• Jaanuari lõpuks oli lastekirjanduse keskuse žürii lugenud läbi hulga 6.–9. klassi õpilaste kirjandusteoste arvustusi ning kuulutanud välja arvustusvõistluse „Kapsas“ võitjad. Mille järgi õpilased arvustatava raamatu valisid ning mida õpilased loevad ja kogevad, et oleks midagi põhjapanevat kirja panna?

Neile ja teistele Õpetajate Lehe küsimustele vastasid Tartu Hansa kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lea Sokman (juhendatav Averiin Hummal 9. klassist pälvis Apollo preemia), Tallinna reaalkooli õpetaja Reet Varik (juhendatav Anni-Mari Väli saavutas 8.–9. klassi vanuseastmes 2. koha) ja Tartu Kivilinna kooli kirjandusõpetaja Annika Rebane (juhendatav Laura Nurme võitis 6.–7. klassi õpilaste hulgas). 

Kuidas kirjeldate õpilaste kirjalikku eneseväljendusoskust? Kas (eeldatavasti) vähenenud lugemus, pigem ingliskeelsete tekstide ja sotsiaalmeedia lühivormide „tarbimine“ on mõju avaldanud? Kui jah, siis kuidas?

Reet Varik: Mõju on näha tõesti ja see pole alati positiivne: on õpilasi, kes mõtlevad inglise keeles, ja see annab tunda nii lauseehituses kui ka sõnavaras. Varasemast oluliselt enam kulub aega pelgale tõlkimisele, st sõnad, mis on justkui igapäevased, tavalised, meenuvad noortele esimesena inglise keeles, üks teismeline just küsis eile: oot, kuidas ma saan eesti keeles destiny (ee ‚saatus‘ – toim). Kooli ajalehes märkan ka sageli tsitaatsõnu, mille asemele sobiks enamasti paremini eesti omasõna. Sõnavara on muidugi keele väga muutuv osa ja noored on eluaeg tahtnud end omamoodi väljendada, sellepärast ma isegi ülemäära ei muretse, aga kui eesti keelt ei taheta enam mingil põhjusel kasutada, on see ohumärk.

Teisalt on tänapäeva noored varasematega võrreldes palju laiema haardega ja õnneks on elu mind kokku viinud õpilastega, kes päriselt armastavad lugeda ja loetu üle mõtiskleda.

“Aasta-aastalt tuleb enam klassikat noortele „tõlkida“.

Reet Varik

Annika Rebane: Õpilased elavad pildilisemas maailmas kui minu põlvkond. On õpilasi, kellel on keeruline end väljendada nii kirjalikult kui ka suuliselt. Kirjaliku teksti lause struktuur on muutunud, see kipub kohati meenutama suulise keele lauset. Ka inglise keele mõju lauseehitusele on tunda. Samas on siiski õpilasi, kellel jutt jookseb. Ja selle üle on hea meel.

Lea Sokmann: Eneseväljendus nagu igasugune teinegi oskus sõltub väga palju inimesest. On õpilasi, kes moodustavad tammsaarelikult keerukaid lauseid ning kelle koolikirjandeid lugedes saab vaimustuda isikupärastest mõtetest. Neid õpilasi on vähe. Eesti keele ja kirjanduse õpetajana on mul kurb tunnistada, et eesti keeles on suurel osal õpilastest end aasta-aastalt üha keerulisem väljendada, olgu siis suuliselt või kirjalikult.

Mida väiksem on lugemus, seda kesisem on sõnavara. Õpilased tajuvad ilukirjanduse lugemise ning eneseväljendusoskuse seost üpris hästi. Alles hiljuti väljendas üks neiu oma kirjandis mõtet, et sellest ajast peale, kui ta hakkas ema veenmisel raamatuid lugema, suudab ta oma mõtteid palju soravamalt kirja panna: sõnastus on muutunud mitmekesisemaks ning tekst ei koosne enam pelgalt lihtlausetest. Kirjutamisest on kujunenud isegi nauding.

