• Minu lapsepõlves, 1980-ndate koolis õpilastele antud ülesanded polnud pea kunagi „lahedad“, „mängulised“ ja „kaasa mõtlema kutsuvad“, vaid alati selged ja arusaadavad. Tänapäeva klassikeskkonnas poleks ma juba sensoorse ülekoormuse tõttu mitte midagi õppinud.

Mul oli hiljuti võimalus vaadata lähedalt teste, millega diagnoositakse noortel ATH-d. Eks kahtlustasin seda varemgi, kuid ikkagi tuli mulle üllatusena, kui palju punkte noor mina oleks saanud. Kas mul oli/on ATH? See on tõenäoline … „Normaalne“ (mida iganes see ka tähendab) ma ilmselt polnud.

“Olin sotsiaalselt tohutult ärev laps, kelle ideede ja hobidega ei suutnud keegi sammu pidada.

Muidugi ei öeldud minu kohta, et mul on ATH või et ma olen neuroatüüpiline. Ma olin nii pere kui ka õpetajate jaoks lihtsalt üks imelik sotsiaalselt tohutult ärev laps, kelle ideede ja hobidega ei suutnud keegi kunagi sammu pidada ning kelle kaks kuud kestvad maniakaalsed deep clean toakoristused (kas teate, kui kaua kulub aega raamatute riiulissepaneku süsteemi väljamõtlemisele, et kõik raamatud süsteemi sobiks?) vaheldusid kaootiliste perioodidega, kus prügikasti sisu oli ainult mõne päeva kaugusel evolutsioonilisest punktist, kus ta oleks ise välja jalutanud jne.

Praegu domineeriv kasvatusteaduste paradigma väidab, et minu kooliajal, kaheksakümnendatel, ei teatud neuroerinevustest suurt midagi ning teistest erinevaid lapsi ei osatud õigesti kohelda. Ma arvan, et see pole tõsi, sest ma ei suuda välja mõelda midagi, mida kool minuga valesti oleks teinud.

Minu kool andis mulle esimese klassi esimesest päevast klassikeskkonna, kus ma sain rahus õppida 45 minuti kaupa keskenduma. Sellega harjumine võttis aega ja ma töötasin välja mitmeid viise, kuidas seal end ärevamatel hetkedel paremini tunda – näiteks algkooli lõpuks olin välja mõelnud oma meetodi, kuidas sõrmedega põlvel teistele märkamatult meloodiaid mängida. See oli ideaalne keskkond, kus sain õppida iseenda ja oma ajus toimuvaga toime tulema.

Minu õpetajad andsid mulle esimese klassi esimestest päevadest kodutöid. See oli üks olulisemaid kohustusi, mille abil õppisin ise enda ellu vajalikku struktuuri tekitama, alguses vanemate ja naabritädi abiga, aga üsna pea juba päris iseseisvalt. See vajadus varakult ise tekstimassiivi ja ülesannetega tööd teha andis mulle oskused ja tööriistad, millele on rajatud kogu mu hilisem elu – see õpetas mind iseseisvalt õppima.

“Ükskõik, kui palju ma läbi oma segase teismeea koolist ka ei puudunud, oli mul alati selge, mida tulemuste nimel tegema pean.

Minu õpetajad ei üritanud õppimist igasuguste värviliste ja mänguliste asjadega huvitavamaks muuta ning hoidsid fookuse alati õpetataval – nii palju kui vajalik, nii lihtsalt kui võimalik. Mulle antud ülesanded polnud pea kunagi „lahedad“, „mängulised“ ja „kaasa mõtlema kutsuvad“, vaid alati selged ja arusaadavad. Lahedaid ülesandeid lahendati olümpiaadidel ja need oli lahedad, sest need olid rasked, nende lahenduskäigud olid ebatavalised jms. Kui vaatan pilte ja kuulan jutte tänapäeva klassiruumidest, õppematerjalidest ja -metoodikatest, siis ma kardan, et mina poleks sellises keskkonnas juba puhtalt sensoorse ülekoormuse tõttu mitte midagi õppinud.

Fookus oli olulisel

Minu õpetajad hoidsid kogu aeg nii nõudmised kui ka tagasiside mulle lihtsad, selged ja konkreetsed. Ükskõik, kui palju ma oma kohutavalt segases teismeeas koolist ka ei puudunud, oli mul alati väga selge, mida ma tegema ja kui palju õppima pean, et tulemused kätte saada, ning juba algklassides omandatud iseseisva õppimise oskused võimaldasid mul sellega ka toime tulla. Ka õpetajate tagasiside oli alati lühike ja konkreetne: tehtud vead ja hinne. See oli parim, sest hoidis fookuse alati olulisel.

Minu õpetajad õpetasid mulle kõiki õppeaineid, tahtsin ma neid siis õppida või mitte. Kindlasti teadsid nad väga hästi, et neil puudub vähimgi võimalus isegi oletada, missugune on see maailm, kus mina oma iseseisvat elu elama pean. Kuid ma kahtlustan, et nad teadsid sedagi, et minusugustel püsimatutel tüüpidel läheb enamikku sellest elus kuidagi vaja. Ja neil oli õigus – inimesena, kes on õppinud nii koorijuhtimist kui ka IT-süsteemide administreerimist, olnud nii tõlkija, müügijuht kui ka võrguekspert, hindan ma väga kõrgelt kõiki neid baasteadmisi, mis kool mu ajju tekitas. Ei, kõike pole mul vaja läinud, aga veel jõuab.

“Võimalus jätkata mulle tuttavas keskkonnas ja samade õpetajatega päästis tollal mu elu.

Minu targad õpetajad

Minu õpetajad andsid mulle stabiilse koolikeskkonna. Kui väike kõrvalepõige Nõo kooli (olin matemaatikas „andekas“, kuid keerulise aja tõttu ma seal koolis ei kohanenud) välja arvata, veetsin ma kogu kooliaja ühes koolis ja enamik õpetajatest oli minu klassi ees nii kaua kui üldse võimalik. Ma olen veendunud, et võimalus jätkata keskhariduse omandamist tuttavas keskkonnas ja märkimisväärses osas samade õpetajatega, kes teadsid mind juba aastaid, päästis tollal minu elu.

Minu õpetajad olid väga targad ja ma arvan, et tegelikult teadsid nad ATH-st ja neuroatüüpilistest lastest kõike. Nad lihtsalt ei kasutanud selliseid sõnu, kuid mõistsid suurepäraselt, mida üks inimlaps koolilt vajab, et oma omailma ja maailma suhetega hakkama saada ning kasvada iseenda ja oma lähedaste eest vastutavaks täiskasvanuks. Kõik, mida ma tean ja oskan, võlgnen ma oma väga tarkadele õpetajatele.