• Ühiskonna arengut pikalt jälginud majandusteadlase Heido Vitsuri hinnangul ei piisa Eesti hariduse tugevuse mõistmiseks enam ainult headest testitulemustest. Kool peab tema sõnul aitama noorel toime tulla maailmas, kus tehnoloogia muudab kiiresti nii õppimist kui ka ühiskonda tervikuna. 
• Vitsur räägib Õpetajate Lehele, miks senine edu enam edasi ei vii, miks õpetaja roll on keerulisem kui varem ning miks peab kool senisest enam kujundama mitte üksnes teadmisi, vaid ka kodanikku. 

Te olete aastaid jälginud Eesti ühiskonna ja majanduse arengu tervikpilti. Kuidas teile praegu paistab: millises seisus on Eesti haridus võrreldes sellega, millises olukorras on Eesti ühiskond laiemalt?

Mitmesugused Eesti ühiskonda ja majandust kirjeldavad näitajad on üsna erineva suunaga, olgu need saadud inimarengu või konkurentsivõime mõõtmise kaudu. Seetõttu peab ka hinnang meie haridusele olema mitmeplaaniline. Lühidalt öeldes on meil probleeme, kuid nende ületamine peaks olema jõukohasem kui paljudes teistes eluvaldkondades, sest haridus on valdkond, kus väga palju sõltub meist endast.

Kui jätta detailid esialgu kõrvale, siis tuleb alustada sellest, et Eesti ühiskond tervikuna on praegu ulatuslike ja keeruliste muutuste faasis. Muutub maailm, muutuvad tehnoloogiad ja muutub ka see, milliseid oskusi inimeselt oodatakse. Kuigi teaduse arengust ja selle mõjust ühiskonnale on räägitud korduvalt juba sajandeid, ei ole praegu toimuvat õige võtta lihtsalt järjekordse etapina, mis küll lõpuks kuidagi paika loksub. Midagi loksub alati paika, küsimus on selles, kas olukord kujuneb meile soodsaks.

“Egalitaarset kooli meil enam ei ole.

Materiaalses maailmas on kasvul ja arengul piirid, teadmiste ja virtuaalse maailma puhul neid aga justkui ei paista. Sellisesse maailma oleme sellel sajandil jõudnud ja just siit kasvab välja hariduse ja ülejäänud ühiskonna suhte probleem. Haridus peaks aitama noori ette valmistada eluks maailmas, mida me ise alles õpime mõistma. Me ei teadnud ette ka seda, kuidas internet ja nutitelefon inimesi muudab, kuidas koos nende tulekuga on vaja või on võimalik muuta kooli. 

Aga kuidas koostada selleks õppekavasid ja valmistada õpetajaid ette olukorras, kus veel eile ei teadnud me täpselt sedagi, mida täna juurde vaja oleks? 

Kooli kohta kehtib hästi president Toomas Hendrik Ilvese mõte, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi. See puudutab ka haridust. Seniste tugevuste najal ei saa lõputult tulevikku ehitada. 

Eesti haridust on harjutud pidama üheks meie suurimaks edulooks. Kas teie hinnangul elame me veel varasema edu najal või suudab kool ka praegu ühiskonda sisuliselt edasi vedada?

Hinnang haridusele sõltub sellest, mille põhjal edukust mõõta. Kui aluseks võtta PISA tulemused, siis on Eesti haridus tõepoolest Euroopa ja ka maailma tipus. Aga PISA-sse tuleb suhtuda sama ettevaatlikult nagu sisemajanduse kogutoodangusse. Mõlemad mõõdavad midagi olulist, kuid mitte tervikut. SKT näitab kaupade ja teenuste mahtu, ent ei näita näiteks elatustaset, rikkuse jaotust ega ühiskonna sidusust. Iga päev sellele ei mõelda, kuid tänapäeval pole enam üldse erandlik, et SKT võib mingis riigis tublisti kasvada, aga enamik rahvast samal ajal vaesuda.

