• Katariina Libe näidend räägib #MeToo teisest poolest, kus suhte algataja võib olla alaealine neiu.
• Näidend üllatas heas mõttes, seda võib soovitada ka harrastajatel mängida.

---

„Pimekaader“

• Autor Katariina Libe.

• Lavastaja Leeni Linna.

• Kunstnik Elo Elmers.

• Helikunstnik Markus Andreas.

• Valguskujundaja Kerdo Vainer.

• Videokunstnik Andres Kluge.

• Lavavõitlus Tanel Saar (VAT-teater).

• Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Veroonika Rego või Maret Kongi ja Marion Tammet (külalisena).

• Esietendus 10. aprillil Rakvere teatri väikses majas.

Enne „Pimekaadri“ etenduse algust oli Rakvere teatri väikses saalis mõnus segadus. Saal oli jagatud kaheks sektoriks ja õiget pingirida otsides kaotasid paljud pea. Nimelt oli teatrisaalist tehtud telestuudio ja vaatajad olid osa otsesaate n-ö lindistusest. Mõnes tekitas segadus pahameelt, aga üldiselt said kidakeelsed eestlased omavahel suhelda ja nalja visata. Samas oli see ka ettevalmistus teistsugusele lähenemisele võrreldes traditsioonilise teatrietendusega. 

Mitme otsaga lugu

Katariina Libe „Pimekaader“ on Rakvere teatri 85 aasta juubeli puhul korraldatud näidendivõistluse üks võidutöödest. „Pimekaader“ on mitme otsaga lugu. Lühidalt öeldes tahab saatejuht Fredi (Margus Grosnõi) otsesaates liistule tõmmata kuulsa filmirežissööri Rihhard Holmbergi (Madis Mäeorg) suhte eest alaealise näitleja Rebekaga. Kuigi Rihhard on meelitatud otsesaatesse rääkima oma valmivast filmist, on saatejuhil plaan minna tagasi minevikku ja rääkida hoopis režissöörile Oscari toonud filmist „Kala pisarad“. 

“Vaataja ei saagi teada, kas midagi „päris paha“ juhtus. See jääb igaühe enda otsustada.

Ehkki Rihhard on veetnud viimased kümmekond aastat Ameerikas filme tehes ja võiks arvata, et Hollywoodi kullatolm on ta nina püsti ajanud, on laval näha märkamatut meest, kel puudub sarm ja sära. Režissöör, kes pole pärast Oscari võitmist teinud ühtegi märkimisväärselt head filmi. Põhjus, miks see nii on, rullub lahti otsesaates. 

Pigem südamlikku Owe Peterselli meenutav saatejuht on salakaval. Ta ei lase lahti võimalusest tekitada sensatsiooni, mis lööks vaatajanumbrid taevasse. Nii kutsub ta stuudiosse „Kala pisarate“ produtsendi Anne (Ülle Lichtfeldt), stsenarist Siisi (Tiina Mälberg) ja kulminatsiooniks ka nüüdseks täiskasvanueas Rebeka (Marion Tammet). Saladus ehk põhjus, miks vana asja lahti kiskuda, peitub kättemaksus. 

Kunsti nimel silm kinni

Libe näidend räägib #MeToo teisest poolest, kus suhte algataja võib olla alaealine tüdruk. Produtsent Annet kujutatakse filmitööstuse keskealise töötajana, kes mõtleb eelkõige rahale ja hoolitseb selle eest, et keegi tema „toodangule“ halba varju ei heidaks. Kes on valmis kunsti nimel silma kinni pigistama, sest kunst vajab ohvreid. Ülle Lichtfeldti produtsendiroll meenutabki vana kala, kes ujub igast olukorrast välja. Täbaram on lugu stsenarist Siisiga, kes „Kala pisarate“ tegemise ajal oli Rihhardiga abielus ja kelle stsenaarium pani filmi edule aluse. Ometigi lükati Siisi võtetest ja filmile järgnenud võidust eemale. Mälbergi Siisi on komplekt emalikust ja tublist kuivikust naisest, kes tõstab suhtes mehe alati endast kõrgemale. 

“Keskeas mehed publikus arvasid, et selline suhe on tore. Keskealised naised, et see on ebanormaalne.

Nendelt kahelt naiselt pole saatejuhil mingit paljastust loota ja ta torgib edasi. Fredi suundub mikrofoniga publikusse ja küsib, kas 40-aastase mehe suhe alaealise neiuga on normaalne. See on lavastuses väga hea võte. Vastused, mis Rakvere teatripubliku seast tulid, ei üllatanud millegagi. Keskeas mehed arvasid, et selline suhe on tore. Keskealised naised, et see on ebanormaalne. Üks härrasmees teatas, et kunst kuulub rahvale. Kohapeal oli see kurbnaljakas, aga antud lavastuse kontekstis vast isegi õige vastus. Sest kui taoline ebavõrdne suhe teeb filmist maailmakuulsa, on murtud südamed ehk õigustatud? On kunstnik, on muusa. Hinnangute andmise teeb lihtsamaks lavastuses kasutatud n-ö ajaloominutid, kus peategelased Rihhard ja Rebeka viiakse ajas tagasi. Vaataja näeb, kes selle suhte algatas ja seda alal hoidis. 

Juhtunu jääb vaataja otsustada

Olles ise feministlike kalduvustega naine, tütre ema, ei saa ma eitada, et on juhtumeid, kus suhet alustab ja juhib alaealine. „Pimekaader“ pajatabki ühest sellisest, kus täiskasvanu võtab vastutuse ja distantseerub, vaataja ei saagi teada, kas midagi „päris paha“ juhtus. See jääb igaühe enda otsustada. 

“Kuna ka otsesaadet ei saa vaheajaga hakkida, siis mõjub ühevaatuseline lavastus kompaktsena.

Küll on aga mõistetav, et kui ei oleks olnud armumist ja meeldimist, poleks film õnnestunud. Rebeka kehastas filmis „Kala pisarad“ Undiini. Mütoloogias arvatakse, et erinevalt inimestest puudub Undiinil surematu hing, ta saab selle vaid siis, kui abiellub inimesega. Seega on Undiin traagiline tegelane, kes igatseb midagi, mis on inimestele loomuomane, kuid talle kättesaamatu. Samasuguse paralleeli saab tuua Rebeka ihalusest Rihhardiga suhet luua. Kui see ei teostu, siis maksab ta saates tõe paljastamisega mehele kätte. Kas Rebeka kättemaksu tulemusest ka rahuldust tunneb, pole kindel. Niisiis jääb lavastusest teatrivaatajale mõtlemiseks lahtisi otsi, mis on hea näidendi ja lavastuse tunnus. 

Kuna ka otsesaadet ei saa vaheajaga hakkida, siis mõjub ühevaatuseline lavastus kompaktsena. Katariina Libe näidend üllatas väga heas mõttes ja seda võib soovitada ka harrastajatel mängida. Sel sajandil lavastuse teema oma mõjuvõimu ei kaota ja sestap on tore, et naised, Leeni ja Katariina, Rakveres loo lavale tõid.