• Kui Eneli Kindsiko palus ühel kohtumisel õpetajail lahutada oma tööst rollid, mida nad ei peaks täitma, ei osanud õpetajad esimese hooga millestki loobuda. Kui aga kõik rollid kirja said, leidsid õpetajad, et tegelikult peaks ainult nende õlul olema vähesed asjad, põhiliselt suhtlemisega seotud. „Mulle meeldis see märkamise hetk, mil õpetajad said aru, et ei pea kõike ise tegema,“ lausub Kindsiko. 

Oleme aastaid uhked olnud Eesti laste akadeemiliste tulemuste üle PISA testis, kuid tagaplaanile on jäänud õpilaste ja õpetajate heaolu ning süvenev hariduslik ebavõrdsus. 

„Näen juba aastaid, et õpetajad ja õpilased igatsevad inimlikkust, aga on nagu oravad rattas,“ tõdeb Eneli Kindsiko, Eesti inimarengu aruande peatoimetaja. Kolme aasta eest sai Tartu ülikooli kvalitatiivuuringute kaasprofessorist ka arenguseire keskuse ekspert ning ridamisi on valminud analüüsid teravatel teemadel, nagu õpetajate järelkasv, maakoolide tulevik, koolivõrk, matemaatikaõpetajate puudus, huvihariduse kättesaadavus, gümnasistide õpiränne.

Teie sõnavõttudes-kirjutistes, aga ka inimarengu aruandes kõlab mantrana inimlikkuse teema, osutate vajadusele õppida koolis inimeseks olemise kunsti. Miks peame seda endale meelde tuletama?

Globaalne ärevus on meil taustal kogu aeg. Pidevalt tormame. On ainult poolikud mõtted, mis ei jõua muutuda argumentideks, ja emotsioonid. Omavaheline suhtlus on pigem kakofoonia. Inimesed enam ei argumenteeri, vaid hõiguvad emotsioonide ajel, aga emotsioon ei ole argument. Me ei kasuta enam isegi sõnu, vaid emotikone. Seal need juurpõhjused peituvadki: kui inimene ei pea enam iseendaga sisemonoloogi, hakkab inimeseks õppimise kunst lagunema.

Koolisüsteemi uurides näen juba aastaid, et õpetajad ja õpilased igatsevad inimlikkust, aga on igas mõttes nagu oravad rattas. 

Õpetajail on pidev surve käia koolitustel. Elasin kaua aega tagasi alustava õppejõuna sama asja läbi. Koolis tahad alati olla parim, targim. Koolitussurve ongi haridussüsteemis kõige rängem. Teadus ütleb, et 60–70% infost kaob juba ühe ööpäevaga. Kui pole aega läbi mõelda ja kuuldut rakendada, pole koolitusest mingit kasu. 

“Kui inimene ei pea enam iseendaga sisemonoloogi, hakkab inimeseks õppimise kunst lagunema.

Vaja on hingamisruumi, lasteaiast ülikoolini. Inimarengu aruandest tuli välja, et kui kogu aeg tormad, kaob ära õpirõõm. See tekib siis, kui on aega süveneda, mõelda, areneda.

Aga me räägime ju kogu aeg, et peame õnnelikud olema.

See õnnelikkus on teise tähendusega. Mõtleme, et õnnelik olen siis, kui naudin midagi – ostan uue vidina või saan Facebookis 120 laiki. See ei ole õnnelikkus, vaid nautlemine, hedonism. Vanakreeka filosoofid ütlesid, et hedonism ei ole sama mis eudaimonia – see on õnnelikkus algtähenduses, inimesele ainuomase potentsiaali rakendumine, avaldumine.

Mäletan, kuidas pusisin tükk aega matemaatikaülesannet lahendada ja see tuli välja – olin väga õnnelik, sest peas tekkisid uued seosed ja arenesin. Nii peaks juhtuma igas aines. Minu jaoks on õnnelikkus see, kui mõistan maailma ja avastan selles seoseid. Oleme aja jooksul aga õnnelikkuse termini ära lörtsinud ja muutunud hedonistlikuks. Hedonistlik ühiskond ei ole õnnelik.

