• „Praeguseid hindu arvestades võiks kultuuriranitsa summaks olla umbes 30 eurot lapse kohta,“ ütleb kultuuriminister Heidy Purga. Intervjuus Õpetajate Lehele selgitab ta, mida saab riik veel teha, et ühelgi lapsel ega noorel ei jääks edaspidi õppekäikudel käimata.

Haridusministeerium saatis hiljuti koolidele juhised, mille kohaselt lapsevanematelt õppekäikude jaoks enam raha koguda ei tohi. Millised võivad olla selliste suuniste tagajärjed?

Kultuurivaldkonna esindajana pean olukorda, kuhu praeguseks oleme jõudnud, äärmiselt kahetsusväärseks. Süsteem toimis senimaani hästi. Nüüd on teadmatust, mida võib ja mida mitte, kust see piir jookseb, ikkagi üsna palju. 

Kust teie hinnangul see piir joosta võiks? 

Oleme mõne aastaga välja töötanud väga hästi toimiva süsteemi kultuuriranitsa näol. See meede toimib bürokraatiata, usalduse alusel, väga heas koostöös meie haldusala asutustega: teatrimajade, muuseumide, kontserdisaalide, kinode ja ka koolidega. Lapsed saavad õppeprogrammis osa kultuurielamusest. Muuseumid, etendusasutused, kontserdimajad on välja töötanud fantastilised haridusprogrammid. See on olnud programme pakkuvate asutuste sihikindel ning põhjalik töö.

Ma olin kultuuriranitsa ellukutsumisel üks selle põhieestvedajaist veel enne, kui ministriks sain. Seetõttu olen suhelnud väga paljude kultuuriasutuste külastusjuhtidega, et küsida, kuidas see toimib, kas kõik läheb hästi. Kust lapsed rohkem kultuurisündmustele jõuavad, kas hajaasustuspiirkondadest, väiksematest või suurematest kohtadest? Diskussioon nende asutuste juhtidega on ausalt öeldes võtnud hinge värisema – see tohutu panus ja põhjalik töö, mida nad on teinud, ka väikeste õpilaste emotsioonide ja kogemuste vahetu kirjeldamine on olnud erakordne. Mõnel lapsel ei võimalda võib-olla pere majanduslik olukord teatris käia või pole sellist harjumust. Ta ei olegi kunagi varem suurde teatrisaali sattunud ega näinud suurt eesriidega lava, näitlejaid täiskostüümis ega orkestrit musitseerimas … nende laste emotsioonid, mis minuni on jõudnud, on harukordsed. 

Toon elulise näite. Üks Tallinna kool oli Kumuga kokku leppinud terve koolipäeva: koos õpetajate ja muuseumitöötajatega, mitte ainult üks klass, vaid mitmes õppeastmes korraga. Teemad olid kõik omavahel seotud ja pärast arutleti omavahel. Need lood on äärmiselt huvitavad. Kui see nüüd katkeb, siis millest need lapsed kõik ilma jäävad?!

“Mõnel lapsel ei võimalda võib-olla pere majanduslik olukord teatris käia või pole sellist harjumust. Ta ei olegi kunagi varem suurde teatrisaali sattunud ega näinud suurt eesriidega lava, näitlejaid täiskostüümis ega orkestrit musitseerimas …

Et haridusministeeriumi vastuse järele oodates haridusprogramme mitte päris pausile panna, oleme kultuuriministeeriumis otsustanud pakkuda koolidele erakorralist abi ning leidnud ajutiselt leevenduse poole miljoni euro näol üheks aastaks, et Eesti eri piirkondades oleks võimalik kultuuriharidust saada. 

Kui paljuks sellest poolest miljonist jätkub? Mida selle eest saab?

1,5 miljonit kultuuriranitsa raha veel kehtib ja nüüd tuleb erakorraliselt juurde veel pool miljonit, mida saab kombineeritult kasutada.

Kultuuriranits jõuab praegu üle Eesti 136 000 õpilaseni esimesest kuni üheksanda klassini. Hajaasustuspiirkondades on koefitsient suurem ehk siis raha, mis on mõeldud ühele õpilasele, on umbes 11 eurot. Suuremates paikades, linnades, on see summa üheksa eurot. 

See raha peaks olema suurem. Tuleks küsida eelolevatelt riigieelarve läbirääkimistelt kultuuriranitsale senisest suuremat toetust, praeguseid hindu arvestades umbes 30 eurot lapse kohta. Teatrisse minna on kõige kallim – teatripilet maksab lapsele või noorele 18–20 eurot, olenevalt piirkonnast ja etendusest. 30 euro eest võib saada siis õppeaastas ühe teatrietenduse ja ühe muuseumikülastuse. 

