• Uue alusharidusseaduse sisuline suund on õige, kuid kohalikes omavalitsustes on seadust rakendatud ebaühtlaselt ja konarlikult, selgus lasteaiajuhtide seas tehtud küsitlusest.

Septembrist 2025 hakkas kehtima pikisilmi oodatud ja põhjalikult läbi arutatud alusharidusseadus. Veebruaris küsitles Eesti alusharidusjuhtide ühenduse juhatus lasteaiajuhte ja uuris seaduse rakendamise praktilisi aspekte: ressursside piisavust, kaasava hariduse korraldust, tugiteenuste toimimist, koostööd pidajaga. Küsitlusele vastas 180 lasteaeda üle Eesti. Alushariduse juhtide ühenduse juhatuse esimees Heda Kala rääkis intervjuus Õpetajate Lehele, mida esimene vahehindamine näitas.

Milline tahk küsitluse tulemustest teie südame kõige enam valutama pani?

Kõige tõsisem probleem on, et seaduse jõustumine langes aega, mil toimusid kohalike omavalitsuste valimised. See polnud just parim aeg, sest seadusega pandi suur vastutus nii sisu kui rahastamise eest lasteaiapidajatele – kohalikele omavalitsustele.

Kõige suuremat muret tundsidki lasteaiajuhid neis paigus, kus omavalitsus ei aidanud seadust rakendada. Oli isegi olukordi, kus omavalitsus ei olnud teadlikki, mis rolli nad peavad hakkama mängima. Samas tõi osa lasteaiajuhte välja olukordi, kus KOV toetab ja on teinud seadusega kaasnevaid muudatusi.

Südame paneb valutama ka see, et üle riigi tõid lasteaiajuhid välja tugispetsialistide puuduse mure. Omavalitsusele on pandud kohustus tagada lastele toevõimalus kõigis lasteaedades. Aga toetamiseks ei saa pidada seda, et lapsele on tagatud kord kuus logopeediteenus. 

Kahjuks pole juhil oma vaimse tervise peale aega mõelda enne, kui pinge avaldub tema kehvenenud tervises. See tuli välja piirkondade esindajate seminaril. Õhkkond, milles juhid peavad seadusega kaasnevaid sisulisi ja korralduslikke muudatusi vedama, on väga pingeline. On pidevad kriisid, nendest tulenev ohu tunnetamise ja ennetamise vajadus, laste arvu vähenemisest tulenevad ümberkorraldused ja koondamised, vajadus hoida töötajate vaimset tervist ja kavandada selleks tegevusi jms. Varasemast tähtsam on juhtide koostöö, aga ka eeldus, et pidaja kui tööandja hoiab juhtide vaimset tervist. 

Kui suured on erinevused piirkonniti?

Piirkondlikke eripärasid on raske välja tuua, sest ühes ja samas maakonnas võivad omavalitsused väga suuresti erineda. On neid, kus jagub pädevust ja tööl on haridusametnikud, aga ka selliseid, kus ametnik koordineerib väga laia valdkonda ja eraldi haridusspetsialisti polegi. Siis ei saa ka eeldada, et ta süveneks alusharidusseaduse rakendamisse.

“Kaasav haridus jääb formaalseks, kui pole võimalik palgata tugispetsialiste ja -isikuid. Kui logopeed käib lasteaias korra kuus, oleks tema ülesanne justkui täidetud, aga see on nii vaid formaalselt.

Juhid tõid välja, et rühma komplekteerimisel ei arvesta omavalitsus, et lasteaed on lapse arengulise erivajaduse märkaja, ja rühmad tehakse liiga suured. Omavalitsuselt on rahaline surve, et rühmas oleks 20 või 24 last, ja kui õppeaasta jooksul selgub, et rühmas vajab mitu last tuge, ei saa laste arvu vähendada. Kogu tähelepanu läheb erivajadusega lastele, mis halvendab õppe- ja kasvatustöö kvaliteeti.

Probleem taandubki sellele, kas omavalitsusel jagub haridusvaldkonnas pädevust.