Kuidas õpetada lapsi õnnelik olema, kui vanemad seda ise ka ei tea?

Tuleb anda aega. Kui kogu aeg tormame, siis aega ei ole. Nõustun nendega, kes ütlevad, et lapsel peab olema ka igav, et avalduks tema loomingulisus. Aga me täidame selle aja ära, mil tal igav võiks hakata. Paneme mallid ette: tee seda või teist, et saaksid viie. Aga laps nii ei õpi.

Õnnelikkuse taga on head suhted, inimlikkus. 

USA haridusökonoomika uuringud mõõdavad väga tugevalt õpetaja efekti. See tähendab, et meil võib olla nii halbu kui häid õpetajaid. Igaüks mäletab oma kooliajast õpetajaid, kes tapsid huvi aine vastu. Ja õpetajaid, kes märkasid sind inimesena ja kasvatasid aine vastu huvi.

“Peame tunnistama, et ka meie koolid põhjustavad hariduslikku ebavõrdsust ja võtavad lastelt tuleviku.

Aastataguses küsitluses on näha, et gümnaasiumiõpilased tahavad edasi õppida ainet, mille õpetaja on väga hea. See on suur vastutus. Selle taga pole ainult ainetundmine, vaid ka õpetaja kui inimene, eeskuju.

Kui paljud õpetajad olid kooliajal teile eeskujuks? 

Mäletan õpetajaid, kes olid oma ainest tohutult inspireeritud. Nende silmad särasid ja nad oleks õpetanud ka siis, kui meid poleks klassiruumis olnud! Vaimustus nakkab. Ka ülikoolis oli õppejõude, kes läksid asja sisse ega tulnud sealt enam välja. Nad panid mõtlema, kas suudan ka kunagi niimoodi õpetada.

Õpilane saab väga hästi aru, kui keegi õpetab ainult sellepärast, et töö saaks tehtud.

Milline õppejõud ise olete?

Õpetan palju avatud ülikoolis. Olen pärast COVID-i aega oma õpetamist palju muutnud. Lükkasin kõik faktiteadmisi andvad loengud veebi, mida igaüks saab sealt vaadata. Olen läinud sokraatilise stiili juurde, arutleme palju. Olen nüüd ka ise klassiruumis õpilane ja tulen sealt iga kord tagasi targemana. Õpin tudengite käest palju. See ongi ideaalne.

Vanas paradigmas oli õpetaja klassiruumis kõige targem. Praegu võivad õpilased palju targemad olla. Õpetaja roll on olla kaasteeline ja kriitiline mõtleja, kes aitab eristada võltsinfot pärisinfost. Loodan, et ka õpetajad saavad õpilaste abil luua uusi seoseid ja neilt õppida.

„Plekktrummi“ saates tõdesite, et olite keskkooli lõpuks nagu kaheksajalg pikali ega osanud edasi minna. Õppeaineid oli liiga palju. Õppekavu on korduvalt reformitud, aga aineseltsid pole valmis millestki loobuma. Mida peaks tegema? 

Me õpetame aineid. Aga tulevikuks valib noor ju mingi valdkonna. Oskusi on vaja kombineerida. Toetan riigigümnaasiume, kus on ainevaldkonnad kokku lükatud ja luuakse seoseid. Me ei suuda näha 18-aastase inimese pähe, kel on paras surve teha elu kõige olulisem valik. See on ülimalt raske. Palju kergem oleks valida valdkonda. 

Noor inimene ei pea olema kahe jalaga entsüklopeedia. See aeg on möödas. Baasfaktid peavad olema, aga mitte tuupimiseks, vaid seoste leidmiseks. Maailmas on kõik omavahel seotud. Kujutagem ette pimedat tuba, kus on nööristik. Kui vaatame läbi lukuaugu ja keegi paneb tule põlema, näeme nööristikku – seoseid.