Olen õpetajana märganud, et loogilisi, selge mõtte ja huvitava ülesehitusega lauseid on õpilastel järjest raskem moodustada. Tajutav on sotsiaalmeedia mõju, kus oma mõtete ülestähendamiseks pole pikki lauseid vaja.

Üsna palju mõjutab õpilaste väljenduslaadi inglise keel: sageli ülearuste tsitaatsõnade kõrval muutuvad keelekasutuses inglispäraseks ka sõnajärg ja lauseehitus. Siingi võib põhjusi leida rohkem kui üks. Mõni õpilane eelistab lugeda inglise keeles, aga küllalt suur mõju on koolil laiemalt. Kuni eesti keele tunde on õppekavas oluliselt vähem kui inglise keele tunde, pole meil emakeelse kirjaoskuse taandumisest võõrkeelse ees pääsu.

Mille järgi teie õpilased raamatud „Kapsa“ konkursil arvustamiseks valisid?

Annika Rebane: Minu õpilasel on kaks aastat järjest õnnestunud „Kapsal“ nooremas vanuserühmas esikoht saavutada. Eelmise aasta raamatu soovitasin mina, selleks oli leedu autori Igne Zarambaite „Süngete vete vaimud“. Tundus, et teos võiks sobida, kuid tegelikult tekitas see noores lugejas küsimusi. Kontakteerusime isegi tõlkijaga. Teise raamatu, „Lõikuspäeva päikesetõusu“ valis õpilane ise. Ta oli teose ilmumist kaua oodanud ja on kogu Suzanne Collinsi „Näljamängude“ sarja läbi lugenud.

Reet Varik: Andsin täiesti vabad käed, toonitasin muidugi, et raamat võiks neid ennast kõnetada, muidu ei kõneta nende arvustus teisi ka. Üks tendents, mis juba pikemat aega silma hakkab, on see, et noored valivad pigem väliskirjandust, sest see on nende hinnangul hoogsam ja tänapäevasem. Sellisel juhul tuleb arvestada ka tõlkeaspekti.

Lea Sokmann: Arvustus õnnestub ainult siis, kui teos on lugejale jõukohane ja pakub huvi. Sellest lähtudes olen lubanud teose õpilastel alati endal valida. Vahel küsivad õpilased raamatusoovitusi raamatukogutöötajatelt, teinekord annavad nõu sõbrad. Väga tänuväärne on Eesti lastekirjanduse keskuse kodulehel avaldatud soovituslike teoste nimekiri ja ka „Kapsas“ ise oma põhjalikult välja töötatud reeglistiku ning juhendmaterjalidega.

Kas aastate jooksul on õpilaste konkursitööde tase muutunud?

Reet Varik: Igal aastal üllatun, kuivõrd selgelt ja nõtkeltki noored kirjutavad, kuigi võiks arvata, et aina enam inglise keele- ja isegi mõtteruumis toimetades hakkab säravam osa eesti keelest tuhmuma. Igal aastal on ikka keegi, kes valib arvustamiseks eesti teoseid ja põimib oma arvustusse seeläbi ka eesti kultuuri.

“Koidula „Eesti muld ja Eesti süda“ noori väga ei kõneta, pigem Liivi „Ta lendab mesipuu poole“.

Annika Rebane

Lea Sokman: Arvustusvõistlusel osalevad õpilased, kelle jaoks kirjandus tähendab midagi enamat kui pelgalt koolitööd ning kes otsivad raamatutest keerulisemaid olukordi ja inimsuhteid. Õpilaste tekstidest võib leida huvitavaid vaatenurki, mille kaudu lähenetakse sügavuti nii ühiskondlikele probleemidele kui ka isiksuse arenemisele ja muutumisele. Tundub, et noored kirjutavad arvustusi küll varasemast vähem, aga need, kes kirjutavad, julgevad olla avatud ja otsekohesed.

Mille järgi valite kirjandustundidesse soovitatavat kirjandust?

