oli lugu olemas. Panin raamatu tagasi ja hakkasin internetist lisainfot otsima. Koos kaasstsenarist Mehis Pihlaga ei võtnud me aga aluseks ühtegi seni kirjutatud raamatut, lihtsam oli lugu ise kokku panna.

“Film on inspireeritud Erika loost, kuid tegemist on siiski mängufilmiga. Linal nähtu pole objektiivne tõde.

Millal filmi idee sündis? Kas juba õpingute ajal BFM-is?

Plaanisin diplomitööks teha lühifilmi jalgratturist, sest avastasin õpingute ajal, et Eestis pole kuigi palju spordifilme tehtud. Kirjutasin loo, mille peategelane oli Kaja-nimeline rattasportlane, inspiratsiooni saingi Erika Salumäest. Kuna aga diplomitöö pidi valmima talvel ja veebruaris rattasõitu filmida ei saa, siis jäid lugu ja stsenaariumi visand sahtlisse.

Hiljem töötasime stsenaariumiga edasi, saime Eesti filmi instituudist toetuse ja kirjutasime koos Mehis Pihlaga selle lõpuni (Pihla on ka draamateatri hittlavastuste „Rahamaa“ ja „Ükskord Liibanonis“ autor – toim). Rääkisime Skype’i teel Erika ja tema kaasteelistega. Et faktides täpne olla, lugesin mitmeid raamatuid, abiks oli ka üks kuivemapoolsem raamat „Viraaž“ (Aare Kreilise „Viraaž. Erika Salumäe lugu“, 1991 – toim), kus oli kirjas, kes kellega, kus ja millal võistles jne. Saime just selle raamatu abil filmi ajatelje paika.

Kuigi Erika elus on olnud nii palju sündmusi, et sellest annaks teha ka sarja, võtsime meie kümme aastat Erika elust. Valisime perioodi, mil ta avastas jalgrattaspordi, ehk tema väljakujunemise perioodi. Film lõppeb Seouli olümpiamängude võiduga 1988. aastal.

Film on inspireeritud Erika loost, kuid tegemist on siiski mängufilmiga. Filmilinal nähtu pole objektiivne tõde, see on meie kujutlus Erikast ja toonastest sündmustest.

Võiks ju arvata, et täispikale mängufilmile on debütandil keerukas rahastust saada, aga ilmselt aitas sinu puhul kaasa kooliaegse lühimängufilmi „Mu kallid laibad“ eest pälvitud tudengi-Oscar?

Eks natuke ikka. See tekitas usaldust ja andis võimaluse teha mastaapsemat ja logistika poolest keerukamat filmi. COVID-i ajal ei saanud ma USA-sse
kohale minna, aga hiljem osalesin Ameerika filmiakadeemia noorte filmitegijate mentorlusprogrammis „Rising programm“. Õppisin välismaiste tippklassi filmitegijate ja professionaalsete mentorite abil palju selle kohta, kuidas filme teha. Ka „Meie Erika“ jaoks oli see programm väga kasulik, sest film ei ole mõeldud ainult Eesti vaatajale, soovime kõnetada ka muu maailma publikut.

Film kõneleb väga keerulisest ajajärgust Salumäe elus: kasuperes ja lastekodus kasvamisest kuni maailma parimaks treenimiseni. Võib öelda, et lugu on eeskätt erakordselt suurest tahte- ja elujõust?

Eks igaüks võib ette kujutada, mida tähendab sellisest väiksest linnast nagu Elva maailmaareenile jõuda. Naiste trekisõit oligi olümpiamängudel esmakordselt kavas alles Seoulis ehk Erika oligi esimene võitja (MM-i kavas oli naiste trekisõit alates 1958. aastast – toim). Tema vastane, Calgary OM-il kiiruisutamises kuld- ja hõbemedali võitnud Christa Luding-Rothenburger oli aga sakslaste jaoks omakorda kangelanna.

Hispaanias elav Erika Salumäe on viimastel aastatel meedia valgusvihust eemale hoidnud. On ta filmile oma heakskiidu andnud?