Kui me aineid üksteisest lahus hoiame, siis me ei õpigi. Toon ühe näite. Õpilased õppisid informaatikatunnis Excelit. Õpetaja küsis, kas nad matemaatikas pole neid tehteid teinud. Õpilased olid küll, aga ei taibanud, et neid võiks ka teises aines vaja minna. Ained elavad silotornides. Vaja on suurt paradigma muutust, ka õpetajakoolituses. Kuid praegu õpetame ikka veel selle või teise aine õpetajaid, sest kardame, et lapsed jäävad rumalamaks. Peame sellest hirmust lahti laskma. Mitme aine õpetajaid juba koolitatakse, aga ikkagi räägime mitmest ainest, mitte valdkonnast.

Vaadates Eesti demograafilist seisu, näeme, et meil on järjest rohkem väikseid koole, mis saavad ellu jääda, kui ained on omavahel seotud. See on nende tuleviku võti, kui vajame vähem õpetajaid, kes valdavad seoseid. 

Kas me julgeme seda muutust teha? Suurim hirm on, et lapsed jäävad rumalamaks. Ei jää! Lapsed elavad uues maailmas. Meie käisime koolis silotornimaailmas.

Meil ongi koole, kus õpetajad valmistavad koos tunde ette.

Koolid liiguvad väga erinevas tempos. On koole, kus ollakse juba enam-vähem tulevikus, ja neid, kus elatakse minevikus. Osa koole on nende vahel. Koolisüsteem ei ole ühtlane. See selgitab, miks lapsevanemad hääletavad väga palju jalgadega. Õpiränne on suur. Eksamihinne pole koolivalikul enam lapsevanemate jaoks määrav, vaid inimeseks olemine, arenemine. See on hea märk.

Teeme nüüd mõttemängu: lammutame silotornid. Mida peaks koolis õpetama?

Haridussüsteemi suur kitsaskoht on, et meie astmed sõltuvad üksteisest. Põhikool, gümnaasium, kutsekool, ülikool on omavahel seotud. Me ei saa muuta ainult ühte astet. Peame tegema haridusastmete vahel kokkuleppe. Kui seda pole, ei saa ükski aste midagi muuta. Muidu paneme lapsed halba seisu.

Kokkuleppele jõuda pole vist kerge?

Eestis on palju huvigruppe, kes kogu aeg karjuvad ja nõuavad oma osa. Kõik tahavad kõiki kohtusse kaevata. Kui keegi arvutaks välja, kui palju on koolisüsteemis kohtuasjade peale kulutatud? Mitu koolimaja oleks saanud selle raha eest renoveerida ja õpetajate palka tõsta? Oleme toonud Eestisse USA kohtusse kaebamise kultuuri. See on ohtlik. 

“Lahutamistehte saab iga õpetaja ära teha: mõelda, mis on see, mida saab teha ainult tema. Kõik muu tuleb ära võtta. Paljusid asju ei peaks tegema keegi.

Haridussüsteem on Eestis hästi määratletud, meil on õigus teha valikuid. Kõige suurema vastutuse paneksin koolijuhile. Juhtimisteadus toob välja, kuidas saame kvaliteeti kontrollida. IPO-mudeli (input-process-output) järgi on input ehk sisend see, millised inimesed me värbame. Kui värbame väga head, siis usaldame, et nad toovad kvaliteeti. Paneme rõhku sellele, et värbame ülimalt head koolijuhid ja õpetajad. Siis loksub palju ise paika.

Kui paneme rõhu ainult tulemuste hindamisele, ei kontrolli me sisendit. Kui palkad kehvad inimesed, ära head tulemust oota. Öeldakse, et aga meil pole ju kedagi võtta. Näen, et koolijuhid, kes on südamega asja juures, julgevad muuta asju niimoodi, et fookuses on inimese heaolu, eriti just laste tulevik. Aga viimastel aastatel käib haridussüsteemis hoopis täiskasvanute kaklus ja laste tulevik unustatakse ära. 

Olete osutanud ka tõsiasjale, et liiga paljud lõpetavad kooli suhtumisega, et ei taha enam kunagi õppida. Kuhu see tahe kaob? 

Mulle tundub, et see sõltub koolikeskkonnast. Õpetan esimese aasta tudengeid, ruumis on 70–100 noort ja näen kohe ära, kelle silmad põlevad. Päris kõigil veel õpirõõm kadunud pole!