Reet Varik: Teosed ja autorid eri kooliastmes oleme koolis kokku leppinud, aga lisaks neile on kirjandusõpetajal täitsa suur vabadus. Päris palju soovitavad õpilased üksteisele, näiteks kui on vaba valiku uudiskirjanduse teos, valibki igaüks just selle, mida ta soovib, ning soovitused üksteisele töötavad väga hästi. Toetun teoste valikul õpitulemustele, valikut hõlbustavad muu hulgas raamatukogude soovitusnimekirjad.

Kui õpilased küsivad, kas nad võivad inglise keeles lugeda, siis ütlen ikka, et lugegu lisaks, aga kirjandustunnis käsitleme ikkagi eesti keeles ilmunud teoseid. Kuigi siinkohal nõustun Krista Kaeraga, kes ütles, et ükskõik mis keeles lugemine on parem kui mittelugemine.

Annika Rebane: Püüan hoida tasakaalu klassika ja uuema, meie enda ja väliskirjanduse vahel. Kindlasti tuleb arvestada kättesaadavusega. Mõnd raamatut peaks siiski kogu klass lugema, et saaks teose üle arutleda, vaielda, oma seisukohti kaitsta. Teisalt on oluline ka õpilase enda maitse ja eelistused. Sellisel juhul annan võimaluse enda valitud teost klassikaaslastele tutvustada ja oma lugemiskogemust jagada.

Lea Sokmann: Pikalt on vaieldud selle üle, kas, kui palju ja missugust kirjandust koolis õpilastele lugemiseks soovitada ning kas seda võib nimetada ka kohustuslikuks kirjanduseks. Mida noorem on õpilane, seda enam soovib ta ise otsustada. Üks võimalus on lasta õpilastel endal kas autorist, žanrist või teemast lähtuvalt teoseid valida. Nii saab iga laps leida endale võimetekohase raamatu ning ei teki lugemishirmu.

Samas on väga oluline käsitleda koolitundides ka pingutamist nõudvat kirjandust, lugeda ja analüüsida kirjanduse tüvitekste, mille üheskoos läbitöötamine arendab arutlusoskust ning keerulisematesse tekstidesse süvenemise võimet.

Kas on mõni – ütleme, et üle 40-aastaste vanusegrupis – palavalt armastatud eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos, mis täisealiste arvates peaks õpilasi kõnetama, aga kurb tõsiasi on, et enam ei tee seda?

Annika Rebane: Proosateostest vist otseselt ei ole. Thomas Stearns Elioti järgi ei saa klassikaks see teos, millel on lühikese aja jooksul suur hulk lugejaid, vaid teos, millel on pidevalt teatud hulk lugejaid. Mitte küll nii palju kui menukitel, aga pidevalt. Klassika tuleb õpilastele vastuvõetavaks muuta. Ei saa nii, et lugege kindlaks kuupäevaks läbi, siis on viie küsimusega kirjalik töö ja „tehtud“. Raamatu taust ja lugu tuleb enne lahti rääkida.

“Loogilisi, selge mõtte ja huvitava ülesehitusega lauseid on õpilastel järjest keerulisem moodustada.

Lea Sokman

Rääkida ka sellest, et lugemine ei pruugi olla lihtne. Ja aktsepteerida, kui õpilane tuleb ja ütleb: „Ma ei saanud mitte millestki aru.“ Tunnistan, et Paavo Matsini „Kongo tangot“ lugedes valdas mind sama tunne (kuigi see pole klassika), nii et mõistan õpilasi küll.

Kui konkreetsetest tekstidest rääkida, siis üle 40-aastaste vanusegrupis on Lydia Koidula „Eesti muld ja Eesti süda“ ikkagi oluline, võib-olla ka tänu Rujale, aga noori, näib, nii palju ei kõneta. Neil on hoopis Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu poole“. Seda tuntakse ja teatakse oluliselt rohkem.

