• Noorsooteatri „Näeme veel, Simon!“ ei loo illusiooni, justkui oleks lihasdüstroofiast võimalik terveneda. Kuigi ausus võib esmapilgul ehmatada, on keeruliste teemade käsitlemise julgus lavastuse üks väärtusi.

---

„Näeme veel, Simon!“

• Autor David Hill.

• Tõlkija Maigi Müürsepp.

• Dramatiseerija Roos Lisette Parmas.

• Lavastaja Getter Meresmaa.

• Kunstnik Arthur Arula.

• Helilooja Ramuel Tafenau.

• Valguskunstnik Emil Kallas.

• Mängivad Lee Trei, Doris Tilk, Mart Müürisepp, Hardi Möller, Mark Erik Savi.

• Vanusele 12+.

• Esietendus 8. veebruaril 2026 Ferdinandi saalis. Kestus 1 t 40 min (ühes vaatuses).

---

Getter Meresmaa lavastatud „Näeme veel, Simon!“ on elujaatav lugu teismelisest poisist, kes kasutab üha progresseeruva lihashaiguse tõttu liikumiseks ratastooli. Lavastus põhineb Uus-Meremaa kirjaniku David Hilli samanimelisel noorteromaanil, millest sai ilmumise järel kiiresti menuk. Kuigi Uus-Meremaa asub Eestist vaadatuna maailma teises servas, asetub üldinimlik lugu väga edukalt ka meie konteksti. 

Tegu on seni näitlejana tuntud Meresmaa lavastajadebüüdiga. Loo tegelasteks on lisaks Simonile tema klassikaaslased ja sõbrad, kellega koos teismeea kuristikke ületatakse. Simoni muudab sümpaatseks tema sõnaosavus ja kergelt ninakas ellusuhtumine. Ta ei lase lihasdüstroofial endale pähe istuda, vaid rallib ratastooliga läbi elu, kuniks seda on antud. Simoni ellutoomine on lavastuse tegijatele kahtlemata huvitav väljakutse, sest selle õnnestumiseks on vaja ratastoolis liikuva näitleja (Mart Müürisepp) ja tema süles istuva inimsuuruses nuku õlitatud koosmängu. Tõsi, labakäsi ega jalgu nukul ei ole, neid jagab ta näitlejaga. 

“Simoni muudab sümpaatseks tema sõnaosavus ja kergelt ninakas ellusuhtumine.

Simoni klassikaaslasi ja õde mängivad samuti näitlejad, ent stseenides, kus Simon viibib pikemalt haiglas, on tema palatikaaslasteks elusuuruses nukud. Seega luuakse lavastuses nukkude kasutamisega selge vahe kehaliselt tervete ja erivajadusega tegelaste vahele: nukukehasse kätketud tegelased on millegi poolest erilised. Noorsooteatri näitlejad on asutuse nimele kohaselt nooruslikud ja energilised, mistõttu ei teki võõristust, kui hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates etendajad teismelisi mängivad.

Ühiskonna empaatiavõime kasvatamine

Lavalugusid, mille keskmes on erivajadustega inimesed, on viimasel ajal Eesti teatrisse jõudnud teisigi. Näiteks etendus aasta eest Theatrumis dokumentaalsel materjalil põhinev „Erivajalik“, mida on teemast puudutatud inimesed nimetanud väga vajalikuks lavastuseks. 2025. aasta detsembris jõudis VAT-teatris lavale samuti tõsielulisest ainesest sündinud „Käte ja jalgadega inimene“, mille keskmes on liikumispuudega inimesed. Vahest on see märk ühiskonna küpsemisest – nii-öelda normist erinevate reaalsuste kujutamine laval kasvatab empaatiavõimet ja mõistmist loodetavasti nendegi seas, kes elus erivajadustega inimestega kuigivõrd kokku ei puutu. 

“Külastatud etendusel näitasid teismelised etenduse lõppedes tormilise plaksutamise ja jalgade trampimisega oma poolehoidu.