Samamoodi mõõdab PISA teadmisi ja oskusi piiratud hulga tunnuste alusel, kuid ei ütle kuigi palju noorte sotsiaalsete oskuste, väärtuste või moraalse orientatsiooni kohta. Ometi võib just nende puudujääk tänapäeval viia palju suurematesse raskustesse kui viletsavõitu teadmised orgaanilises keemias.

Hariduse puhul on aga veel üks oluline mõõde. Kui majanduses ei tule väga suur ebavõrdsus kellelegi kasuks, siis hariduses vajab rahvuse tasandil edu seda, et kõige võimekamad saaksid väga hea arenguvõimaluse. Hea keskmine tase on vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Edasiminekuks on vaja inimesi, kellel on eeldused, teadmised ja oskused luua midagi uut. Just siin ei ole meie olukord sugugi nii hea, kui PISA keskmiste tulemuste põhjal arvata võiks.

Mulle tundub, et Eesti kool suudab meid ühiskonnana hoida seal, kus me praegu oleme, aga siit kõrgemale me niisama ei jõua. Selleks on vaja hakata palju teadlikumalt kasutama uusi tehnoloogilisi võimalusi, eriti personaliseeritud õpetamist. Samuti tuleb värske pilguga üle vaadata, mida ja kuidas õpetada. Olen vaadanud nii rahvusvahelise bakalaureuseõppe õppekavasid kui ka meie koolide õppematerjale ning mulle tundub, et oleme jäänud liiga konservatiivseks või piiratuks. Rahvusvahelistes õppekavades püütakse õpilasi rohkem suunata arutlema, mitte lihtsalt ära õppima. 

Kui vaadata viimase paarikümne aasta arengut, siis milliseid ühiskondlikke muutusi oleks pidanud haridus paremini ette nägema ja milles on kool olnud pigem kohaneja kui suunaja?

Siin on minu meelest kaks suurt probleemiringi. Esimene puudutab tehnoloogilist arengut. Ausalt öeldes ei olnudki realistlik eeldada, et kool oleks suutnud tervikuna hüpata kiiresti liikuva infotehnoloogilise arengu reele nii, et kohe oleksid olemas sobivad õpetajad, õppekavad, vahendid ja materjalid. Me oleme ju tegelikult senini mõnes mõttes segaduses isegi interneti ja nutitelefonide mõjuga. Seetõttu pole üllatav, et ka tehisaru kiire levik on toonud kaasa rohkem küsimusi kui valmis vastuseid.

Samas oleks pärast interneti ja personaalarvutite laialdast levikut olnud võimalik palju varem hakata mõtlema mitte ainult sellele, kuidas neid vahendeid koolis kasutada, vaid ka, kuidas need inimest ennast muudavad. Oleks tulnud küsida, kuidas muutub õpetaja roll olukorras, kus õpilase arvuti on faktiteadmistes õpetajast „targem“. Siis ei peaks õpetaja olema enam niivõrd faktide esitaja, vaid arukas juhendaja, kes aitab õpilasel nähtut mõtestada, eristada olulist ebaolulisest ja kasutada tehnoloogiat targalt.

Ameerikas täheldati ju üheksakümnendate keskpaigas, et vähemalt samal ajal copy-paste’i tulekuga oleks olnud hädasti vaja hakata õpilastele palju põhjalikumalt selgitama moraali sisu ja tähtsust …

“Tehisaru toob esile moraalse mõõtme.

Teine suur küsimus puudutab seda, kuidas kasutada tehnoloogiat õpilaste erinevuste arvestamiseks. Praegu peavad ka heades koolides need, kes on mõnes aines teistest aasta või paar ees, sageli aega surnuks lööma. Ometi ei ole teadmised ammu enam lihtsalt vanuse funktsioon. Ei saa teha nägu, et selline ühtlustatud tempo on normaalne. Tehnoloogia võiks aidata korraga nii mahajääjaid toetada kui ka võimekamaid edasi viia, kuid selleks peab kogu süsteem muutuma paindlikumaks. 

