• Suvevaheajale vastu minnes kerkib taas küsimus, kui pikk peaks see olema. Õpetajate ja lapsevanemate arvamused on vastakad. Riik tõdeb, et küsimus muutub üha aktuaalsemaks – eeskätt kutsekeskharidust pakkuvate asutuste peale mõeldes, aga ka laiemalt. 

Muraste kooli inglise keele õpetaja Merli Lindberg kuulub nende hulka, kellele mõte veidi pikemast õppeperioodist meeldib. Käinud tunde vaatlemas teistes riikides, näeb ta, et Eesti koolielu on stressirohkem kui mujal. Viimati külastas ta kuueklassilist algkooli Espoos, mis on sama suur kui Muraste kool. „Õppetegevus ei eelda seal kiiret tempot, kulgetakse palju rahulikumalt. Idee pole asju ära teha või läbi võtta ning kõik on palju mõtestatum,“ vahendab ta nähtut. 

“Septembris alustatakse tavaliselt kordamisega, et aru saada, mis tasemel õpilaste teadmised on, ja meenutada tuleb palju.

Merli Lindberg

Kui Eestis kestab õppeaasta 35 nädalat, siis Soomes 38 ja sealt see vahe Lindbergi hinnangul tulebki. Veel aitab pikem õppeperiood vähendada koduste tööde hulka. „Rääkisin seal nii õpetajate kui õpilastega ja tuleb välja, et teatud eranditega jäetakse seal õppematerjalid tavaliselt päeva lõpus lausa kooli.“ Et võrdlusmomenti luua, meenutab Lindberg hiljutist väljasõitu õiguskantsleri juurde, kuhu ta koos 25 kuuendikuga kutsutud oli. Seal viibides küsis õiguskantsler õpilastelt, kui paljud neist iga päev vähem kui pool tundi kodus õpivad. Selle peale tõusis kolm kätt ja kui edasi uuriti, et kes üldse ei õpi, tõusid samad käed. „Enamik lastest teatas, et koduste tööde peale kulub neil rohkem kui tund aega, ja seda on liiga palju,“ usub Lindberg. 

Võib tekkida küsimus, kas kolm nädalat terve õppeaasta taustal saab tõesti nii palju muuta. Lindberg vastab, et kui üheksas klass eksamite ja muu lõpetamisega seotu tõttu kõrvale jätta, siis algkoolis ja ülejäänud põhikooliklassides saab küll. Need kolm nädalat saaks õppeaastasse ka ära hajutada. Õpetanud Eestis kolmes koolis, ei salga ta, et ilusate ilmade tulles õpilaste õpimotivatsioon kahaneb. „Püksikummi venitamist tuleb mai lõpus ja juuni alguses palju ette, seega peab suvevaheaja lühendamine olema väga läbi mõeldud. Muidu tähendab see lihtsalt riigi rahaga lastehoiuteenuse pakkumist,“ nendib Lindberg. 

Viimsi kooli bioloogiaõpetaja Meri Heinsalu suvevaheja lühendamist ei poolda ja tema argumendid on muuhulgas seotud ilmaga. „Õppeaasta pikendamisest on varemgi räägitud, aga õnneks on see jutt vaibunud. Meie kliimavöötmes on kõige mõnusamat õues olemise aega niigi vähe. Patt oleks seda veelgi lühemaks teha,“ alustab Heinsalu teema lahkamist. Veel meenutab ta, et tegelikult on seda juba tehtud: kui varem lõppes kool mai lõpus, siis nüüd kestab see peaaegu poole juunini. „Veebruarikuusse tehti lisavaheaeg, aga ilusat suusailma on sel ajal seoses kliimasoojenemisega järjest harvem.“ Lisaks on osa koolimaju tema sõnul ehitatud nii, et suvistel pikkadel päevadel kütab päike maja kuumaks ja seal on suvekuudel ning mais võimatu õppida ja töötada. 

“Ei ole mingi saladus, et pikk suvepuhkus on õpetajaameti suur pluss. Kui see ära võetakse, suureneb niigi suur õpetajate puudus veelgi.

