• Praegune õppekava süsteemset grammatikaõpetust ette ei näe ja nii võib juhtuda, et gümnaasiumist läheb kõrgkooli poolkeeleoskaja.

Inglise keele kursusi on gümnaasiumis tavaliselt 11–15, kirjanduskursusi üksnes viis.

Kuigi viimasel ajal on esile kerkinud õppija ja õpetaja tundlik vaimse tervise teema, siis paistab, et Eesti kool on muutunud palju sõbralikumaks ja hoolivamaks kui kümmekond aastat tagasi. Tõeliselt rõõmustab see, et õpetamisel ja õppimisel rõhutatakse teaduspõhisust. Teine äärmus – „aga alati on nii olnud“ – on nüüd vast minevikku jäämas. Emakeeleõpetust puudutavad kõrvalteemad on teadagi eestikeelsele õppele üleminek ja LAK-metoodika. Aine- ja keeleõppe ühendamine kirjanduse õpetamisel uus asi ei ole, sarnaseid võtteid on tervikteoste käsitlemisel ikka kasutatud. 

Muukeelseid oluliselt enam

Muu emakeelega õppijate arv nn eesti koolis on mitme viimase aasta jooksul oluliselt suurenenud ja see on sundinud emakeeleõpetajaid üle vaatama eesmärgid, metoodika ja tunnitegevuse. Kui varemgi oli probleemiks õppetempo, sest ühes klassiruumis võivad õppida eri taseme ja taibukusega õppijad, siis nüüd on pilt veelgi kirjum. Seda enam, et emakeele ja võõrkeele õpetamise metoodika ei saa olla sama. Kui õpetaja järgib järjekindlalt emakeeleõpetamise võtteid, siis on selge, et ainet omandatakse mitmekultuurilises klassis üha ebavõrdsemalt. 

“Aastakümneid on eesti keele õpetajad soovinud oma aines sarnaselt võõrkeeleõppega väiksemaid õpperühmi.

Aastakümneid on eesti keele õpetajad soovinud oma aines sarnaselt võõrkeeleõppega väiksemaid õpperühmi. Et teha üle 20 õppijaga klassis suulist tööd või anda igaühele kiiret tagasisidet, peab õpetaja olema ülimalt meisterlik. Siin on ka põhjus, miks õppijad täidavad rohkelt töölehti, st põhiliselt loevad ja kirjutavad. Suulist tööd, mis kaasaks kõik õppijad, on suures klassis raske korraldada. Samas oleks see just kirjutamisraskustega õpilastele alternatiivne väljund. Väike rühm annab õpetajale head võimalused: tekib aega igaühega tegelda, süveneda ja suhteid luua. 

Liiga vähe ainetunde

Samasugust selgitustööd on aastakümneid tehtud eesti keele tundide arvu olulisuse teemal õppekavas. Külliki Kask on sellest kirjutanud 01.11.2019 Õpetajate Lehes. Tunnijaotusplaan pole muutunud 2002. aastast, ikka 19/15/12. Kaks tundi nädalas progümnaasiumis on hea keeleoskuse saavutamiseks kindlalt liiga vähe, eriti nüüd, mil õppijaskond nii eriilmeline. Igasse kooliastmesse võivad sattuda õpilased, kes ei ole oma kooliteed alustanud eestikeelses koolis, ja me ei saa arvestada, et nende taustsüsteem ühtib ülejäänud õppijate omaga. Hea emakeeleoskus on muude õppeainete omandamise eeldus. Kuigi loosung „Iga õpetaja on keeleõpetaja“ kõlab hästi, ei toimi see igas koolis, ja kas me saamegi seda eeldada. 

Põhikooli pagasiga läheb õppija edasi gümnaasiumisse. Ta peaks olema omandanud hea lugemis- ja eneseväljendusoskuse, st tundma tekstiliike, oskama väljendada arusaadavalt ja õigesti kirjutades oma mõtteid. Gümnaasiumis on viis kohustuslikku eesti keele kursust. Heal juhul paneb kool ühe juurde. Praegune õppekava süsteemset grammatikaõpetust ette ei näe, selle on õpilased omandanud põhikooli kahe nädalatunniga. Aga alati ei ole. Nii et tegelikult võib juhtuda, et gümnaasiumist läheb kõrgkooli poolkeeleoskaja.