Kuna noorsooteatri „Näeme veel, Simon!“ on mõeldud eelkõige noorele vaatajale, ei saa mööda vaadata kasvatuslikust aspektist. Ühest küljest võtavad lapsed erilised kaaslased kiiresti omaks, samas võivad teismelised olla ka ootamatult julmad. Simoni loos ei koge poiss oma liikumispuude tõttu kiusamist ega väljajätmist, küll aga tekitab ebamugavaid olukordi teadmine elu lõpu paratamatusest. Füüsilistest piirangutest hoolimata soovib Simon kõigest hingest elada tavalise teismelise elu. Simon on palju rohkemat kui oma haigus ning ta ei salli haletsemist, üleliia hoolitsevat kohtlemist ega ebavõrdsust. Eriti taunib ta seda, kui õpetajad teda kaaslastest leebemalt hindavad, lastes Simoni tervislikul seisundil end kasvõi alateadlikult mõjutada.

Illusiooni õnnelikust lõpust ei looda

Simoni hobi on hoolitseda maitsetaimede eest. Ratastooliga liikujale sobivale kõrgusele sätitud taimekast annab Simonile võimaluse rohida ja lilli kasta. Tänu Simoni hoolitsusele kasvavad taimed jõudsalt ning saavad üha tugevamaks, poisi enda füüsiline seisund aga halveneb järk-järgult. Seda ei väära ei Simoni elujanu ega tema sõprade hoolivus. Mõnikord maailm lihtsalt on nii ebaõiglane. Ei pea vist mainimagi, et lavastus on loomulikult kohati ka pisarakiskuja. Simoni vaikne hääbumine ei ole saladuseks kellelegi, seda teab nii Simon ise, tema kaaslased laval kui ka publik, kes pingutuseta teatrimängu kaasa haaratakse. 

Arvestades, et publik on valdavalt kooliealine, saavad vaatajatest mitmes stseenis justkui Simoni klassikaaslased, kelle arvamust või nõu küsitakse – ja kes seda meeleldi jagavad. Kuigi Simoni haiguse süvenemisest on juttu ja sellest teemast ei üritata kõrvale hiilida, tuleb poisi maise teekonna lõpp siiski ootamatult. Lavale jõuab viimaks isegi Simoni matus, ent see stseen ei tekita hirmu ega segadust, kuna on lahendatud südamlikult. Lavastus ei loo illusiooni, justkui oleks lihasdüstroofiast võimalik terveneda (sest paraku pole sellele geenihaigusele seni ravi leitud) ning kuigi ausus võib esmapilgul ehmatada, on keeruliste teemade käsitlemise julgus üks selle lavastuse väärtusi. 

“Simon ei koge oma liikumispuude tõttu kiusamist ega väljajätmist, küll aga tekitab ebamugavaid olukordi teadmine elu lõpu paratamatusest.

Noored pole teatrietiketiga kursis

„Näeme veel, Simon!“ sobib eriti hästi II ja III kooliastme vaatajale. Külastatud etendusel oli enamik saalist täidetud teismelistega, kes olid loost valdavalt haaratud ning etenduse lõppedes tormilise plaksutamise ja jalgade trampimisega oma poolehoidu näitasid. Küll aga torkas silma, et õpilastele tuleb meelde tuletada teatrietiketti: mitu põhikooli lõpuklassi noormeest tõusid etenduse ajal püsti, et tualetti minna. Sellist käitumist võib sallida kinosaalis, aga teatris see siiski sobilik ei ole, eriti kuna tegu polnud lasteaiaealistega. Samuti tundus, et põhikooliealised vaatajad pole kursis näitlejate tagasiplaksutamise kombega. Kui näitlejad esimese kummarduse järel lavalt akside taha kadusid, kippus tormiline aplaus kohe vaibuma. Tundus, et suur osa publikust ei osanud mõelda, et näitlejad tuleksid meeleldi veel paar korda kummardama, kui publik selleks plaksutamisega märku annaks.