- Sama kompromissitu kui Marina Tsvetajeva luuletajatee, on ka Poeesia Sõpruskonna tõlgendus suure vene poetessi elust ja loomingust.
„Lõpu poeem. Luuletaja inimeste maailmas“.
• Esitab Jelena Skulskaja juhitud teatristuudio Poeesia Sõpruskond.
• Koreograaf Julia Kornõšenkova.
• Helilooja Dmitri Sokolov.
• Kunstnik Anastasija Evnovitš.
• Lavastus põhineb vene poetessi ja tõlkija Marina Tsvetajeva elul ja loomingul.
• Mängivad Anastasija Evnovitš Marina Tsvetajeva rollis ning Sergei Bolšakov, Aljona Busel, Boris Djiakonov, Anna Fokina, Dennis Kalnitski, Adelija Kamal, Kirill Kopti, Karina Oskilko, Bogdan Puzikov, Daniel Radetski ja Alina Trotskaja.
• Esietendus kirjanike liidu musta laega saalis 10. mail. Etendused toimuvad veel 27. mail festivalil HeadRead ning 7., 14. ja 21. juunil samas saalis.
„Tahtsime näidata, et harilikud inimesed ei taha elada seda tragöödiat, seda põrgut, milles elab kogu aeg hea luuletaja,“ ütles Jelena Skulskaja etendust sisse juhatades. Ning seejärel läks põrgu lahti – magus ja erutav, meelelistele naudingutele ahvatlev ja enesemüümist ootav. Sellist väikekodanlikku põrgut ei talu omakorda tõeline luuletaja ning kahtlemata oli Marina Tsvetajeva (1892–1941) tõeline poetess, kompromissitu, täiust ihkav ja kannatav hing. Luulelavastus „Lõpu poeem. Luuletaja inimeste maailmas“ põhineb just tema elul ja loomingul.
Kannatav kunstihing
Marina Tsvetajeva sündis vene kõrgintelligentsi perre – majandusliku heaolu tagas perele akadeemikust isa, aga nii ema kui ka vennad-õed on vene kultuurilukku oma jälje jätnud. Varaküps ja andekas Marina hakkas luulet kirjutama juba kuueaastaselt, kaheksateistkümneselt avaldas omal kulul esimese luulekogu. Hea hariduse saanud ja vabalt mitut keelt valdav luulearistokraat kuulus põlvkonda, kelle suurepäraseks kujunema pidanud tuleviku tampisid porri – ja verre – maailmasõjad ja oktoobrirevolutsiooniga muutunud väärtussüsteem. Kaose, nälja ja terrori eest pages Marina välismaale, kuhu oli juba varem siirdunud valgete poolel sõdinud abikaasa Sergei Efron. Aastatel 1922–1939 elas perekond eri paigus, sellest viimased 14 aastat peamiselt Prantsusmaal, kus kodumaad igatsevast mehest sai Nõukogude salaagent. Pere naasiski igatsetud ja ihaletud kodumaale ning muidugi mõisteti Sergei lääne spioonina surma ja hukati, nende tütar Ariadna viibis aastaid koonduslaagris ja asumisel, poeg hukkus sõjas 1944. aastal.
“Kui sama teksti kannaksid ette keskealised, oleks vorm kindlasti hillitsetum.
Marina Tsvetajeva ise tegi 1941. aastal enesetapu. Sellega sulgus kannatava luuletaja eluring, kelle jaoks luule kõrval oli argielu talumatu põrgu. Armastuse ja luule nimel suremine võis olla „lõpetus, mis hardasti on ihaldatav“.
Vene kirjanduse asjatundjad peavad 20. sajandi suurimaks poetessiks Anna Ahmatova kõrval just Marina Tsvetajevat. Eesti keeles on Tsvetajevalt ilmunud luulevalimik Leelo Tungla tõlkes „Luulet“ (Eesti Raamat, 1994) ning Tzvetan Todorovi koostatud valimik tema kirjadest ja märkmeraamatutest „Elu tules“ (tlk Mirjam Lepikult, Sinisukk, 2007). Nii troonib tegeliku luulekogemuse ees tema traagiline kuvand ning see, kuidas ta oma kirjades ja luules räägib – selles on kompromissitut luuletajaego kõigi oma armumiste, ebakonventsionaalsete väljaütlemiste ja ettevõtmistega. Sest „selleks, et kõnelda Jumalast, päikesest, armastusest – tuleb olla. Luule on olemine: teisiti ei saa.“ Ja „loomingut ja armastust ei saa ühitada. Sa elad kas ühes või teises“.