Olen ikka öelnud, et kui tahame teada, mis toimub tulevikus põhikoolis, gümnaasiumis, kutse- ja kõrgkoolis, siis tasub vaadata, mis leiab praegu aset lasteaias. Laste arv lasteaedades väheneb, aga tuge vajavate laste arv suureneb.

Kuivõrd paremad on suurte linnade võimalused?

Suuremates keskustes on rohkem pädevust, aga siiski taandub kõik koostööle. Näiteks Tallinna lasteaiajuhid tõid küsitluses välja, et neil on olnud seaduse rakendamisel haridusametiga sisukas koostöö. Tallinna, Tartu, Pärnu lasteaiajuhte, samuti kohalike omavalitsuste liite kaasati seaduse arendusse aktiivselt. Aga seaduse arendamisel mõtles kaasa siiski tühine osa omavalitsustest. Sellest tulenevad ka probleemid selle rakendamisel.

Kas mõnes maakonnas on eriti raske seadust rakendada?

On küll, aga ei tahaks neid välja tuua. Tegu on omavalitsustega, kus pole eripedagoogilist pädevust ka parima tahtmise korral. Me küll ei uurinud väga põhjalikult koostööd riikliku institutsiooni Rajaleidjaga. Kõigil juhtidel peaks olema Rajaleidjaga side, sõltumata lasteaia asukohast. Küll toodi üksikutel juhtudel välja Rajaleidjaga protseduuride venimist. Kui lasteaeda tuleb tuge vajav laps, on hästi oluline sekkuda kohe. On arengutundlikud perioodid, mil on tähtis märgata ja sekkuda kiiresti, näiteks kõne arengu puhul. Siis on võimalik palju ära teha. Aga võib juhtuda, et spetsialistide nõustamine ja eriti meditsiinilised uuringud hakkavad venima. Need võivad võtta pool aastat või rohkemgi, mis tähendab, et hea aeg sekkumiseks võib olla juba mööda läinud. Ligipääs tugiteenustele on piirkonniti väga erinev. 

Kuivõrd on seaduse rakendamisel erisusi paigus, kus minnakse üle eestikeelsele õppele?

See on oluline küsimus. Lasteaed ei pea ju nüüd ja kohe tegelema ainult alusharidusseaduse rakendamisega. 1. septembrist 2024 läksid lasteaiad üle eestikeelsele õppele. Ka toona korraldasime küsitluse, et selgitada välja juhtide hoiakud. Üllatavalt suhtuvad juhid positiivselt nii eestikeelsele õppele üleminekusse kui uude seadusse. Eestikeelsele õppele üle minnes ei olnud juhendmaterjale, nüüd on need olemas. 

Tekkis ka küsimus, kuidas hinnata koolivalmiduse hindamisel muu kodukeelega lapse eesti keele oskust. HTM-i info kohaselt sellega Tallinna ülikoolis praegu tegeldakse.

Küsitlusest tuli välja, et õpetajad oskavad küll märgata lapse arengulisi erivajadusi, aga neil napib aega ja mõnikord ka oskust toetada andekat last. Seda kõike põhjustab laste suur arv rühmas.

Millised kaasava hariduse korraldusega seotud probleemid ilmnesid?

Kõige suurem probleem on ikkagi palju lapsi rühmas ning tugispetsialistide ja -isikute puudus. Tuge vajavaid lapsi on aga järjest rohkem, neid märgatakse rohkem ja diagnoositakse varasemast enam. Rühm on liiga suur ka siis, kui 20 lapse hulgas vajab mitu last tuge.

Plusspoolelt toodi välja, et nüüd on seaduses selgelt lahti kirjutatud erivajadusega lapse olemus – nii nagu PGS-iski.
Laps võib vajada üld-, tõhustatud või erituge. 

Aga kohalik omavalitsus võib öelda, et kuniks lapsel ei ole Rajaleidja hinnangut või spetsialistide soovitusi, vajab ta üldtuge. Kuid üldtuge vajavat last ei rahastata kolmekordselt, nii nagu tõhustatud või erituge vajavat last. 