Reet Varik: Viimane kogemus oli jaanuaris Oskar Lutsu „Kevadega“: käsitlesime seda üht- ja teistpidi, analüüsisime karaktereid, tõime tegevuse tänapäeva ja käsitlesime teost tänapäeva ühiskonnast ja meediaruumist lähtuvalt, käisime ka Palamusel koolitunnis, aga lõpuni see teos end 7. klassile ei avanudki. Noored ütlesid ise, et jah, nad mõistavad, et tegemist on ajatu teosega, aga see siiski ei kõnetanud neid, sest aeg, milles Lutsu tegelased toimetavad, on nii erinev praegusest ja teose keelestki on raske aru saada. Paraku tuleb aasta-aastalt üha enam klassikat noortele „tõlkida“, aga eks see ongi suuresti just kirjandusõpetuse eesmärk.

Lea Sokmann: Kirjandusklassikat ei ole vaja koolis karta, tuleb leida vaid õpilastele sobiv lähenemisnurk. Kõiki teoseid on võimalik arusaadavalt käsitleda, kui ajastu ja ühiskondlik või kirjaniku eraeluline taust on selge. Eelteadmisteta ei kõneta õpilast tänapäeval ei Lutsu „Kevade“, Tammsaare „Kõrboja peremees“ ega Krossi „Wikmani poisid“. Mida tihedam on kirjanduse ja ajaloo õpetajate koostöö, seda paremini mõistavad õpilased ka kirjanduse tüvitekste. Õpilased tunnevad rõõmu selle üle, kui ajalugu hakkab kirjanduse ja kirjandus ajaloo kaudu elama.

Kirjutasime enne hiljutist koolivaheajale minekut 9. klassi õpilastega arutlust teemal „Mida on andnud mulle kirjanduse lugemine?“. Ühest tööst jäi kõlama mõte, et kirjandustundide ja õpetaja roll on õpilaste lugemisharjumuse kujundamisel suur. Lapsed teevad seda, mida vanemad ütlevad, ja saavad tihti alles hiljem aru, kui oluline mõni tüütu kohustus nende jaoks oli. Sama kehtib raamatute ja lugemise kohta. Kui õpilast ei suunata keerulisemate teoste juurde, võib mõnele jääda väärtkirjandus tundmatuks.

Aga vastupidi: kas on klassikalisi teoseid, mille puhul võiks arvata, et need on oma aja ära elanud, aga õpilastele ikka meeldivad?

Annika Rebane: Näiteks „Kärbeste jumal“ läheb ikka ja jälle korda, eriti kui filmist katkendeid juurde saab vaadata. Silvia Rannamaa „Kadri“ on teos, mis noori kõnetab.

Reet Varik: Oleme sel teemal õpilastega päris palju vestelnud, midagi eriliselt üllatavat siin pole – minu kui õpetaja ülesanne on selgitada, miks me ei käsitle kirjandustundides kogu aeg uut ja poppi kirjandust, vaid loeme ka vanemaid teoseid. Õnneks noored mõistavad seda ja eriti suur rõõm on siis, kui algul hirmutavana näiv „vana ja igav“ raamat täitsa loetavaks tunnistatakse, viimati juhtus nii 6. klassis „Pál-tänava poistega“.

Millisel tasemel on kirjanduskriitika Eesti ajakirjanduses?

Annika Rebane: Ma pole kriitik, nii et nende mängumaale väga ei tungi. Samas sirvin aeg-ajalt Värsket Rõhku, et saada aru tänapäeva noorte maitsest ja tutvuda nende seisukohtadega. Küsimus on ka selles, kui palju kriitikast noorteni jõuab. Traditsioonilist ajakirjandust nad regulaarselt ei tarbi. Võib-olla jõuab nendeni hoopis mõne bookstagrammer’i või booktoker’i loodud sisu.

Reet Varik: Süvaanalüüsid, mida leiab kultuuriajakirjadest, on põhjalikud ja asjalikud, samas õpilasele jäävad need natuke hoomamatuks. Paremini töötavad veidi kergemad käsitlused ajalehtedes. On tänuväärne, et kirjandusest ja raamatutest räägitakse ka raadio- ning telesaadetes, need teevad mõistmise lihtsamaks. Ja kui nüüd mõni selle peale ohkab, et kõik läheb lihtsustamise teed, siis ma leian, et see on ikkagi parem kui mitte midagi.