Põhikooli lõpus lähevad ained palju raskemaks. Õpetajad ei suuda alati inimlikuks jääda ja panevad peale surve: kui sa kooli ei lõpeta, ei leia sa tööd. Nad peaksid mõtlema, et võivad oma jutuga lapse soovi õppida kõvasti kahandada. Olen kuulnud ühest Tartu koolist, kus õpetaja ütleb: kui sa füüsikat ei oska, siis mehele ei saa! Arvasin, et selliseid lauseid öeldi minu ajal.

Põhikooli lõpus, mis on esimene verstapost, panevad vanemad ja õpetajad lapsele nii suure pinge peale, et teismelised murduvad. Me ei tohiks seda teha.

Eestlastel on fenomenaalselt suur haridustahe. Inimarengu aruandes kirjutavad sellest Jüri Allik ja Maaja Vadi. Aga me suudame selle tahte mingis astmes ära kaotada. Suurim ülesanne on, kuidas 7.–9. klassis õpirõõmu taastada. Kui kool suudab selle tappa, ei taha need noored täiskasvanuna täiendkoolitustel käia ega töökohal õppida, vaid hedonistlikult elu nautida.

Kooli roll õpitahte loomisel on tohutult suur. Kui juba 18-aastane ei taha õppida, mida siis teha, kui õppida on vaja veel 50–60 aastat?

Me pole seda Eestis rääkinud, aga PISA rahvusvaheline raport toob välja murettekitava tõsiasja. Eesti paikneb riikide grupis, kus õpilaste matemaatikateadmised on head, aga kuuluvustunne keskmisest madalam. Sotsiaalne liin – kas mul on koolis sõpru, kas meeldin teistele – on meil väga nõrk. See selgitab, miks õpirõõm on kadunud. Psühholoogiline osa on olulisem, kui arvame.

Peame esmalt tagama õpetajate psüühilise heaolu. Kui õpetaja tunneb ennast hästi, tunneb end nii ka õpilane. Kui õpetaja on klassi ees vihane ja õel, ei saa loota, et lapsed on vähem vihased. Me alles õpime, kuidas psüühiliselt sitke olla. Me pole harjunud ka naeratama.

Paraku on koolis õpetajaid, kes ei tohiks seal olla.

Igas ametis on inimesi, kes ei tohiks seal olla. Nad on seal, sest kusagil pead palka teenima.

Eestis on palju väga häid andmeid. Peame hakkama uurima lisaks õpilaste taustale ka õpetajaid. USA-s vaadati õpetajate käe alt läbi käinud klassikursusi, nende tulemusi. Ühel õpetajal on need süstemaatiliselt halvad, teisel head. Võrreldi, kui palju kaotavad halbade õpetajate õpilased tulevikus rahas. See oli väga suur kaotus. Üks aasta halva õpetajaga maksis tervele klassile nende tuleviku. Me ei mõõda seda Eestis ja eeldame, et iga õpetaja, kes kooli tuleb, on ideaalne. Tegelikult pole.

Tööturu seadus on, et kui ametisse ei ole konkurentsi, ei saa kvaliteeti loota. Ma väga soovin, et loome kas või teadlikult konkursse olulisematele ainetele. Seegi oleks samm edasi. Maksame paremat palka näiteks riigieksamiainete õpetajaile ja tekitame konkurentsi. Kui lapsel on põhikooli lõpus halb matemaatika-, eesti keele, inglise keele õpetaja, maksab see talle tulevikus kätte.

Me ei taha välja öelda halva ja hea õpetaja efekti, aga peaksime. See on koolijuhi ja -pidaja vastutus, et meil ei oleks halbu õpetajaid. 

Mõned õpetajad halvustavad ka oma ametit. Nii ei tahagi noored õpetajaks tulla.

Õpetajate palgateema on viimastel aastatel negatiivse fooni tugevalt esile toonud. Suurim põhjus on valimised. Käib ületrumpamine. Poliitikud kasutavad haridust odava taktikana saada hääli. Antakse valelubadusi. Praegu on väga palju pettunud õpetajaid. Kiirem lahendus oleks, kui koolijuhid ja -pidajad ei jääks ootama, et riik teeb, vaid teeksid iga päev ise.