Jah, on küll. Oleme Erikaga suhelnud, ta on stsenaariumit lugenud. Teda kehastav Karolin Jürise käis ka Hispaanias kohal.

“„Meie Erika“ ei ole mõeldud ainult Eesti vaatajale, soovime kõnetada ka muu maailma publikut.

Meie jaoks oli küsimus inimese elu filmikeelde tõlkimises. Päris palju oli nuputamist – ei saa teha paroodiat, aga ei saa ka liiga kaugele minna tegelasest, sellest, kes ta on. See, kuidas tegelane välja näeb ja käitub, peab olema usutav.

Mitme riigi koostöös film sündis? Võtted toimusid lisaks Balti riikidele ka Gruusias.

Film on Eesti, Läti ja Leedu koostöö, võtted toimusid ka Gruusias ja Soomes. Velodroomide võtteid oli mitmes riigis, Gruusias filmisime treeninglaagrite episoode. Thbilisist saja kilomeetri kaugusel leidsime just sellised teed ja mäed, nagu vaja. Meil Eestis on mägedega teatavasti kehvasti …

Millised võtted toimusid Soomes?

Soomes filmisime Kanadat ja Seouli velodroomi. Kaks ja pool päeva võtsime seal üles olümpiamänge.

Tehniliselt oli ilmselt üks keerukamaid ja riskantsemaid võtteid velodroomil võistluse oma. Kas neis stseenides oli Karolin Jürise dublandiks profisportlane?

Karolinil oli tõesti dublant Liisi Alamaa, kuid velodroomil filmimisel tegutsesid nad siiski tandemina. Inimene pole masin, ikka väsib ning eksimisruumi oli suurel kiirusel kukkumisel vähe. Filmis on üks pikk kaader, kus Karolin täiskiirusel kukub. Koreograafia on selles stseenis täpselt selline, nagu see filmilinal paistab. Karolin tegi pea kõik ise, kuid kukkus Eesti kaskadöör Margareta Schönberg.

Viraažil 4–5 meetri kõrgusel sõita pole kõige mugavam, Karolinil võttis aega, et end seal ratta seljas kindlalt tunda. Lisaks pidi ta samal ajal ju näitlema. Karolin tegi mitu aastat väga palju trenni: jõusaal, maanteesõit, trekisõit, kiiruisutamine, aga ka kõrgushüpe ja odavise. Viimane neist aladest jäi lõpuks küll filmist välja, aga see on montaažis tavaline: mõned stseenid kaotavad filmi kokku pannes oma tähtsust ega sobi fookusega.

Kui rääkida tööst näitlejatega, siis ilmselgelt oli „Meie Erika“ hoopis teise mastaabiga kui lühimängufilm. Oli ka näitlejaid Lätist ja Leedust. Kas mõni neist on ka kandvas rollis?

Erika teist treenerit Svjatoslav Sokolovi (kes on fiktiivne tegelane – toim) mängib Läti näitleja Radion Kuzmin, Christa Luding-Rothenburgerit üks Leedu näitlejanna. Leedulannal ei olnud küll sõnalist rolli, kuid tal oli kolm tihedat võttepäeva ja ettevalmistuse poolest oli roll nõudlik.

Casting’u eest vastutas Piret Toomvap-
Schönberg. Eesti produktsioonifirmad viisid meid kokku vajaliku riigi casting’u-meeskonnaga. Lätis käisin ka ise kohal, Leedu näitlejanna käis Tallinnas samal ajal ühe teise filmiga.

Kui palju oli kandidaate peaossa?

Kandidaate oli, aga valik oli üsna kitsas, sest ka välimus loeb päris palju. Karolin on Erikaga väga sarnane. Tõsi, mõned stiilimuutused tuli teha – näojooned muutsime veelgi sarnasemaks, samuti sai ta teistsuguse soengu. 