Laste arv väheneb, nii et saaks hakata tõsiselt rakendama kaasavat haridust. Kuid omavalitsused loevad raha ja vaatavad hoopis, kust annab kokku hoida. Laste arvu vähenemises nähakse kokkuhoiukohta, süvenemata sellesse, et nüüd oleks õpetajal ideaalne võimalus teha tööd erivajadustega lastega.

Kas väikerühmad on nüüd kadunud?

Varem olid sobitusrühmad. Nüüd on tõhustatud toega laste rühm, kus on 12 last, ja eritoega laste rühm (4–6 last). Nendes peab olema iga päev eripedagoog ja logopeed. Aga haridus- ja teadusministeeriumi seisukoht on, et selliste väikerühmade loomine on väga erandlik ja peab olema põhjendatud. Kaasava hariduse põhimõtete järgi on laps tavarühmas ja talle rakendatakse seaduses ette nähtud tuge. Rahastamisel on tõhustatud ja eritoega laps kolme lapse eest. 

Õpetajad peavad olema valmis nende lastega töötama. Me ei saa aga väita, et iga õpetaja kohustus ja ülesanne on töötada tõhustatud toe lastega tavarühmas. Õpetaja peab olema selleks valmis ja sellest huvitatud. Tehakse karuteene, kui õpetaja pannakse sundolukorda, kus tal ei ole tugispetsialiste, ta ei saa täiendkoolitustelt tuge ega toeta teda ka lasteaia meeskond. Suhtutakse nii, et see on lasteaiaõpetaja ülesanne ja ta peab hakkama saama. See on suur probleem. Keerukas teema, tõeline väljakutse õpetajaile. Õpetaja peab tundma end kindlalt, muidu läheb ta töölt ära.

Seadust arendades tõime välja, et õpetajad vajavad koolitust, kui igas rühmas on tuge vajavaid lapsi.

 “Kõige suurem probleem on ikkagi palju lapsi rühmas ning tugispetsialistide ja -isikute puudus. Tuge vajavaid lapsi on aga järjest rohkem, neid märgatakse rohkem ja diagnoositakse varasemast enam. Rühm on liiga suur ka siis, kui 20 lapse hulgas vajab mitu last tuge.

Seadusega kaasnevad juhendmaterjalid, aga dialoogi on vaja pidada ja arutleda ka asutuse sees, samuti kohaliku omavalitsusega.

Uus seadus tõi lasteaedadesse tugiteenuste koordinaatori ametikoha.

Koordinaator on lasteaias võtmeisik, kui vaadata talle seadusega pandud ülesandeid. Ta on lasteaias tugivõrgustiku eestvedaja ja väljaspool lasteaeda lapse kohta käiva info koondaja. Tuge vajavad lapsed kasutavad ju ka väljaspool lasteaeda teenuseid, käivad spetsialistide juures. Koordinaatoril peab olema kogu lapse kohta käiv info, need on delikaatsed isikuandmed. Ja seaduse järgi on tema ülesanne ka õpetajaid nõustada.

Aga kui koordinaatoril on ainult väga väike koormus ja see pannakse mõnele õpetajale või asutuse juhile? Siis ei jõua ta kõigi laste kohta infot kokku koguda ja ametikoht muutub formaalsuseks.

Hea näide on, kui selle lisakoormuse saab eripedagoog või sotsiaalpedagoog, kellel küll läheks siis töö maht väga suureks. Ent tal on laste kohta info juba olemas.

Seega loodi uus roll, aga raha selleks ei anta?

Lasteaiapidajad peaks sellega tegelema seaduse järgi. Kui varem vastutas lasteaia juht selle eest, et oleks olemas logopeedid, eripedagoogid ja teised spetsialistid, siis nüüd on see lasteaiapidaja ehk KOV-i õlul. Ja pidaja ülesanne on tagada ka koordinaatori ametikoht. Kui on aga vähe raha, on koordinaatorile pakkuda vaid väikest koormust.

