• Kadrina Sipsiku lasteaia direktor Anu Faelmann-Klaus valmistub karjääripöördeks ja on esimese väikese sammu juba astunud. 

Anu Faelmann-Klaus on lasteaias töötanud 32 aastat. Alustas Sillamäel õpetajana ning sai 24-aastaselt võimaluse juhtida sealset eesti lasteaeda Pääsupesa.

Pärast esimese poja sündi 2002. aastal kolis Faelmann-Klaus tagasi oma juurte juurde Kadrinasse ja töötas 13 aastat liikumisõpetajana Sipsiku lasteaias. Seitse aastat on ta olnud sama lasteaia direktor, hiljuti liitus aga Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses Hendrik Aguri meeskonnaga ja õpetab põhitöö kõrvalt väikese koormusega Sillamäel eesti keelt.

„Tunnen, et minu kogemusest võib kasu olla seal, kus eestikeelsele õppele üle minna on kõige keerukam,“ lausub Anu Faelmann-Klaus. „Muutuse mõte on küpsenud viimase paari aasta jooksul. Sillamäe ja sealsed inimesed on mulle väga südamesse jäänud.“ 

Faelmann-Klaus on olnud ka keelekümblusõpetaja ning tunneb, et tal jagub motivatsiooni ja kogemusi. Ta on lasteaeda juhtinud väga keerulistel aegadel: COVID-i, Ukraina sõja alguse ning majandusliku ebakindluse perioodil. „Pidev vastutus ja teadmatus väsitavad. Tunnen, et vajan muutust ja uusi väljakutseid,“ sõnab Faelmann-Klaus. „Ma ei taha lihtsalt pensioniaega oodata, vaid panustada seal, kus minu kogemusest praegu kõige rohkem kasu on.

Minus on endiselt tahet ja energiat midagi uut proovida. Olen valmis oma töökogemuste dividendid Ida-Virumaale viima ja toetama seal eestikeelsele õppele üleminekut. Või nagu hellitavalt öeldakse – ületulekut.“

“Olen valmis oma töökogemuste dividendid Ida-Virumaale viima.

Anu Faelmann-Klaus on teadlikult oma teadmisi täiendanud: 2024. aastal omandas ta LAK-õppe mikrokraadi ning praegu osaleb metoodiliste keelenõustajate arenguprogrammis, mis on avanud tausta ja andnud tugeva vundamendi. Liitumine Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse õpetajate meeskonnaga on võimaldanud juba praegu kogeda, millised katsumused tuleb noorte keeleõppega seoses läbida, ning katsetada mitmesuguseid õppemeetodeid.

„Alguses oli päris suur hirm,“ lausub Faelmann-Klaus. „Tunnen, et minu keeleõppe didaktiline tööriistakast alles täitub ning tundide ettevalmistamine võtab palju aega. Kõige keerulisem on panna noori rääkima – kirjutamis- ja kuulamisülesanded tulevad neil paremini välja, kuid suulist eneseväljendust peab palju harjutama. Aga just rääkimisel sünnib keeleõpe päriselt.“

Faelmann-Klaus tõdeb murelikult, et tal ei ole formaalset eesti keele või eesti keele kui teise keele õpetaja haridust, ja soovib kindlasti veel õppida.

Aga töö noortega on toonud juba palju rõõmu ja lühikese ajaga on õnnestunud luua mõnus tööõhkkond. 

„Noored ei ole rahul, et nende kutseõpe on peatatud, nad on riigi otsuste suhtes kriitilised, tahavad rääkida vabalt oma emakeelt, ja ma mõistan neid. Hoiakuid on erinevaid, elatakse ka vaenulikus inforuumis. Samas on nii rõõmustav kuulda, kui nad ütlevad: Eesti on meie kodu, me oleme siin sündinud ja tahame eesti keelt osata,“ lausub Faelmann-Klaus.