“Eesti keele õpetaja õlgadele on laotud ülisuur vastutus, ta peab ära õpetama kõik, mis igasugustele institutsioonidele vähegi on pähe tulnud.

Sama lugu on gümnaasiumi kirjandusõppega. Viis kirjanduskursust võivad läbi saada juba 12. klassi jõuludeks, mis tähendab, et enne lõpueksamit ei pruugi õpilane sellise arendava tegevusega nagu ilukirjanduse lugemine tegelda, kuna tal pole enam seda kohustust. Võrdluses inglise keelega jäävad eesti keel ja kirjandus drastiliselt alla: inglise keele kursusi on gümnaasiumis tavaliselt 11–15, sest kool lisab miinimumile kindlasti vähemalt kolm.

Lisandub kuulamise osa

Eesti keele ainekavasse on iga uue õppekavaga lisandunud uusi ülesandeid. Eesti keele õpetaja õlgadele on laotud ülisuur vastutus, ta peab ära õpetama kõik, mis igasugustele institutsioonidele vähegi pähe on tulnud. Kunagi vähendati eesti keele tundide arvu, et teha ruumi ainetele, mis pidid toetama kaasaegset õppijat. Juhtus aga nii, et nüüd tuli eesti keele tundides toetada hoopis neid uusi aineid. 2027. aasta põhikooli eesti keele e-eksamil lisandub lugemise, kirjutamise ja keeleülesannetele kuulamise osa. Teadagi on kontrollimise aus põhimõte, et kontrollida tohib ainult seda, mida õpetanud oleme. Seega lisandub emakeeletundidesse veel üks õppetegevus. Et väheste tundidega hakkama saada, tuleks teha korralik lahutustehe, nagu 2026. aasta inimarengu aruanne soovitab. Aga mitte keeleõppe, vaid vahu arvelt, mida keeleõppes jagub. See vähendaks suuresti eesti keele õpetaja koormust.

Teadagi mõjutavad mänguväljaku nurgalipud mängu reegleid. Eesti kooli kirjandusõpetuses on nurgalippudeks eestikeelse kirjavara lugemine. Õppija küsib järjest sagedamini, miks ta peab lugema teost just eesti, mitte inglise keeles. Põhjuseks võõrkeelse kirjanduse parem kättesaadavus või inglise keele oskuse väga hea tase või mood. Lugemisele on lisandunud nõue teha seda eesti keeles.

“Õppija on küsib järjest sagedamini, miks peab ta lugema teost just eesti, mitte inglise keeles.

Viimasel ajal on hakanud ilmuma eesti arekeeles ehk lihtsas keeles kirjandust, mis peaks toetama erivajadusega lugejat või eesti keele kui teise keele õppijat, kuid võib jõuda ka kirjandustundi, kuna on lühike ja mõistetav justkui kõikidele. Meeles tuleb hoida koolilugemise eesmärki: emotsionaalne kogemus, nüansside tajumine ja lõpuks ka keele sügavuse ning ilu mõistmine. Kirjandustunnis ei ole niivõrd tähtis teose tegevuskäik, kuivõrd just kvaliteet, probleemistik, analüüs, suhestumine, et nende kaudu paremini elu, suhteid ja inimesi mõista. 

Eesti-inglise segakeel

Uus põnev nähtus on eesti-inglise segakeel estonglish. Kasutajad väidavad, et ingliskeelne sõna meenub neile eestikeelsest varem, kuna inglise netikeel, mida palju tarbitakse, jääb meelde. On ka väiteid, et mõnd sõna polegi eesti keeles või annab muukeelne sõna öeldut paremini edasi. Kõnelejad ise probleemi ei näe, küll aga emakeeleõpetajad, kelle õpilaste kõnesse või kirjatöödesse satuvad väljendid ja järjendid, mida eesti keeles pole. Raske on ennustada, kuivõrd ohtlik see nähtus meie keelekultuuri tulevikule on, küll aga takistab see üksteisemõistmist, kui kuulaja ei ole asjaga kursis. Rohuks on siingi haritus ja heal tasemel emakeeleõpetus, kus õige registri valimise oskus probleeme ei tekitaks. 

Kiiresti tuleb lahendada emakeeleõpetajate suurim murekoht – järelkasv, kes peab hakkama saama nii probleemidega kui ka hoidma lippu kõrgel.