Teised proovivõtetel käinud tegid ka hästi, aga välimuse ja näitlemisoskuse kombinatsioon oli Karolinil parim. Ka stsenaarium kõnetas teda ning vanus mängis rolli. Filmis kujutab ta Erikat hilisteismelisest kuni 26-aastase naiseni. Erika kehastajaid on filmis tegelikult kolm, lisaks Karolinile ka viie- ja kaheksa-aastane tüdruk.

“Karolin Jürises on olemas Erika tahtejõud ja konkreetsus. Nad mõlemad tahavad teha maksimumi.

Karolinis on olemas Erika tahtejõud ja konkreetsus. Nad mõlemad tahavad teha maksimumi.

Sul oli ses mõttes üsna keeruline ülesanne, et portreteeritav on paljude vaatajate jaoks rahvuskangelane, kelle elulooga ollakse üsna hästi kursis, teisalt ei pruugi alla 30-aastased Salumäest kuigi palju teada. Ehk siis on publik, kellel on mälestused, aga jagub ka neid, kellele on film alles esimene tutvus Erikaga.

Arvestasin sellega, et noorem põlvkond ja ka välismaa vaatajad on n-ö üks vaatajagrupp ja teise grupi moodustab publik, kes seda aega mäletab. Pidin võtma mõlemat arvesse ja kõiki kõnetama. „Meie Erika“ pole üksnes nostalgiline versioon kangelasest, vaid inimese lugu. Kui mõni noor vaatab filmi ja see annab talle jõudu edasi minna, siis on film hästi õnnestunud.

Erika kasvas osalt lastekodus. Nõukogude-aegne lastekodu oli kõike muud kui kena koht. Kus te tänapäeva Eestis filmimiseks ruumid leidsite?

Erika kasvas Abja lastekodus, meie filmisime ühes Kohtla-Järve vanas koolihoones. Hoone oli ehitatud enne Teist maailmasõda, seal sai luua õige meeleolu. Lastekodustseenid on aga pigem kantud Erika mälestusest. Mitte flashback-id, vaid momendid minevikust, mis näitavad tegelase hirme.

Millised olid sinu jaoks võtetel kõige raskemad hetked?

Keeruline oli esimene velodroomi võte Leedus, sest nii polnud varem rattasõitu filmitud ja me ei teadnud, kas see, mida teeme, töötab või mitte. Oluline oli näitlejate ohutus, sest kui midagi oleks juhtunud, oleks film ära jäänud. Pirita velodroomil hakkas pikkade võtete lõpus väsimus tekkima, neil päevil oli ka väga kuum – 30 kraadi ringis.

“Nii polnud varem rattasõitu filmitud ja me ei teadnud, kas see, mida teeme, töötab või mitte.

Gruusias juhtus aga nii, et paigad olid välja vaadatud, kuid kohale jõudes oli kõik paksus udus. Ei olnud mäevaadet, mille järele olime tulnud. Õnneks puhus järgmisel päeval tugev tuul pilved ära ja saime oma maalilised vaated.

„Erikat“ oli päris keeruline filmida – dramaturgia, näitlejatöö, füüsiline aspekt. Näiteks Lätis oli ühel võttepäeval 12 tundi maanteel väntamist, järgmisel päeval aga hoopis draamastseenid. Nii mina kui ka näitlejad olime veel n-ö action-režiimis, aga mängida tuli pigem rahuliku meeleoluga restoranistseeni. Tantsiti, kuigi jalad olid eelmisest päevast kanged.

Samas oli kõik see põnev, ka Karolini jaoks. Popurrii eri vanuses näitlejatest, igaüks oma põlvkonna kooliga. Lisaks partnerid, kellega sai mängida kahes keeles ehk siis eesti ja vene keeles. Karolin õppis vene keelt stsenaariumi järgi, mis tähendab, et alati ta kaasnäitleja teksti ei mõistnud. Stseenis, kus näitleja keelt lõpuni ei mõista, peab ta reageerima ja mängima n-ö pöördepunktid õigesti. Karolin sai sellega hästi hakkama.

Kui palju võttepäevi kokku oli?