---

„Kapsa“ võidutööde autorid: Kivirähk on klassika põhjusega

• „Lugema võiks hakata sammhaaval, vaikselt lühemate lugudega lugemisrõõmu üles leides,“ leiab „Kapsa“ arvustuskonkursil premeeritud Anni-Mari Väli.

Eesti kirjanduse päeval jagati lastekirjanduse keskuses noortele arvustajatele auhindu. Võistluse idee autor ja žürii liige Jaanika Palm tõdes, et konkursi parimad tööd ei piirdunud ainult ülevaatega teosest ja selle autorist. „Võidutööd pakkusid uudse vaatenurga raamatule, seostasid kajastatud probleemid isikliku eluga või olid teose suhtes põhjendatult kriitilised.“

Õpetajate Lehe küsimustele vastasid 8.–9. klassi vanuseastmes võidutsenud Räpina ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilane Marleen Punnisk, kes arvustas Hugo Vaheri raamatut „Nutivaba“, ja samas vanuseklassis teise koha pälvinud Tallinna reaalkooli 8. klassi õpilane Anni-Mari Väli, kes kirjutas Benedict Wellsi romaanist „Hard Land“.

Mis teid arvustamiseks valitud romaanides köitis?

Marleen: Otsisin lugemist, mis aitaks koolis tekkinud pingeid maha laadida. Juba „Nutivaba“ esimeste lõikude juures tundsin, et see raamat vastab minu ootustele. Ootasin raamatu lugemist õhtuti pikisilmi. Raamatusse valatud huumor ja jutustamisstiil hoidsid mind ootusärevana järgnevate seikade ees ning olid arvustuse kirjutamise tõukeks.

“Soovitan paberraamatuid lugeda paralleelselt audioraamatuga. Nii on mõttel keerulisem uitama minna.

Marleen Punnisk

Anni-Mari: Olin juba varasemalt pidanud ühe raamatuviktoriini tarbeks seda raamatut lugema, teos meeldis mulle väga. „Hard Land“ on nii meeldejääva sisuga, et isegi kaua aega hiljem on toonased lugemise tunded meeles. Lugesin eestikeelset versiooni.

Kui oleks teie valida, siis milline võiks olla soovitusliku kirjanduse nimekiri põhikooliastmes? Või kitsamalt 8.–9. klassis.

Marleen: Juba praegu on klassivälise kirjanduse nimistu üpris mitmekülgne. Minu jaoks on oluline, et nimekirjast ei kaoks eesti ega maailmakirjanduse tüvitekstid. Näiteks Tammsaare „Kõrboja peremees“, mis tundub esmapilgul igav, aitab mõista inimeste mõttemaailma. Goldingi „Kärbeste jumala“ sisu on ränk, kuid näitab hästi tsivilisatsiooni ja metsikuse õrna piiri. 

Soovitusliku kirjanduse nimistu peaks olema kui mõnus ühepajatoit, kus leidub midagi igale maitsele, et säiliks tasakaal. Olen lugenud Kristiina Kassi, Mika Keräneni ja Andrus Kivirähki lastekirjandusteoseid. Nooremas astmes lugemishuvi äratamiseks sobivad nende autorite teosed ideaalselt.

Anni-Mari: Mulle meeldib, kui vanemate raamatute seas soovitatakse ka uuemaid, värskema sisuga. Noori, kes muidu üldse ei loe, on raske lugema panna raamatuga, mille tegevustik toimus üle viiekümne aasta tagasi. Uuemate raamatutega saavad noored rohkem samastuda. 

Milline Eesti klassikasse kuuluv teos on teid enim kõnetanud ja miks?

