• Nii nagu jalgratturgi püüab esmalt kaduvat veojõudu käiguvahetuse ja kiirema väntamisega kompenseerida, on ka meie hariduselus asutud muret hariduse pärast sisemiste reformidega ravima, aga üha enam haridusinimesi soovib hoopis rattalt maha ronida, olukorras selgusele jõuda ja keti ära parandada, kirjutab Jaak Aaviksoo ERR-i arvamusportaalis.

Äsja riigikogus esitletud Eesti inimarengu aruanne kannab pealkirja “Haridus ühiskonna peeglis”, andes hea ülevaate erinevate asjatundjate arusaamast meie hariduse olukorrast.

Fookuse suunamine haridusele on igati mõistetav, haridus mõjutab tuntavalt ka kaht teist inimarengu indeksi komponenti – rahvuslikku tulu inimese kohta ja keskmist eluiga – ning haridususku Eestis usume kõik, et hea haridus ongi jõukuse ja tervise kindlustaja.

Sestap teeb kõiki murelikuks raporti põhijäreldus, et Eesti haridusega pole hästi ning seda murendavad süvenev ebavõrdsus ja kasvav hariduslõhe. Mõned leheküljed hiljem on sedastatud, et Eesti “hariduse suurim puudujääk on andmekorratus”. Järgnenud meediakajastus on ka aruande ülejäänud muremõtteid paljundama asunud.

Kas tõesti on Eesti suurim mure põhikooli matemaatikaeksami tulemuste sõltuvus emade sissetulekust? Või siis andmetega seonduv? Või müranivoo vahetunnis?

Kui vaadata hariduselule veidi teise, ühiskonna üldise edenemise vaatenurgast, siis avaneb veidi teine perspektiiv. Inimarengu seisukohalt on Eestis just haridusega hästi, selle mõõdiku järgi oleme maailmas suisa seitsmendal kohal, samas kui eluiga asetab meid 45. ja sissetulekud 44. kohale. Oleme koolis veedetud aastate arvu teiste riikidega võrreldes jõudsalt kasvatanud, aga tervise ja sissetulekute pingereas tammume pigem paigal.

Meie haridusratta üha kiirem pöörlemine ei jõua kuidagi majandusse ja ühiskonda. Eesti haridusvaldkonna saavutused ei “peegeldu ühiskonna edenemises”.

Pea kõik rahvusvahelised võrdlused tunnustavad meie haridussaavutusi ja ülikooliteaduseski oleme üleilmselt silmapaistvad. Ainult et meie haridusratta üha kiirem pöörlemine ei jõua kuidagi majandusse ja ühiskonda. Eesti haridusvaldkonna saavutused ei “peegeldu ühiskonna edenemises”. On tunne justkui oleks jalgrattal kett maha tulnud ja haridus päris elust lahti ühendunud. Haridus töötab justkui iseenda taastootmise nimel.

Sellele kujundile leiab rea kinnitusi ka inimarengu aruande artiklitest. Nii on mõistetav, miks mujal maailmas lisab iga kooliaasta palgale 8–10, kuid meil vaid 6 protsenti. Meie hariduskulud on maailma tipus, ent tööturu orientatsiooniga kutse- ja rakenduskõrghariduses rahapuudus süveneb. Enesearengule suunatud hariduspuus kiduvad loomuldasa ka kõik madalamad oksad, sest tähelepanu on kõrgetel haridussihtidel. On tähelepanuväärne, et kutsehariduse suurima probleemina on nähtud vaid seitsme protsendi lõpetajate jätkamist kõrghariduses.

Kõrgusesse pürgiv hariduspüramiid

Arusaadavaks muutub ka suur väljalangevus (akadeemilisest) haridusest. Praktilise meelega noored leiavad õigustatult, et milleks haridus, kui sellest suuremat tulu ei tõuse. Mõistetav on seegi, miks poiste madalam (formaalne) haridustase annab ometi kõrgema palga, elu- ja töökool on tööturuga lihtsalt palju paremas vastavuses.

Meie hariduskulud on maailma tipus, ent tööturu orientatsiooniga kutse- ja rakenduskõrghariduses rahapuudus süveneb.