Hariduselt oodatakse korraga väga palju: häid teadmisi, sotsiaalset võrdsust, tööjõu ettevalmistamist, vaimse tervise toetamist ja kodanikukasvatust. Kas koolilt oodatakse teie arvates liiga palju?

Selles küsimuses ma ei arva, et koolilt oodataks liiga palju. Pigem on asi selles, et paljusid neist teadmistest ja hoiakutest ei ole noorel enam kusagilt mujalt võtta. Eesti üleminekuaja suurim probleem ei olnud ainult majanduslik. Leib jäi leivaks ja riie riideks, kuid sotsiaalne elu liikus paigast. Muutus tootmisviis, tuli demokraatia ja vabadus, ent samal ajal kadusid või ununesid paljud üldinimlikud väärtused ning kohati ka kodune kasvatus. Kodanikukasvatus oli uus mõiste ja selle sisu ei ole paljudele lõpuni selge tänini. Seetõttu ei saa kool sellest kõrvale jääda. 

Tööturuks ettevalmistus ei välista laia haridust

Kas hariduse peamine ülesanne on teie meelest valmistada noort ette tööturuks või kasvatada temast laiemalt haritud inimene? Kuidas seda tasakaalu mõistlikult hoida?

Kõige parem oleks, kui suudaksime teha nii, et üks ei segaks teist. Need eesmärgid ei ole ju vastandlikud. See, kui keevitajaks õppijale ei räägita kirjandusest sama põhjalikult kui gümnasistile, ei tähenda, et talle ei peaks selgitama näiteks „Hamleti“ või „Põrgupõhja uue Vanapagana“ sisu ja tausta. Sama kehtib ajaloo ja maateaduse kohta. Laiemat haridust saab anda ka siis, kui mõnes valdkonnas jääb sügavusest puudu.

Samas olen üsna kindel, et mõni aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist ei tea paljud enam, mis vahe on määratud ja määramatul integraalil. Ometi ei otsusta just see, kas inimesest on saanud laiemalt haritud inimene või mitte. Haridus ei saa taanduda ainult teadmiste kontrollimisele kitsas valdkonnas.

Kodanikuõpetuses ei tohiks aga vahet olla. Seal ei peaks rõhk olema eelkõige institutsioonide funktsioonide päheõppimisel, vaid sellel, et noor inimene mõistaks, mida tähendab olla kodanik. Tuleb aru saada, miks inimene on sotsiaalne olend, mitte täiuslik individualist. Just siin on koolil väga oluline roll. 

Majandusest rääkides kõlab tihti sõnu, nagu „tootlikkus“, „lisandväärtus“ ja „innovatsioon“. Mida peaks Eesti kool tegema teisiti, et kasvatada rohkem inimesi, kes ei kohane üksnes olemasoleva tööturuga, vaid suudavad ka ise uusi lahendusi ja võimalusi luua?

On vaja vähem mehaanilist õppimist ning rohkem seoste ja sõltuvuste nägemist ning mõistmist. Lisaks tuleb senisest palju teadlikumalt kasutada neid võimalusi, mida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia juba praegu pakub. Paraku ei sõltu siin kõik koolidest, sest kogu süsteem on ehitatud üles põhimõtetele, mis ei lase kuigi palju arvestada õpilaste eripäradega. 

Virtuaalmaailm ei tohi asendada päriselu

Kui te vaatate tänast noort põlvkonda, siis milliseid tugevusi te neis näete ja mille pärast kõige rohkem muretsete?

Tänases noores põlvkonnas näen eelkõige suurt huvi ja valmisolekut tehnoloogilise arenguga kaasa minna. Noored tahavad uut tundma õppida, katsetada ja kasutusele võtta. Selles mõttes on neis julgust edasi liikuda.

“PISA ei näita kogu pilti.