Marleen: Lugesin mullu klassivälise kirjanduse raames Eduard Bornhöhe ajaloolist romaani „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“. Teos ei tundunud alguses kuigi põnev, ent lugema hakates olin üllatunud selle meisterlikust ülesehitusest ning lasin raamatul end täielikult rännakule viia. Elasin romaani peidetud armastusloole kaasa, see aitas tundma õppida Eesti keskaegset olustikku.

Anni-Mari: Mulle meeldis väga Andrus Kivirähki ,,Mees, kes teadis ussisõnu“. Romaan sidus huumori ja fantaasia, ma ei suutnud lugedes raamatut kordagi kõrvale panna. See on klassika põhjusega ja peab olema kohustusliku kirjanduse osa. Kõik peaksid selle vähemalt korra elus läbi lugema.

Milline klassikaline teos on teie hinnangul nüüdseks vananenud? 

Marleen: Hiljuti lugesin August Kitzbergi näidendit „Libahunt“. Süžee oli küll sisutihe ja põnev, ent tunnen, et lugu jäi mulle kaugeks. Teose lühiduse tõttu ei pugenud tegelased mulle hinges piisavalt sügavale, et nende traagilised läbielamised oleksid mind kõnetanud. Ma ei välista, et hilisemas eas raamatut uuesti lugedes minu arusaamine teosest paraneb.

“Üsna tihti on raske pikka teksti süveneda, nii mõnelgi korral kaob motivatsioon lugeda vaid mõne minutiga.

Anni-Mari Väli

Anni-Mari: Ma ei oska esile tuua ühtegi teost, mis on vananenud, sest igas raamatus on midagi head ning alati on keegi, keda selle sisu kõnetab ja kes selle lugemist naudib.

Kuidas kirjandust „tarbite“, kas loete raamatuid, kuulate audioraamatuid või mõnel muul viisil?

Marleen: Peamiselt loen paberraamatuid. Audioraamatud pole mind veel ära võlunud. Mulle meeldib jälgida lausete ülesehitust, kirjavahemärgistust ja sõnastust, ka enda jaoks tundmatute sõnade kirjapilti. Selles peitub minu jaoks raamatute võlu, audioraamat seda ei paku.

Soovitan raamatuid lugeda paberil, ent miks mitte paralleelselt audioraamatuga, näiteks kuulates näitlejate sisse loetud teksti lugemise ajal kõrvaklappidest. See võib aidata sisust paremini aru saada ning raamatuga kaasas olla, sest mõttel on nii keerulisem uitama minna.

Anni-Mari: Mulle meeldib hoida raamatut käes, sest nii keskendun ma sellele ja maailm minu ümber ei sega lugemist. Olen proovinud lugeda e-raamatuid, aga ma ei suuda korralikult keskenduda, mul ei hakka mõtteis lugu käima ja ekraanilt lugemine võtab osa lugemisrõõmust ära. Ka audioraamatuid olen katsetanud, kuid mulle ei meeldi, kui keegi teine loeb raamatut ette. Nii ei saa segast lauset kiiresti üle lugeda, vaid pean hakkama tagasi kerima. Sõnade lugemine aitab luua pilti, ilma selleta on minu arvates palju raskem raamatu sisust aru saada. 

Ka täisealistel on tänapäeval probleeme pikemasse teksti süvenemisega. Kui suurt pingutust ilukirjandusteose lugemine teilt nõuab?

Marleen: Ilukirjandusliku teksti lugemine ei nõua minult palju pingutust. Mõnda suvalisse raamatukaante vahelisse seiklusesse hüpates saan end välja lülitada kogu infomaailmast. Aga tõsi, paljudelt nõuab suurt pingutust suunata tähelepanu vaid raamatule, oluliselt huvitavam oleks telefonis olla. 

Anni-Mari: Üsna tihti on raske pikka teksti süveneda, nii mõnelgi korral kaob motivatsioon lugeda vaid mõne minutiga. Lugema võiks hakata sammhaaval, vaikselt lühemate lugudega lugemisrõõmu üles leides. Tähtis on ka mitte pressida end lugema sellist raamatut, mis sulle ei meeldi.