Meri Heinsalu

Üks peamisi argumente, miks õppeperioodi pikendada ei tohiks, puudutab õpetajate suvevaheaega. Heinsalu toob välja, et kui kooliaasta pikeneb, lüheneb paratamatult õpetajate puhkus. „Ei ole mingi saladus, et pikk suvepuhkus on õpetajaameti suur pluss. Kui see ära võetakse, suureneb niigi suur õpetajate puudus veelgi,“ arutleb ta. Merli Lindberg seda aga nii ei näe: „Ametlikult lõpeb kooliaasta õpetajate jaoks 20. juuni kandis ja sealt oleks juba ligi kaks nädalat õppetööks juurde võtta. Sama kehtib augusti kohta.“ 

Ameerika Ühendriikides elava Kaire Kroosi hinnangul mõjutab seda otsust kõige rohkem õpetajate meelestatus. Ta toob välja, et näiteks Texases, kus ta ise elab, on pikk puhkus üks peamisi põhjusi, miks õpetajaks hakatakse. Õpetajaametit populariseerides rõhutakse eelkõige just sellele. „Kui teha suvevaheaeg lühemaks ja õpetajate tööaeg peaks seetõttu pikenema, on vaja mõelda, kuidas teha seda parimal moel, sest õpetajate järelkasvu nappus on Eestis juba väga suur probleem,“ räägib tema. 

Paljudel pole lapsi kuhugi panna

Kuigi Kroos on olnud haridusteemadega seotud ka SA Noored Kooli kunagise tegevjuhina, võtab ta teemat lahates esmalt sõna kui lapsevanem. Tema on kindlalt seda meelt, et suvevaheaega peaks lühendama, kuigi tõdeb, et lapsevanemate seaski jagunevad arvamused kaheks. „On lapsevanemaid, kes lähenevad olukorrale emotsionaalselt ja meenutavad oma vanaema juures veedetud igavikuna näivaid suvesid. On mõistetav, et nad soovivad sama oma lastele,“ lausub Kroos. 

Meri Heinsalugi meenutab, et igav neil lastena küll ei hakanud: „Hommikul võti kaela ja õue, õhtul püüti kinni, pesti puhtaks, plaasterdati ja järgmisel päeval jälle õue.“ Ta lisab, et mänguaega jäi neil lastena ikka puudu ja tänapäeva maailmas, kus istumisest on saanud uus suitsetamine, tuleks lastele just õues mängimine jälle selgeks õpetada. 

“Ette puhata inimesed minu teada ei saa ja pikk suvepuhkus õppeaasta jooksul tekkivaid pingeid ära ei kaota.

Kaire Kroos

Kroosi sõnul on ühiskond aga muutunud ja võimalust lapsed maal kogu päevaks välja saata esineb üha vähem. „Näiteks minu ema veetis suved töötades ja linnakorteris, mis tähendas, et minu lastel polnud sellist varianti,“ tõdeb ta.  

Kroos jätkab, et variant oleks saata lapsed laagrisse, aga kuna tänapäeval on see väga kallis, ei saa paljud pered seda endale lubada. Lisaks moodustab kümme päeva pikast suvest väga väikese osa ja probleem säilib, sest lapsevanemad kasutavad oma puhkusepäevi ära ka teistel koolivaheaegadel. „Isegi kahe vanema puhul ei tule see matemaatiliselt välja, rääkimata sellest kui vanemaid on üks,“ mõtiskleb ta. 

Lõppkokkuvõttes tähendab pikk suvevaheaeg Kroosi sõnul seda, et õppekava on kokkupressitum ja ettenähtud teadmiste edasiandmine ning omandamine paneb kooliperele omajagu pingeid peale. „Ette puhata inimesed minu teada ei saa ja pikk suvepuhkus õppeaasta jooksul tekkivaid pingeid ära ei kaota.“ 

Pikk suvi suurendab hariduslõhet

Aasta alguses avaldatud Eesti inimarengu aruande põhjal süveneb Eestis hariduslik ebavõrdsus ja Kroos leiab, et otsapidi on ka see seotud pika suvega. Nimelt suudavad lapsevanemad, kellel on paremad majanduslikud võimalused, pakkuda oma lastele puhkuse ajal rohkem harivaid ja sotsiaalselt arendavaid tegevusi, mille hulka kuulub lisaks laagritele näiteks ka reisimine. „Lapsed, kelle vanematel need võimalused puuduvad, vaatavad ise, kuidas oma päevad õhtusse saadavad. Ameerikas räägitakse palju sellest, kuidas laste teadmised suve jooksul kahanevad,“ räägib ta. Eestis peaks probleem olema veel suurem, kuna erinevalt USA-st ei ole siin levinud suvekoolid nende jaoks, keda on vaja järele aidata. 