36. „Kalevil“ oli 40 võttepäeva, aga neid ei kimbutanud inflatsioon, meie pidime tihedama graafikuga tegutsema. Siiski oli ka meil võttepäevi tavalisest mängufilmist enam. 

Kui suur oli filmi eelarve?

1,9 miljonit eurot.

See on üsna väike summa, kui arvestada, et filmisite ka Lätis, Leedus, Gruusias, samuti mitte kõige odavamas riigis Soomes. Lisaks võtete keerukus. Meenub, et üksnes Eestis ja märksa madalamate hindadega ajal filmitud „Tõe ja õiguse“ eelarve oli 2,5 miljonit eurot. Kuidas teil õnnestus keset tõusvaid hindu ja mitmete riikide vahel sõitmist nii soodsalt kahetunnine film valmis teha?

Tõepoolest, meie eelarve oli sellise ettevõtmise kohta väga väike. „Erika“ lõpus on tiitreid lausa seitsme minuti jagu. Euroopas algavad sarnaste filmide eelarved umbes kolmest miljonist eurost – näiteks Tšehhi filmil „Zátopek“ kergejõustiklasest Emil Zátopekist –, ning ulatuvad viie miljoni euroni. USA ja Briti filmid maksavad aga juba kümneid miljoneid dollareid. „Tõe ja õiguse“ eelarve oli 2,5 miljonit eurot ja „Kalevil“ umbes kaks miljonit. Need on Eestis väga suured summad, kuid neid filmiti enne, kui elukalliduse tõus täies mahus kohale jõudis.

“Viraažil 4–5 meetri kõrgusel sõita pole kõige mugavam, Karolinil võttis aega, et end seal ratta seljas kindlalt tunda.

Pidime väga palju planeerima ja arvestama iga sendiga, et püsida eelarve piires, ning samal ajal lootma, et kõik planeeritu ka õnnestub, sest teist võimalust ei tule. Tihti töötasime väikeste meeskondadega, et kulusid kokku hoida, väga palju tööd tegime missioonitundest, ohverdades oma jõudu ja uneaega. Olen selle eest oma meeskonnale väga tänulik, kuid loodan, et tulevikus on meil võimalik töötada piisava rahaga, et mitte loota ainult õnnele või missioonitundele – see oleks pikas perspektiivis õiglasem.

„Meie Erika“ polnud veel päris valmis, kui läksid jaanuarikuus Ida-Virumaal võttesse oma uue filmiga, tragikomöödiaga „Teie teenistuses“. Oma kooliaegses lühimängufilmis „Mu kallid laibad“ kajastasid laibavedajate igapäeva ja seda samuti musta huumori võtmes. Kas võib öelda, et sind köidavad lihtsad inimesed ja nende lood?

Mind köidavad tavalised inimesed ebatavalistes olukordades. Piret Krummi kehastatud Helen on patrullpolitseinik, ema ja abikaasa, kes satub konflikti, kui tema abikaasa teeb ühe küsitava teo. Helen peab otsustama, kas ta päästab enda karjääri või oma suhted. Ta läheb kõiki korraga päästma ning kuna ta üritab kõike kontrollida ja žongleerida, läheb ühel hetkel kõik käest. Tahan näidata, et inimesed on oma ametis eeskätt inimesed. Räägime sügavatel teemadel, aga huumori kaudu.

Millest saad oma lugude jutustamisel inspiratsiooni?

Võib ju öelda, et maailm on juba loodud ja lood räägitud. Samas pole politseinikud kuigi tihti filmide keskmes, soovisin tuua selle ameti esindajaid rohkem esile. See maailm pole mulle võõras – mu ema on meedik.

Tegin Ida-Virumaa politseinikega intervjuusid, kuulasime nende lugusid, lahendasime mõttes mitmesuguseid olukordi. Sarnaselt filmiga „Mu kallid laibad“ lahendasime neid tragikoomilises võtmes.

Filmi idee on minult, aga kirja panid selle stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, mina tegin samal ajal ka „Erika“ filmi. Esilinastus on praeguste plaanide järgi aasta pärast.

