• 16 aastat tagasi, 2010. aastal, kutsus rahandusministeerium kokku finantskirjaoskusega tegelejad. Ühe kutsutuna osales kohtumisel Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts (EAÜS).

Üsna kiiresti tuli välja paradoks, mis on suuresti senini alles: majandus- ja rahandusteemasid õpetavad Eesti koolis põhiliselt ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad, kes on enamasti ajaloolased – kuid õpetajakoolituses ei ole nad saanud spetsiaalset ettevalmistust majandus- ja rahandusteemade õpetamiseks. Õpetatakse seda, mida ise osatakse, ning sageli õpitakse koos õpilastega.

Sellest vastuolust sai alguse EAÜS-i ja rahandusministeeriumi koostöö, mis kestab tänaseni ning on ühtlasi viinud riikliku strateegia „Rahatark Eesti“ loomiseni. Starteegiasse panustavad veel finantssektor, riigiasutused ja ka teised rahatarkuse edendajad, kuid sotsiaalainete õpetaja roll on selles loos keskne.

Viimastel strateegiapäevadel on rõhutatud, et fookus on üha enam lastel, noortel ja lapsevanematel – näiteks seoses murega, et noored teevad olulisi pensionivalikuid tagajärgi läbi mõtlemata. Samuti näitab statistika, et käitumine ei lähtu alati teadmistest: Eestis on kümneid tuhandeid makseraskustes inimesi ning eriti haavatavad on noored ja üksikvanemad. Seetõttu on üks siht suurendada vastupanuvõimet pettustele ja muuta võlanõustamine kättesaadavamaks nendele, kes on olnud pikalt majandusraskustes.

Strateegipäevadel pälvis laialdast tähelepanu mõte täiendada põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslikku kirjandust rahatarkuse teemaliste teostega. Alternatiivina kõlas soovitus käsitleda rahatarkust ilukirjanduse kaudu, näiteks vaadelda Oskar Lutsu „Kevadet“ majanduse vaatenurgast. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad võivad siduda mineviku majanduskriisid tänapäeva inflatsiooni ja finantskäitumisega.

Miks just ühiskonnaõpetaja on eesliinil?

Entusiastlike õpetajate eestvedamisel tuleb üha enam juurde eraldi rahatarkuse või ettevõtluse ainetunde. Algselt olid rahateemad vaid ühiskonnaõpetuse tunnis, praeguseks on need nii sotsiaalainetes (sh inimeseõpetuses) kui ka matemaatikas. Riikliku õppekava järgi käsitlevad ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad majandus- ja rahandusteemasid süsteemselt kõigi õpilastega ühiskonnaõpetuses 6., 9. ja 12. klassis. Teistes ainetes sõltub nende teemade käsitlemine suuresti õpetajast või valikainest, kuid ühiskonnaõpetajate jaoks on see olemuslik osa tööst. 

See tähendab ka vastutust: noored puutuvad rahaga kokku ammu enne täiskasvanuiga. Turundus, järelmaks, „osta kohe, maksa hiljem“, peibutavad investeerimisjutud ja petuskeemid on noorte ümber iga päev. Kui kool ei õpeta otsuseid läbi mõtlema, õpetab elu – ja sageli valusalt.

Mida õpetaja vajab, et rahatarkust õpetada?

Kui sotsiaalainete õpetaja peab majandus- ja rahandusteemasid õpetama, peab tal olema ka tugi: metoodika, lihtsad ja töökindlad ülesanded, ajakohased näited ning võimalus end täiendada. Tunnis töötab hästi, kui õpilane peab otsuseid põhjendama: mis on alternatiivid, mis on riskid, kust tuleb info ja mida tähendab pikaajaline tagajärg. Rahatarkust saab lõimida näiteks pere ja riigi eelarve, maksude ja avalike teenuste, tarbimise ja reklaami mõju, laenude ja intressi, pensioni ning pettuste teemadega.

Kui õpetajal on selged õppematerjalid ja kogukond, kellega kogemusi vahetada, ei muutu rahatarkus lisakoormaks, vaid saab sotsiaalainete õpetamise loomulikuks osaks. Ja kui rahatarkus jõuab nooreni koolis, jõuab see lõpuks ka peredesse – ning sellest võidab kogu ühiskond. Õpetajad leiavad rahatarkuse info ja õppematerjalid rahandusministeeriumi veebist fin.ee rahatarkuse sektsioonist.