Mure tekib aga sellest, et mida aeg edasi, seda vähem tajutakse maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Üha rohkem elatakse virtuaalses, mitte inimlikus ja materiaalses maailmas, väljaspool tegelikku ühiskonda ja materiaalset tootmist. Teatakse, et elekter tuleb seinast, piim poest ja tarbekaup Hiinast, aga teadmine sellest, kuidas asjad päriselt tekivad ja toimivad, kipubki seal lõppema. Leitakse et pole vahet, kas suhtled roboti või verest ja lihast inimesega ning et roboti eelistamises pole midagi taunitavat.

Mulle tundub, et kui praegustel noortel tuleks elada väljaspool praegust tehnoloogilist keskkonda ja ilma nutitelefonita, oleks neil väga raske hakkama saada. Selline aeg ei pruugi kunagi saabuda, aga välistada seda siiski ei saa. 

Üks hariduse keskseid küsimusi on sotsiaalne kihistumine. Kas Eesti kool vähendab teie hinnangul ebavõrdsust või kipub seda mõnel juhul hoopis taastootma?

Eesti kool oli pikka aega ebavõrdsuse vähendaja. Sisuliselt oli võimalik saada eri paikades selline haridus, mis avas tee ülikooli, ning õpingute kvaliteet ei sõltunud nii tugevalt perekonna majanduslikust olukorrast. Praegu ei paista see enam samal määral tõsi olevat. Koolide, õpetajate ja õpilaste erinevused on muutunud väga suureks. 

Egalitaarset kooli meil enam ei ole. Ma ei ole niinimetatud eliitkoolide vastu, kuid vahed, mis koolide vahel paistavad, on liiga suured. Tuleb tunnistada, et ka meie kool on hakanud anglosaksi maailma eeskujul ebavõrdsust suurendama. 

Õpetaja rollist räägitakse palju, kuid sageli jääb mulje, et ühiskond ootab õpetajalt rohkem, kui on valmis talle vastu andma. Mida ütleb õpetaja positsioon ühiskonnas meie väärtushinnangute kohta? 

Õpetajatelt on minu meelest juba kaua oodatud rohkem, kui neile on oldud valmis vastu andma. See vahe on nüüd kasvanud eriti suureks. Põhjus ei ole ainult selles, et õpetaja palk ei ole kasvanud nii kiiresti, nagu võiks, vaid ka selles, et õpetamine ise on muutunud väga keeruliseks.

Tänapäeval ei ole enam vaja õpetajaid, kes annavad edasi ainult kooliprogrammis ette nähtud fakte. On vaja õpetajaid, kes õpetavad omandatud teadmisi kasutama, teiste teadmistega siduma ja nende tähendust mõistma. Fakte on internetis niigi mõõtmatult rohkem, kui ükski õppekava suudab katta. Õpetada tuleb nende faktide tähendust ja omavahelisi seoseid.

Seetõttu ei saa õpetaja positsioon enam tugineda lihtsalt sellele, et ta teab rohkem. See peab tuginema sellele, et ta oskab õpilast juhendada, arvestades tema võimekust, teadmisi ja huvisid. 

Kas hariduse ülesanne on inimest eelkõige ühiskonda sobitada või peaks hea haridus andma talle ka võime ühiskonna enesestmõistetavusi kahtluse alla seada?

Need kaks asja ei ole vastandlikud. Intelligentne inimene peab suutma iga asja kohta küsida, kas see ikka on nii, ja seejärel selle üle arutleda, kas koos mõttekaaslastega või üksi. Haritud nonkonformistid on ühiskonnale vajalikud.

Samas peavad ka nonkonformistid suutma olemasolevas ühiskonnas toime tulla nii, et ei tekiks mõttetuid konflikte. Kehtivate normide järgimine ei võta kelleltki kohustust mõelda selle üle, mis ühiskonnas toimub ja mida tuleks teha, ega takista vajadusel oma seisukohti välja ütlemast. 