Selle probleemi tõstatas ka Merli Lindberg, kelle kogemuse põhjal unustab õpilane kolme kuu jooksul tohutult palju. „Septembris alustatakse tavaliselt kordamisega, et saada aru, mis tasemel õpilaste teadmised on, ja meenutada tuleb palju,“ ütleb tema. 

Kroos jätkab, et teadmiste kahanemist täheldatakse eriti just kehvemates sotsiaalmajanduslikes oludes viibivate laste puhul. „Kui tahame õpilaste perede taustast tulenevat ebavõrdust hariduse kaudu vähendada, peaksime mõtlema suvepuhkuse lühendamise peale. Ameerikas on tehtud palju uuringuid selle kohta, kuidas suvi hariduslikku ebavõrdsust suurendab.“ 

---

Esmalt keskhariduses

• Haridus- ja teadusministeeriumi kesk- ja kutsehariduse osakonna juhataja Ülle Matsin tõdeb, et koolide suvepuhkuse pikkus on neil jutuks tulnud küll. Esmajoones aga kutsekeskharidust pakkuvate asutuste puhul. 

Kui palju riik suvevaheaja pikkuse peale hiljuti mõelnud on? 

Seoses sellega, et meil käivituvad hariduskeskused, kus eri liiki keskhariduse õpet viiakse läbi ühe katuse all ja kus õppijad saavad ka õppekava vahetada, on meil tõepoolest esile kerkinud suvevaheaja pikkuse küsimus. Nendel koolidel, kes juba praegu nii toimetavad, on õpetajate tööd korraldada päris keeruline, kuna ühed ja samad õpetajad annavad tunde nii gümnaasiumi kui kutsekeskhariduse õppekavade õpilastele. Õigusruumi kohaselt õppenädalate arv eri õppekavade puhul aga erineb ja see teeb olukorra keeruliseks. 

Üldhariduse puhul näeme, et üha rohkem koole soovib sissejuhatava tegevusega alustada juba nädalake enne 1. septembrit. On ka lapsevanemaid, kes on aruteludes välja toonud, et kuni jaanipäevani võiksid lapsed koolis toimetada. Seni on need olnud üksikud väljahõiked, aga just kirjeldatud hariduskeskuste valguses peame hakkama asja üle tõsisemalt arutlema. Praegu ühtegi eelnõu veel pole. 

Kas eeskätt räägime me keskharidusest?

Jah. Kuna kaks õigusakti ehk põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning kutseõppeasutuse seadus on meil praegu eraldi, peame tegema õppekorralduslikke kokkuleppeid, et regulatsioonid ei oleks üleliigsed ja õpetajatel ja õpilastel oleks võimalik oma tööd sujuvalt korraldada. 

Küll aga on tõsi, et meie kooliaasta on võrreldes teiste OECD riikidega üks lühemaid ja samal ajal ägavad nii meie õpetajad kui õpilased ülekoormuse all. Küsimus ongi, kas räägime kooliaasta pikendamisele mõeldes ka põhiharidusest ja kas nii õppeaasta eel kui järel võiks olla lisaaeg, mil õppetööd läbi viia. 

Kahtlemata on teema arutelu väärt ja kõigepealt võtame jutuks keskhariduse tasandi, aga ka põhihariduse poole pealt tasub õppeaasta pikendamisele juba mõelda. Kui õpe muutub mitmekülgseks ja praktilistest õppetegevustest saab õppe osa, ei peaks me pelgama ilusa ilmaga õppimist. Põllumajandusühiskonnast oleme ju välja kasvanud, meil ei ole vaja lapsi suveks põllutööde jaoks koolist vabastada. 

Kuidas koolid teie hinnangul plaanitavasse muudatusse suhtuvad?

Esimene märk sellest, et päris paljud koolid on valmis läbirääkimisteks, on see, et järjest tekib juurde õppeasutusi, kus mingil kujul õpitakse õppeaastast kauem. Riigina soovime oma kokkulitsutud õppeaasta juures olla hästi konkurentsivõimelised ja paratamatult ei ole meie koolidel aega kõigega tegelda. Alati on kurb kuulda, kui kuskil räägitakse mingite teemade läbivõtmisest – neid peaks ju õppima! Selle tava on aga tinginud see, et meil on kogu aeg kohutavalt kiire.