• Märtsis olid Pelguranna raamatukogus väljas Karjamaa põhikooli esimese klassi õpilaste joonistused, mis olid inspireeritud Piret Jaaksi raamatust „Tark koer“. Õpetaja Liubov Koobas kasutab oma tundides kunstiga lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK-õpet).

Karjamaa põhikooli 1.a klassi koolipäev on lõppemas, käib loodusõpetuse tund. Korratakse kuude nimetusi ja arutatakse aastaaegade erinevuste üle. 

„Räägime eesti keeles!“ tuletab õpetaja Liubov Koobas sõbralikult meelde, kui kellegi jutu sisse lipsavad venekeelsed sõnad. 

Mõtlen, et mõni termin on raske isegi eesti lastele, näiteks „sügisene pööripäev“! Aga õpilased pingutavad edasi, kuigi koolipäeva lõpu väsimus annab juba tunda.

Aeg-ajalt kasutab õpetaja sõnade selgitamiseks pilte seintel. Neid on üsna palju ja eri teemadel.

„Mulle meeldib ise õppematerjale joonistada,“ ütleb Koobas. „Ka lapsed joonistavad. Kunst aitab stressi vastu. Inimene avaneb, kui talle antakse pliiats või pintsel kätte.“

Ühel stendil on õppevahendid, mis lapsed on joonistanud Punamütsikese muinasjutu põhjal. Nii palju erinevaid hunte!

Küsin lastelt, kuidas neil koolis läheb.

„Hästi!“ vastavad Polina, Kristina, Ilja, Rita ja Jevgenia – mitte kooris, vaid kordamööda.

Aga mis teile koolis meeldib?

Meeldivad erinevad tunnid. Polinale eesti keel ja Iljale kunst.

Koju minnes õpilased lehvitavad, mõni tuleb õpetajat kallistama.

Programm tõi Eestisse

Liubov Koobas teab, et võõrkeelt õppida ei ole lihtne. Ta oli ise 25 aastat tagasi eesti keele õppija, kui Fennougria sihtasutus kutsus hõimurahvaste programmis Udmurtiast, Komist, Mordvast ja Marimaalt noori Eestisse õppima.

Konkursist kuulis Koobas juhuslikult viimasel minutil. Tal õnnestus kiiresti leida arvuti ja faks – tollal olid need Udmurtias vähestel – ning saata oma dokumendid teele. Üllatuseks osutus ta valituks ja peagi ootas sõit Eestisse.

“Kui laps keskendub loomisele, kaob ka tavapärane hirm eksida või „valesti“ öelda.

Kuigi keelt õpiti Tallinna ülikoolis peamiselt tuupimise meetodil, jõudsid õppijad aastaga, täpsemalt üheksa kuuga B1-tasemele. Liubov Koobas jäigi Eestisse, lõi siin pere ning lõpetas magistriõpingud nii kunstiakadeemias kui ka Tallinna ülikoolis. Nüüd on tal kolmest ülikoolist mitu kunsti- ja pedagoogilist haridust.

Side Udmurtiaga on nõrgenenud. Emaga räägib ta aeg-ajalt telefonis. Internetiühendus on seal kahjuks praegu piiratud.

„Minu töökogemus näitab, et loovtegevus on üks tõhusamaid viise keelebarjääri ületamiseks ja sõnavara kinnistamiseks,“ ütleb Koobas, kes tegutseb ka tekstiili- ja raamatukunstnikuna. Ta oli esimese võrukeelse Tähekese numbri illustraatorite hulgas ning on panustanud ajakirja Pere ja Kodu pererubriigi kujundamisse. Tema panust lastekirjandusse on märgatud – muuhulgas jõudis ta 2010. aastal Nukitsa konkursi nominentide hulka.

Koobas on veendunud, et kunst loob turvalise keskkonna, kus keelebarjäär kaob. Kui laps keskendub loomisele, kaob tal tavapärane hirm eksida või „valesti“ öelda.

Ta käsitleb samu märksõnu eri fookusega matemaatika-, loodusõpetuse ja eesti keele tunnis. Nii tekib õpilastel terviklik pilt ja sügavam arusaam.

„Minu tundides on vabadus katsetada. Keel muutub nii väljendusvahendiks, mitte lihtsalt kuivaks reeglistikuks,“ selgitab Liubov Koobas. „Luban lastel liikuda omas tempos. See loob turvatunde, mis on keele omandamise kõige olulisem eeldus. Kunstis ei ole ühte „õiget“ joont. Nii on ka keelega – peaasi et tekib soov suhelda ja end väljendada.“

Igaühel on kunstiannet

„Lapsed armastavad joonistada seni, kuni keegi ütleb neile, et nad ei oska seda teha,“ ütleb Koobas. „Mina usun, et iga laps on kunstis andekas. Lihtsalt igaühel on oma stiil.“

“Luban lastel liikuda omas tempos. See loob turvatunde, mis on keele omandamise kõige olulisem eeldus.

Kunsti lõimimist teiste õppeainetega õppis Koobas Udmurtia ülikoolis. Tegemist oli katseprojektiga, milles õpetati põhjalikult pedagoogikat ja psühholoogiat. Igale õppeastmele oli pühendatud üks aasta ning palju rõhku pandi pedagoogilisele praktikale. Isegi Soome professorid tundsid selle metoodika vastu huvi.

„Tol ajal koolides psühholooge ei olnud, seetõttu koolitati kunstiõpetajaid klassijuhatajatega koostööd tegema, et võimalikke probleeme ennetada,“ märkis Koobas. „Kunstitunnid on ideaalne koht, kus näha õpilase emotsioone ja siseilma, mida tavapärases ainetunnis alati ei märka.“

Koobas meenutab, et ka tema algklassiõpetajast ema õpetas keelt muinasjuttude, kujundite ja mänguliste võtete abil ning tema ise arendas selle põhimõtte terviklikuks süsteemiks. Suureks avastuseks ja rõõmuks sai tema enda tütar – just temaga nägi Liubov Koobas, kuidas pedagoogilised, psühholoogilised ja kunstilised meetodid toetavad lapse arengut. Ta on kasutanud kunsti abil keelekümblust ka lasteaias. 

„Mul on hea koos õpilastega olla. Ma naudin seda, mida teen, kuigi töö ei ole kerge,“ ütleb Liubov Koobas.

Esimeses klassis kergem

Karjamaa põhikooli direktori Oksana Tassimova sõnul edeneb eesti keelele üleminek üsna hästi. Õpetajad on püüdlikud, kuid neljandas-viiendas klassis on olukord siiski keerulisem kui esimeses klassis, sest õppekava muutub oluliselt raskemaks ja õpilased ei oska eesti keelt veel piisavalt.

Kui laps tuleb esimesse klassi, pole tema jaoks suurt vahet, mis keeles õppida – kas eesti, inglise või vene.

Oksana Tassimova

„Esimene klass õppis juba lasteaias ühe aasta eesti keeles ja neil on kergem,“ räägib Tassimova. „Kui laps tuleb esimesse klassi, pole tema jaoks suurt vahet, mis keeles õppida – kas eesti, inglise või vene.“

Haridusamet eraldas raha abiõpetajate palkamiseks ning esimeses ja teises klassis on nad tundides abiks.

„Uue seaduse järgi võime kuni kolmeks aastaks tööle võtta ka tudengeid. See on meile suur kergendus,“ lisab direktor.

Karjamaa põhikoolis õpib 430 last ja umbes neljandik neist on erivajadusega. Koolis õpib ka palju Ukraina lapsi.