Saaremaa hariduskonverentsil küsisime õpetajailt, kes peaks lahutama nende tööst rollid, mida nad ei peaks täitma, ja milliseid rolle saavad täita ainult nemad. Õpetajail on raske endalt rolle maha raputada. Sundisin neid panema kõik oma rollid kirja. Leht täitus kiiresti. Kui küsisin, mida saavad teha ainult nemad, jäi rolle väga vähe alles. Põhiliselt olid need suhtlemisega seotud.

“Haridussüsteemis käib täiskasvanute kaklus ja unustatakse ära laste tulevik.

Mulle meeldis hetk, mil õpetajad said aru, et nad ei pea kõike ise tegema. 

Ka mulle oli õppejõuna valus õppimise koht, kui võtsin endale väga palju rolle ega tahtnud neist ühestki loobuda, sest kartsin, et üliõpilased jäävad lollimaks ja mina teen kehva tööd.

Esimese asjana loobusin koolitustest. Käin koolitustel üliharva ja ainult siis, kui mul on aega kuuldut rakendada. 

Kärpisin ära loengud ja tegin ainult seminare. Pidin end veenma, et õpilased ei muutu sellest lollimaks. Pigem isegi targemaks, sest nad hakkasid ise mõtlema. Lasen neil infot otsida ja see on hoopis teine paradigma. Endasse investeerida on raske, aga mul on nüüd palju kergem õpetada. Ma naudin õpetamist.

Lahutamistehte saab iga õpetaja ära teha: mõelda, mis on see, mida saab teha ainult tema. Kõik muu tuleb ära võtta. Paljusid asju ei peaks aga keegi tegema. 

Näiteks mida?

Aruandlust. Meil on nii palju bürokraatiat ainult selleks, et kontrollida.

Ka ülikoolis täidame dokumente, mis jäävad digiruumi seisma. See on kaitseks, et vaadata, kas mõlemad pooled on õigesti käitunud. Me ei usalda oma inimesi.

Kaotada võiks projektipõhised programmid. Kool võib olla liitunud 10–20 algatusega. Millal on siis aega õpetada ja lastega olla?

Tormame igasse suunda, peame olema justkui parimad. Võtke aega, et lihtsalt olla.

Rolle ja ootusi tuleb kõikjalt. Ei saa kogu aeg liita. Õpetaja peab võitlema, tema närvikava ei pea enam vastu. Inimene pole loodud kogu aeg pinge all töötama, see on tänapäeva ühiskonna suurim viga. Pole võimalik tõmmata korraks juhe seinast, eemalduda ja mõelda.

Olete majandusteadlasena analüüsinud hariduselu eri aspektidest. Mis on teie südame kõige enam valutama pannud?

Hariduslik ebavõrdsus. PISA raporti tulemused näitasid, et hariduslikku ebavõrdsust justkui ei ole. Aga kui vaatame koolide eksamitulemusi, siis näeme midagi muud. Meil on koole, kus eksamitulemused on olematud, ja koole, kus need on tipus. Kuidas saame väita, et ebavõrdsust pole? Kas tõepoolest õpivad ühes koolis aastakümneid kehvad lapsed? Ma ei usu seda.

Haridusuuringud Eestis ei puuduta haridusökonoomikat. Aga USA-s on see väga tugev. Arenguseire keskuses uuringuid tehes olengi lugenud USA teadusartikleid. Nemad teevad registripõhiselt uuringuid. Näiteks hea-halva õpetaja efekti ja õpetajate reservi uurides olen saanud mõtteid nende teadusartiklitest. Küsisin statistikaametist, kuidas ühe või teise asjaga seis on. Küsin õige rumalaid küsimusi! Nad mõtlevad kaasa, mida saame kokku linkida. Nii peakski Eestis hariduspoliitikat tegema. Vaatame, mida andmed ütlevad. Niimoodi oleks ka haridusministril võimalik paari tööpäevaga selgus kätte saada ja ta ei peaks uuringu tulemusi kuude viisi ootama.