Kasvasid ja õppisid Pärnus. Kas filmiarmastuse tekkimisel oli suur roll Mai kinol?

Käisin tõesti palju Mai kinos, mis hiljuti lammutati. Senimaani on meeles esimesed superkangelaste lood, mida nautisin kino velvetkattega toolil istudes. Lapsena mõjutasid need filmid mind väga. Hakkasin neid järjest kinos vaatamas käima ja vaatasin lisaks kodus VHS-idelt.

“Pidime väga palju planeerima ja arvestama iga sendiga, et püsida eelarve piires.

Huvi oli kogu aeg olemas ning teismelisena hakkasin omapäi tegelema arvutiefektidega. Oskan iseseisvalt ka monteerida, aga film on kollektiivne kunst ja minu jaoks on huvitav teha koostööd oma ala spetsialistidega. Režissööritöö on väga mitmekülgne.

Kas BFM-ist saab hea ja kaasaegse filmihariduse?

Saab. Nagu ka Läti ja Leedu filmikoolidest. Samas võiks ka riik selle teatavaks võtta ning luua ekraani taga tegutsevatele inimestele lõpuks sotsiaalsed garantiid. Eestis on kooliga hästi ja talente on meil ka, kuid need talendid peavad palju tööd tegema.

Filmiseaduse puudumise tõttu ei saa me filmiturult ega ka mujalt suunata raha Eesti filmide tegemiseks. Saan muidugi aru, et riigieelarve on piiratud ja raha vähe, aga näiteks Saksamaal suunatakse välismaiselt turult saadud tulu oma filmitegijatele. Kui Saksamaa kinos linastub Hollywoodi film või muu välismaine teos, maksab kinooperaator osa oma käibest FFA-le (Saksamaa riiklik filmifond Filmförderungsanstalt), ning see raha suunatakse Saksa filmitööstuse toetamiseks. Lisaks on Saksamaal arutlusel uued seadusmuudatused, mis kohustaksid ka rahvusvahelisi voogedastusplatvorme (nt Netflix, Amazon) ja ringhäälinguettevõtteid investeerima osa Saksamaal teenitud tulust kohalikku filmi- ja telesisu tootmisse.

“Juba 30 aastat pole filmiinimestel kindlust, samas on Eesti film meie keele, ajaloo ja väärtuste kandja.

Etenduskunstid, televisioon, ajakirjandus, eesti keel on meil kaitstud, aga filmitööstus jäi pärast Nõukogude Liidu lagunemist omapäi. Juba 30 aastat pole filmiinimestel kindlustunnet, samas on Eesti film meie keele, ajaloo, väärtuste, kunstide ja muu kultuuri kandja. Pealegi võistleb Eesti film (erinevalt teatrist) kinos kogu maailma filmitoodanguga.

Oleme väike riik, aga see ei tähenda seda, et me ei saa head asja teha.

Kinos käimisele pani koroona kindlasti korraliku põntsu, kadus harjumus vaadata filme suurelt ekraanilt. Samas vaatas eelmisel aastal kodumaist „Fränki“ üle 100 000 inimese – filmi sisu arvestades suuremalt jaolt ilmselt noored. Järelikult suudavad ka sotsiaalmeedia lühivormidega harjunud kooliõpilased vaadata poolteist tundi järjest kinos filmi ja minna tagasi ning vaadata veel.

„Fränk“ on tõesti hea näide sellest, et ka noored käivad kinos. Nad suudavad sotsiaalmeedias skrollimise asemel istuda ja vaadata kaks tundi filmi. Kui neid huvitab.

Töötame selle nimel, et Eesti filmi vaadataks rohkem ja et filmid kõnetaksid inimesi mitte ainult meil, vaid ka välismaal. Eesti filmi kvaliteet ja maine võiksid jõuda sellele tasemele, et kui inimene seisab kinos valiku ees, on tal kindlam tunne valida meie lood, teades, et need on tema aega väärt.