Iga ajastu kasvatab noori mingis kindlas ettekujutuses heast elust ja edukast inimesest. Millist inimest kasvatavad tänane Eesti kool ja ühiskond teie hinnangul praegu?

Minu arvates on meie noorte ettekujutuses heast elust säilinud palju nende vanemate noorpõlve arusaamadest ning see tähendab üsna tugevat materiaalsust. Kujundas ju materiaalne mahajäämus näiteks Soomest pikka aega oluliselt ettekujutust heast elust.

“Faktidest tähtsam on nende tähendus.

Selline materialistlik hoiak on suurel määral säilinud tänaseni. Meie inimesed tahavad sageli suuremaid autosid ja maju kui keskmine soomlane, kuigi samal ajal on meil ka ebavõrdsus ja ilmajäetus suuremad. Kuna oleme üsna suletud oma kitsasse kultuuri- ja keeleruumi, kipume oma ühiskonna praegust seisu pidama loomulikuks ega arva alati, et peaksime ise muutuma. Kool ei saa siin olla päris teistsugune kui ühiskond ise. Ühiskonnana oleme olnud pigem vähese koostöövõimega, individualistlikud ja üksteisest vähe hoolivad. 

Kas väikeriigis on haridusel lisaks isikliku arengu ja majandusliku edu toetamisele ka laiem kultuuriline või rahvuslik missioon? Kuidas seda mõista nii, et see ei muutuks kitsaks ega tõrjuvaks?

Kindlasti on. Kui suurriikide pseudokultuur tungib meile igast praost sisse, siis meie enda kultuuri eest ei saa keegi peale meie enda hoolitseda. Samamoodi peame väikese ja piiratud kultuuriruumi tõttu hoolitsema selle eest, et muu maailma kultuur ei jääks kõikjal vohava kommertskultuuri varju.

Rahvusliku missiooniga paistab aga lugu olevat üsna nukker. Avalikud küsitlused näitavad, kui paljud inimesed mõtlevad Eestist lahkumisele või elavad juba välismaal, ja see annab põhjust tõsiseks mureks. 26. märtsi Maalehes vastas Eestist ärakolimise küsimusele 2660 Eesti kodanikku, kellest 8% teatas, et juba elab välismaal, 15% kavatseb lähitulevikus kolida ja 40% on kolimisele mõtelnud, kuid pole veel plaani teinud. Vaid 27% ei kavatsenud üldse ära kolida! 

Pole mõtet arutleda selle üle, kas vastanute valim oli statistiliselt täiesti esinduslik või mitte, sest isegi poole väiksema lahkunute või lahkumisele mõelnute juures oleks tegu katastroofieelse olukorraga.

Ma ei näe ohtu, et Eesti rahvuslikust missioonist rääkimine võib muuta meid tõrjuvaks. Selektiivseks võib-olla küll ja siis tuleks selle probleemiga tegeleda. Kuid seejuures peame endale aru andma, et nii nagu rootslased ja mitmed teised Euroopa rahvad aastakümneid olid üritanud, kultuure ja religioone suvalises mahus segada pole võimalik.

Tõsi, meil on ka isikuid, kes kutsuvad meid tagasi metsa ja pastlaid kandma, kuid neid on vähe ja nende pärast pole vaja muret tunda. Küll teeb muret see, et paljud meie seast kaotavad võõras kultuurikeskkonnas üsna kiirelt sideme oma kultuuri ja rahvusega.  

Tehisaru toob esile nii võimekuse kui väärtuste küsimuse

Tehnoloogia ja tehisaru muudavad kiiresti nii tööelu kui ka õppimist. Milliseid oskusi ja hoiakuid peaks kool nüüd eriti hoidma ning millised senised arusaamad õppimisest tuleks ümber mõtestada?

Esiteks toob tehisaru senisest veel selgemalt esile moraalse mõõtme. Kui õppimises petta ja muid sigadusi teha muutub veelgi lihtsamaks kui nutitelefoni ajastul, siis kasvab koos sellega vajadus sotsiaalsete ja moraalsete väärtuste kujundamise järele. Ebaeetilises ja hoolimatus keskkonnas teeb tehisaru rohkem kahju kui kasu.