Minu jaoks oli ehmatav matemaatikaeksamite tulemuste seos vanemate sissetulekuga. Ida-Virumaa, Valgamaa olukord oli registrites ammu näha, aga me ei ole tegutsenud. Tohutult ehmatas ka Tallinn – Eesti kõige suurem kihistumine on just pealinnas. Paari kilomeetri raadiuses on laste tulevik täiesti erinev – koolid on nii erinevad. Tallinnas õpib kolmandik Eesti lastest, Harjumaal pool. Oleme arvanud, et maapiirkondades on kihistumine, aga hoopis pealinnas on tipu- ja lõpukoolid.

Inimarengu aruandes arutamegi, mida teha ja kust tuleb ebavõrdsus. Kurb, et meedias toovad poliitikud ja ministeerium välja, et põhjused on kodus. Tegelikult ei ole. Kool ise võib ebavõrdsust süvendada. Eestis teevad koolid praegu seda palju rohkem kui kodu ise. See ongi halva õpetaja efekt. Kui sul on halb õpetaja, mida teha saad? Näiteks õpetab ajalooõpetaja 7.–8. klassis matemaatikat, sest keegi peab ju klassi ees olema. Kodu võib olla täiesti hea, vanemad palkavad eraõpetaja, aga kool vedas ju alt.

Peame tunnistama, et ka meie koolid põhjustavad hariduslikku ebavõrdsust ja võtavad lastelt tuleviku. Kui me seda ei tunnista, ei lähe asi paremaks.

Öeldakse ka, et geenid määravad. Teadusuuringud väidavad aga, et geenide avaldumiseks on vaja keskkonda. Laps võib olla väga andekas, aga halvas koolis tema andekus ei avaldu, sest seal pole soodsat kasvukeskkonda. USA-s näitavad uuringud, et vaestest peredest üliandekaid lapsi ei märgata. Rikkal lapsel on kuus korda suurem võimalus andekate laste programmi pääseda.

Ka Eestis on palju lugusid, kus õpetajad stigmatiseerivad lapsi vastavalt nende kodule. Ärme karista lapsi vanemate eest, laps pole süüdi selles, kuhu ta sünnib. Iga laps väärib võimalust.

Meid on 1,3 miljonit ja meie rahvaarv väheneb. Meil pole luksust mitte ühtegi last kaotada. Vastutus on õpetajatel ja see on väga suur.

Last kujundavad elus neli sammast: kodu, kool, huviharidus, sõbrad. Kodu ei ole ainumäärav. Turvavõrk on väljaspool kodu. Me ei tohi tõsta käsi üles. Saame palju teha.

Järjekordne raport on valmis. Hariduses tehakse palju uuringuid. Kas inimarengu aruanne võiks tekitada pikemaid arutelusid?

Väga loodan. Inimarengu aruanne lähenes hoopis teistmoodi. Teadlikult eemaldusime sellest, mida lahkavad haridusteadlased: kuidas ja mida peab õpetama. Vaatame haridust ühiskonna peeglis – kas inimene saab oma haridusega elus hakkama. Kui eesti inimene ei ela terve, jõuka, õnnelikuna, peame oma hariduse ümber mõtestama. Haridus on iga ministeeriumi vastutus. Kui veame osa lapsi alt ja jätame nad nähtamatuks, jõuavad nad kohtusüsteemi või tegeleb nendega sotsiaalministeerium. Tahtsin tõmmata pildi hästi laiaks – me kõik vastutame selle eest, et iga inimene saaks elus hakkama ja tema soov õppida ei kaoks 7.–8. klassis. Loodan, et me küsime rohkem küsimusi ja mõtestame. Mõtleme mõtted lõpuni. Siis läheb ka hariduselu paremaks. 

Meil on võimalik mõõta õpetaja efekti, HTM-il on andmed olemas. Tuleb küsida küsimusi. Andmetarkuse peatükk ongi selleks, et tekiks diskussioon. Meil on palju probleeme, sest me pole varem neile reageerinud. Halva õpetaja efekt on kohutav. Kahju, mida ta aastakümnete vältel suures koolis teeb, on suur.

Ka minu klassis oli poisse, kel olid kodus probleemid, nad vajasid teistsugust tähelepanu, aga said ainult sõimata. Õpetajad ei märganud nende südamlikku tahku. Nad olid appi karjuvad lapsed. Suure südamega poisid, kelle õpitahte hävitas kool.