Nii saamegi kõrgusesse pürgiva hariduspüramiidi, mida hoiab püsti üha kasvav koolikohustus, ühiskondlik haridususk ja kohusetunne. Kuni 37. eluaastani, mil keskmine doktorant kraadini jõuab. Mõistame sedagi, miks doktorikraadini jõutakse eelkõige erialadel, kus tööturu tõmme valdavalt tagasihoidlik.

Aruanne peatub ka koolirõõmu kadumisel. Kui lähtuda arusaamast, et koolirõõm on elurõõmu avaldumisvorm, on mõistetav, et mida vähem on koolil ja tema sihtidel sidet eluga väljaspool kooli, seda vähem on ka koolirõõmu.

Nii nagu jalgratturgi püüab esmalt kaduvat veojõudu käiguvahetuse ja kiirema väntamisega kompenseerida, on ka meie hariduselus asutud muret hariduse sisemiste reformidega ravima. Üha kiirenevas tempos. On tajutav, et oleme jõudmas vastupidavuse piirile ning üha enam haridusinimesi soovib hoopis rattalt maha ronida, olukorras selgusele jõuda ja keti ära parandada. Järsku see ongi see lahutustehe, mida aruanne soovitab?

Haridus on ühiskonnast lahku kasvanud

Jalgrattaga on muidugi palju lihtsam kui hariduse veojõu taastamisega. Kindlasti tuleks enne seda lahutustehet selgusele jõuda, miks meie haridus ühiskonnast lahku on kasvanud. Vaid siis saab asuda neid sidemeid uuesti ülesse ehitama.

Paar mõtet selleski suunas. Aruandest loen, et “hariduse eesmärk on arendada isiksust, kujundada seaduskuulekaid kodanikke ja luua eeldused elukestvaks õppeks” (inimarengu aruanne 2026, lk 21).

Ju see on asjakohane, ent ühiskonna vajaduste ja ootuste kõrvalejätmine on tähelepanuvääriv. See mõtteviis peegeldub ka veidi hiljem, kui aruandes vastandatakse neoliberalistlikku ja humanistlikku haridusparadigmat (inimarengu aruanne 2026, lk 54) käsitledes üht “vana” ja teist “uue” lähenemisena. Usun, et konstruktiivsem oleks näha nende lähenemiste komplementaarsust: haridus peaks suutma vastata nii ühishuvidele kui ka eneseteostuslikele vajadustele. Keskendumine ainult isiksuslikele/hariduslikele väljunditele ajabki keti rattalt maha.

Teine tähelepanek puudutab hariduse sisendeid. Tänapäevane arusaamine hariduse väljundist koosneb kolmest võrdsest sisendkomponendist, mis omavahel korrutatuna annavad lõpptulemuse, need on geenid, kool ja muu keskkond.

Me ei saa rääkida hariduse toimest ühiskonnas puudutamata haridusökonoomikat, mis selgitaks, mida me haridusinvesteeringust vastu saame.

Meie hariduspoliitikas, siin-seal ka aruandes, kohtab aga ettekujutust, justkui saaks – või vähemalt peaks saama – iga õpilane koolist kaasa ühesuguse portsu haridust, mis millestki muust ei sõltu, sest muidu on hariduslõhe. Kui aga mõista kooli võimestava institutsioonina, on selge, et väljundid ongi sisendist sõltuvalt erinevad ja seega võib kõrge kooli lõpetaja tihti tööturul kehvemas seisus olla kui võimetekohase kutseharidusasutuse lõpetaja. See kõik eeldab ilusat kaharat tammist hariduspuud, mitte taevasse tõusvat sekvoiat.

Ja kõige lõpuks. Me ei saa rääkida hariduse toimest ühiskonnas puudutamata haridusökonoomikat, mis selgitaks, mida me haridusinvesteeringust vastu saame. Seda ma aga aruandest ei leidnud. Siis juhtubki nii, nagu Eestis kombeks: hariduses on raha kogu aeg puudu, sest haridus on asjaosalistele iseväärtus, mis kehastub hariduspuu tipus, samal ajal kui ülejäänud ühiskond tunneb, et pole sellegi raha eest korralikku kaupa saanud. Ja keegi ei tea, kellel on õigus.