Kultuuriranitsa tagasisideankeedist koorus välja, et meede on väga soojalt vastu võetud, kõik kiidavad seda, aga on just seesama probleem: summa on natuke liiga väike.

Nagu ma ütlesin, selle (kultuuriranitsa – toim) sissetöötamine võttis aega, et koolid saaksid üldse aru, kuidas see toimib. Selle 1,5 miljoni juures ei olnud probleem mitte niivõrd selles, et meede on väike – jah, see võiks olla suurem, töötame selle nimel –, aga väiksemates piirkondades on põhimõtteliselt sama palju raha vaja transpordiks, ja see on kõige valusam koht. Teatripiletiga oleks selle rahaga ehk hakkama saanud. Transpordiosa on jäänud ikkagi kooli kanda, kuigi oleme väiksemate koolide puhul rakendanud hajaasustuse koefitsienti.

Võtame näiteks viielapselise maapere. Neile tuleb koolist järjekordne teade, et klassiga sõidetakse varsti muuseumisse või teatrisse, ja palutakse maksta nii ja nii palju raha. Kuidas selle pere muret leevendada – siin tuleb mängu ju ka haridusliku kihistumise teema?

Haridusminister Kristina Kallas on ju viidanud põhiseadusele: konflikt seisnebki selles, et kui teatri- või muuseumikülastus on ametlikult õppeprogrammi osa, ei saa seda rahaga siduda. Koolile võib annetusi teha ja vanemate panustamine haridusse on pikaaegne ühiskondlik tava. Sõltub sellest, mida koolid annetuste kasutamise kohta kokku lepivad ehk kuidas võib annetatud raha oma kooli sees jagada. See ei ole minu haldusala, koolid on autonoomsed ja toimetavad ikkagi enamasti kohalike omavalitsuste all. Püüame neid aidata seda raha suurendades. Mingisugune terve mõistus peaks selles ettevõtmises säilima, me ei saa hakata juuksekarva lõhki ajama ja segadust tekitama. Lapsevanematel peab muidugi olema selgus, aga bürokraatiat ja küsimusi juurde tekitada ei ole tarvis.

Kui tihti te koolidelt õppekäikude kohta tagasisidet saate?

Üldiselt seirame neid kultuuriministeeriumis järjepidevalt kord aastas. Uurime, mida saaks paremini teha, millised on kitsaskohad ja mis on hästi. Kõik arvavad, et riigi toetus on äärmiselt tähtis ja peab jätkuma, kuid palutakse suurendada toetussummat vähemalt ühe teatripileti maksumuseni. 

“Elukoht ei saa olla takistus. Väiksemaid teatritruppe saab kutsuda kooli, panna seal kokku eri õppeastmeid.

Oleme küsinud ka, milliseid asutusi külastatakse enim. Eestis on väga palju muuseume, meil on nii pühendunud muuseumitöötajad, et muuseumid on kultuurivaldkonnas kujunenud ühtedeks innovaatilisemateks ettevõtmisteks. Nad uuenevad ja vaatavad, kuidas paremini publikuni jõuda, mil moel kultuuripärandit järjest huvitavamalt välja tuua, kättesaadavamaks ja ligipääsetavamaks teha. Muuseumipileti hind on teatri omast ühele lapsele või klassile taskukohasem, sellepärast on muuseum ikka külastatavuse edetabeli tipus. 

Riigi jaoks on oluline, et hajaasustuspiirkondade, väiksemate kohtade, külade koolide ja klasside lapsed saaksid samuti kultuurist osa. Elukoht ei saa olla takistuseks. Väiksemaid teatritruppe saab kutsuda ju ka kooli, panna seal kokku eri õppeastmeid. Sellest rahast kõikidele korraga etendus korraldada on soodsam. Toetame ka meedet „Teater maale“, mis on mõeldud teatritele, et nad väiksematesse ja kaugematesse kohtadesse jõuaksid. Seal on samasugused tublid, targad, väga armsad ja arukad lapsed kui linnades. Riik peab jõudma igale poole.

Tagasiside käigus kuulete ilmselt ka, mis on kõige suuremad hitid. Kuhu lapsed tahavad minna? Tänapäeval on lapsed harjunud vaatama lühivorme nagu Tiktoki videod. Kas neile on üldse mõtet näidata „Hamletit“ või viia neid Palamuse muuseumisse?

See sõltub palju õpetajast: kuidas õppekäiku suudetakse siduda teiste ainetega või teemaõppega, mis parasjagu käsil on. Ma tean, et tihti harrastatakse näiteks kombinatsiooni kohustuslik kirjandus ja mõni parasjagu ekraniseeritud film kohustuslikust kirjandusest. Audiovisuaalsed vormid noortele meeldivad ja ka muuseumid rakendavad neid päris palju.