Küsitlusest tuli ka välja, et juhid on motiveeritud ja saavad kaasava hariduse põhimõtetest aru, aga neil pole aega. Seadusega muutusid ju paljud lasteaia tööd korraldavad õigusaktid, tuleb koostada uued ametijuhendid, panna paika töökoormused, rühmade töökorraldus, kodukord.

Praegu uuendatakse õppekava ja minnakse üle eestikeelsele õppele. See on lasteaedadele väga suur surve. Osas omavalitsustes tuleb juhtidel põhjendada ka eelarvega toimetulekut seoses laste arvu vähenemisega. Juhtidel on seoses nende üleminekutega praegu väga pingeline aeg.

Lasteaiajuhid osutasid ka ohule, et kui tugisüsteemi, rahastust ja personalivõimekust ei tugevdata, jääb seadus vaid paberile.

Tugikoordinaator saaks olla võtmeisik, aga võib jääda formaalseks, kui rahapuudusel on tal vaid väike koormus. Ja kaasav haridus jääb formaalseks, kui pole võimalik palgata tugispetsialiste ja -isikuid. Kui logopeed käib lasteaias korra kuus, oleks tema ülesanne justkui täidetud, aga see on nii vaid formaalselt.

Oleme täheldanud juba uusi tendentse: pered, kel on võimalik, vahetavad elukohta ja kolivad sinna, kus laps saab tuge. Omavalitsus ei saagi midagi teha, kui tal pole tugispetsialiste kuskilt võtta. Mõnes omavalitsuses võib tugispetsialist saada juba suuremat palka kui asutuse juht, tööturul valitseb ülepakkumine.

Oleme juhtidega arutlenud, mida saame lasteaias teha. Üks võimalus on luua õpiringid, et õpetaja ei jääks oma küsimustega üksi. Meeskondade koostöö on oluline. Kuigi lõpuks taandub kõik rahale.

Eripedagoogid-logopeedid ei taha enam pärast ülikooli lasteaeda tulla – lähevad pigem erapraksisesse. Lahkuvad ka magistriharidusega õpetajad, kui rühmas on tuge vajavaid lapsi, aga nad ei näe lasteaia või kohaliku omavalitsuse tuge ja pole ka tugiisikuid.

Tutvustasite hiljuti küsitluse tulemusi haridus- ja teadusministeeriumis. Milliseid ettepanekuid tegite?

Tegime ettepaneku saada rohkem tugimaterjale ja saimegi teada, et Tallinna ülikoolis töötatakse neid praegu välja. Edastasime ka oma ettepaneku, et lasteaias võiks olla toevajadusega laste rahastus samasugune nagu koolis. Kui omavalitsusel käib tugimeetmete rakendamine lasteaias üle jõu, siis on vaja riigilt lisaraha. Nii, nagu praegu toetatakse eestikeelsele õppele üleminekut.

Oli arutusel, et lasteaeda võiks tööle võtta ka bakalaureuseharidusega logopeede ja eripedagooge. Praegu peab neil olema magistriharidus, aga praktika näitab, et magistriharidusega logopeedid ja eripedagoogid ei pruugi lasteaeda tööle tulla. Tudengid töötavad meil õppimise ajal logopeedi või eripedagoogi assistentidena, aga pärast lõpetamist lähevad kooli või erapraksisesse. 

Bakalaureuseharidusega spetsialistide töölevõtmine eeldab muidugi ülikoolis õppekavade muutmist.

Meie eesmärk oli selgitada välja hetkeolukord ja mõelda, kuidas edasi. Väljatoodud probleeme, näiteks rahastamist, pole võimalik üheselt lahendada.

Ilmnesid ka head näited, kus omavalitsus võtabki rühma vähem lapsi teadmisega, et nende hulgas võib olla lisatoe vajajaid.

Küsitlusega tahtsime teadvustada, kuidas saab seaduse rakendamisele kaasa aidata riigi ja omavalitsuse tasandil ning mida saab teha asutuse juht, et toetada oma töötajaid.