Teiseks peaks koolist tulema selgem arusaam sellest, et inimeste andekus on mitmekesine. Hea luuletaja, keemik, maletaja või sumomaadleja ei ole eri väärtusega inimesed. Oluline on, et inimesesse suhtutaks eelkõige selle järgi, kui mõistlik, arusaav ja empaatiline ta on.

“Me püsime inertsi, mitte teadlike kodanike toel.

Kolmandaks tuleb õpilasi üha enam õpetada, juhindudes sellest, kes nad tegelikult on. Tänapäeval on selleks juba ka tehnilised vahendid, kuid nii kaugele ei saa jõuda enne, kui esimesed kaks tingimust on täidetud: väärtused on paigas ja eri liiki andekust osatakse päriselt tunnustada. 

Kui peaksite nimetama kolm kõige olulisemat muutust, mida Eesti hariduses ja ühiskondlikus mõtteviisis järgmise kümne aasta jooksul vaja oleks, siis millised need oleksid?

Me peame kõigepealt aru saama, et oleme elanud tuleviku arvel, võlgu. Mitte ainult raha, vaid üldise ühiskondliku harituse mõttes. Oleme kasvatanud end individualistideks, mitte kodanikeks ja ühiskonna liikmeteks. Me ei ole piisavalt vaeva näinud, et kasvatada end inimesteks, kes saavad aru, et Eesti põhiseaduse preambulis ei ole ükski sõna ilmaasjata. Me püsime inertsi, mitte teadlike kodanike toel.

Praegu ei paista kuigi suurt lootust, et suudaksime ühiskonnana oma tuleviku nimel milleski üksmeelele jõuda. Vaadates riigikogus, meedias ning valitsuse ja rahva suhtluses toimuvat, näen pigem killustumist kui ühist sihti. Ometi on vaja reforme, mis aitaksid meid Euroopa keskmisele lähemale, mitte ainult mehaanilist eelarve tasakaalustamist.

Olen veendunud, et sotsiaalsete väärtuste õpetamise ja tagasitoomise kõige tähtsamaks kohaks saab meie maal olla vaid kool. Kadusid ju liiga paljudes peredes selleks vajalik väärtusteadvus ja traditsioon juba mitu põlvkonda tagasi.  

“Kool peab kasvatama kodanikku.

Samuti arvan, et üldse ei oleks halb, kui koolis oleks keegi, kes suudaks „Kevade“ köstrist paremini õpilastele selgitada, kuidas tuleks oma hinge eest hoolt kanda ja miks see neile hea on.   

Kui te vaatate Eesti ja lääne ühiskonna praegust arengusuunda, siis kas me liigume teie hinnangul tervikuna õiges suunas või on märke, et midagi olulist on läinud valesti?

Olen lääne ja Eesti arengusuuna pärast murelik ja nõutu. Raske on leppida mõttega, et ka seekord võib minna nii, nagu ajaloos sageli on läinud: tsivilisatsioon, mis oli sajandeid teaduses, kultuuris, majanduses ja üldise heaolu loomisel vedur, kaotab järsku oma arenguvõime, jääb konkurentsis teistele alla ega suuda enam ka oma elu mõistlikult korraldada.

Nii pole ma märganud, et Euroopa avalikkus oleks mures seepärast, et maailma STEM-valdkonna kolmekümne kõige tugevama ülikooli hulgas ei ole enam ühtegi Euroopa ülikooli, kuid loodab ikkagi mitte midagi ette võtmata maailmas tehnoloogilise arengu etteotsa tagasi jõuda. 

Lääs saab praegu olla enesekindel suuresti seetõttu, et elab veel hästi, kuid selle hind on aastakümneid kestnud laenamine ning kokkuhoid järgnevate põlvkondade kasvatamise arvelt.