Ükskõik, kas see on muuseum, kus on üleval mingi äge ekspositsioon, või haridusprogramm, kõik sõltub ikka sellest, kes selle kontakti leiab ja kui palju õpetajal endal aega on. See on kultuuriranitsa puhul üks minu jaoks oluline aspekt: aidata õpetajal sisustada õppekava, aineid omavahel siduda. 

Kolmanda kuni üheksanda klassi õpilaste uuringus aastal 2024 vastas ligikaudu pool noortest, et soovivad vaadata head etendust. Teine pool eelistas ise aktiivselt osaleda, esineda ja kaasa lüüa. Kultuuris osalemiseks ei piisa sellest, et lähed ostad kinopileti või osaled kontserdil kuulajana. Seal peab olema aktiivsem, interaktiivsem suhe: ma käin lava taga, ma näen, elan rohkem sisse, saan paremini aru, kuidas protsess toimib, osalen, võib-olla on mul mingi ülesanne … Selles mõttes on arenguruumi tohutult. Ja kui näeme, et soov millestki osa võtta pole passiivne, vaid noortel ongi huvi kaasa lüüa, siis minu silmad lähevad küll põlema mõtte juures, mida kõike kultuuriharidusega peale võib hakata.

Teatrid ja muuseumid on külastatavuse poolest esirinnas, aga muusikaüritustel justkui ei käida. Äkki meil polegi noortele sobivaid muusikaüritusi? 

On ikka, näiteks Jazzkaar, aga need toimuvad teadupärast mingi aja tagant. Kontserdikorraldajad on ise andnud koolidele oma programmidest teada ja minu meelest on see suhtlus hakanud sujuma. Võib-olla mingeid teemakohaseid asju võiks olla rohkem. 

Mis võiks sellisele vanusegrupile sobida? Teil on endal teismeline poeg, mida tema nii muusikas kui teatrietenduste seas eelistaks?

Ma arvan, et Villiamile meeldib džäss. Tegelikult tehakse ka Estonias lastele mõeldud programme, kus on muusika ja sõna kombinatsioonis. Nad on neisse panustanud, need on väga hästi läinud. Ma arvan, et muusikaüritusi on, aga võib olla keeruline neid välja nokkida, põnevamad asjad üles leida.

Teismelistele ongi raske midagi pakkuda, see on juba kord selline arenguetapp elus. Tänapäeva noored on üsna avara silmaringiga, nad teavad päris palju. Kui õpetajad küsivad nende käest, kuhu minna, saavad nad kindlasti häid vastuseid.

Palun andke mõni konkreetne soovitus lähiajaks.

Pärnu muuseum avas just oma uue püsinäituse. Seal on tehtud väga äge värskenduskuur. Kuna äsja oli Eesti Vabariigi sünnipäev ja Pärnul on vabariigi kujunemisel keskne roll, on näituse keskmes just vabariigi algusaeg ja need Pärnu tüdrukud, kes mängisid tähtsat rolli riigi kujunemises – nii, nagu Tallinnas olid reaali poisid. Seal nähtu oli väga imposantne: ilus, stiilne, huvitav, sisukas. 

Üritusi on tohutult palju ja muuseumid teevad suurepärast tööd. Võiks vaadata kas või neid, kes on saanud Muuseumiroti auhinna. Seal on terve nimekiri ägedatest kohtadest, mida tasub külastada.

Kas räägime kübeke spordijuttu ka, sest see on samuti teie haldusala? Uus „Meie Erika“ film räägib ju ka loo ühe tüdruku katsumustest, rasketest oludest välja murdmisest. Kuidas meil noorte spordi olukord praegu on? Kui palju on selliseid Erikaid, kes suudavad tõesti ennast spordis teostada ja tõestada, kui kodune materiaalne olukord seda ei soosi?

Uuringute järgi on lapsed kultuuri vallas tublimad, liikumisega on Eestis keerulisem. On eri aspektid, mille taha see jääb. Palju algab koolist, palju pere võimalustest ja traditsioonidest, sõpradest, ka elukohast ja selle ümber toimuvast – kas või sellest, kas õues saab niisama aega veeta. Milline on lapse elukeskkond? Kas see on turvaline? Meil on mitmeid programme, mida oleme seiranud ja proovinud. Kõigepealt „Liikuma kutsuv kool“, kus mõned koolid katsetasid Tartu ülikooli loodud teaduspõhist liikumisprogrammi. Elva kool oli üks niisugune eesrindlik (ma olen ise Elvast pärit). Elva kooli direktor Tarmo Post võttis initsiatiivi ja rakendas seda programmi üliedukalt. 

“Meil on tarvis spordikangelasi, neid noori sangareid, kellele väikesed alt üles vaatavad ja kelle sarnaseks tahavad saada.

See nõuab pikka õuevahetundi. Selle jaoks aja leidmine on piirkonniti hästi erinev, mõned koolid rakendavad seda ka liikuma kutsuva kooli programmita. Õpilastele on olnud pikk vahetund koolipäevas vaheldusrikas aeg. Õuevahetunnist räägib minu poeg päris tihti, kuigi ta on üle 13 aasta vana. Lapsed tahavad mürada ja vabas õhus liikuda ja õnneks tema kooli juures saab seda ka teha. Aga paljud koolid seda ei võimalda, linnakeskkonda ei peeta nii turvaliseks. Siis tuleb vaadata, millised võimalused on. Tallinna linn katsetas seda, et uued koolistaadionid olid avatud koolivälisel ajal. See on väga hea algatus. 

Kokkuvõttes sõltub liikumisharjumus paljudest asjaoludest. Perekond on koos kooliga üks põhilisi tugitalasid või taustsüsteeme, kust tuleb suhtumine liikumisse. Ega kõik pea tippsporti tegema, oluline on mitte kogu aeg toas istuda, vaid olla aktiivne. Koolidele peab seda võimaldama, õppeprogramm peab seda võimaldama, riik peab seda toetama. Ja tore oleks, kui lapsevanemad näitaksid lastele eeskuju, et meil oleks rohkem tervena elatud aastaid.

Kas siin ei teki seesama probleem nagu kultuuriranitsaga: nõutakse näiteks talviseid suusa- ja uisutunde, aga varustust ei ole? Perekondadele tähendab see veel kord raha maksmist. Võib-olla tuleks neid kuidagi toetada?

Muidugi on alasid, mida ongi kulukas harrastada. Peame koolidega aktiivselt suhtlema ning saama aru, mis töötab, kuhu on vaja rohkem tuge või millistes kohtades king pigistab, et probleemid lahendada. 

Hiljuti lõppesid taliolümpiamängud, viimasel minutil tuli Eestile siiski ka medal. Spordiajakirjanikud küsiksid, mis hinde Eesti koondisele panete. 

Mina hindeid ei pane, aga ma ütleksin, et tubli sooritus. Meil oli sel korral taliolümpiakoondises erakordselt palju noori ja pilt ei olnud üldse halb. On väga rõõmustav, millistel tublidel kohtadel need noored olid, rääkimata Henry Sildarust, kes oma noorusest hoolimata on pannud maha juba sellise märgi, et küll neid teist värvi medaleid ka üsna pea tuleb. Aga ka teised noored sportlased, Niina Petrõkina … tüdrukud ja naised on oma südikuse ja sihikindlusega mulle silma jäänud. Mul on ülihea meel nende üle. Eesti naised, kõva-kõva!

Sildarude puhul on pere toetus olnud äärmiselt tähtis. Ma ei tea, kui palju saaks riik ära teha, et meil oleks rohkem Niina Petrõkinaid ja Henry Sildarusid?

Nii palju, kui ma olen noorsportlaste, Eesti olümpiakomitee või alaliitudega suhelnud, on öeldud, et eeskuju on kõige parem sütitaja. Meile on tarvis spordikangelasi, neid noori sangareid, kellele väikesed alt üles vaatavad ja kelle sarnaseks tahavad saada. Me kõik oleme kedagi imetlenud. Kui nad suudavad noori sütitada, teevad nad poole tööst juba ära. Ka sportlastele on tarvis väikeste toetajaskonda, kes neile kaasa elab, neist lugu peab ja tahab olla nende sarnane. See on tähtis.

Tippspordil on ka mustem pool, millest viimastel aastatel on olnud päris palju juttu – treenerite ja õpilaste suhted. Kui palju ja kuidas te ministrina sellistel asjadel silma peal hoiate? 

Meie partner spordivaldkonnas on eelkõige Eesti olümpiakomitee ning Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutus ja mul on hea meel, et sellel teemal on hakatud sagedamini rääkima. Nii saadakse paremini aru, mis on õige, mis vale, kust jookseb piir.

Ma ei saa lõpetuseks jätta küsimata: kuidas DJ Minister elab?

Tänan küsimast! Kevadpäike on väljas ja nii võtan ka mina nüüd rohkem mängimisi ette. Seda on mulle tarvis, et hoida tasakaalu. Muidugi ministritöö on prioriteet, olengi mängud jätnud praegu harvemaks, aga ma ei saa neid päris ära unustada. Märtsi alguses toimub üks hariduseteemaline tippkohtumine ja sellel üritusel mängin küll plaate.