Kas ühes või teises
Poeesia Sõpruskond on võtnud ette tuua publiku ette „Tsvetajeva kompromissitu, ainult suurtele teemadele, ennekõike armastusele ja surmale keskendunud vaimu, ning kerglase ja raiskava loomusega maailma tema ümber.“ Tahaks vanainimeselikult tõdeda, et just need teemad ja hoiakud noori ilmselt kõnetavadki, noortes peabki olema kirge ja maksimalismi. Kui sama teksti kannaksid ette keskealised, oleks vorm kindlasti hillitsetum.
Tsvetajeva kirglike armumiste reas oli suhe endise ohvitseri Konstantyn Rodziewicziga. Muidugi ei olnud abikaasa Efron selle üle sugugi õnnelik ning lahkuminek armukesest 1923. aastal sai Tsvetajevale tõukeks kirjutada „Lõpu poeem“. Poeemis vestlevad mees ja naine. Naine ütleb, et armastus on surm, enesetapp, mees ütleb, et armastus on elu, ja pakub kooselu. Tekstist ei selgu täpselt, kummale repliigid kuuluvad, ent Skulskaja sõnul on ta kolmekümne aasta jooksul teksti lahti muukinud.
Kirjutamise ajastusse, ehk 1920-ndatesse viib lavastus kohe alguses, kui tšarlston ja kostüümid juhivad publiku otse ajastu meelasse maailma. Liikumine, luule ja muusika on seatud läbi etenduse kord samas rütmis, kord harmooniat lõhkudes ja vastandudes – kui Tsvetajeva luulet lugeda koerapolka saatel, siis sügavus puruneb vastu lamedust, luule vastu argist.
Loodud kontrastid töötasid üldse hästi ja selle eest tasub kiita lisaks lavastajale ka muusikalist kujundajat Dmitri Sokolovi ning liikumise eest vastutanud Julia Kornõšenkovat, kelle loodu oli läbimõeldud ja huvitav – jällegi kord kooskõla, kord ebakõla, aga mitte juhuslik.
“Naiste kostüümid olid tugevalt seksualiseeritud, luues seose 1920-ndate pahelise kabareeõhustikuga, või siis osutasid otse müüdavatele naistele.
Töötasid ka kostüümikontrastid. Lavaline liikumine koos kostüümidega tekitab tahtmatuid assotsiatsioone nii Viiralti „Kabaree“ kui ka „Kabaree“ filmi/muusikaliga. Naiste kostüümid olid tugevalt seksualiseeritud, luues seose 1920-ndate pahelise kabareeõhustikuga, või siis osutasid otse müüdavatele naistele – tekst annab selliseks tõlgenduseks rohkelt võimalusi. Kui vastandlike naiserollidena pakutakse hoora ja madonnat, siis lavastuses on vastamisi hoorad ja poetess. Mehe ja naise suhted, eriti abielu, on selles tõlgenduses tehing, osapoolte vaheline ostu-müügiakt. Tsvetajeva, kes keeldub tunnistamast konventsionaalset abielu, keeldub ennast müümast.
Ennast müüvatele naistele vastanduvad ja lisavad loole vürtsi hallid ametnikmehed. Noormeeste hallid ülikonnad istuvad seljas lohvakalt, lipski on seotud ette ilma triiksärgita. Just nagu öeldes, et meestes on kasvuruumi, et samuti luulele lähemale pürgida. Võib-olla õnnestub isegi mõista poetessi, kui mõni teid piisavalt lähedale laseb. Naisel on kerge selliseid enda võrku püüda.
Tekst jõuab korduvalt kommertsi kriitikani, mis vastandub luulele, ning selliselt kontrastseks keeratud kostüümivalikus kerkib esile Anastasija Evnovitš Marina Tsvetajeva rollis, kes ainsa naisena on tavalises kleidis, meigita, ta pole müügiks. Evnovitš oli Tsvetajevana ääretult usutav – temas on luuletajale omast haprust, ent teisalt kompromissitut iseteadlikkust, mis paneb kuulama ka siis, kui ta seisab publiku selja taga. Evnovitš on ühtlasi lavastuse kunstnik, nii et tal tuleb vastu võtta topeltkiitus. Oma kleidi on ta õmmelnud Tsvetajeva foto järgi, mis toob lavastusse veel ühe tükikese ajaloolist autentsust.
Diktsioon ei jää proffide omale alla
Tuleb teha mööndus ja meenutada, et Poeesia Sõpruskonna noored ei ole professionaalsed teatritegijad, vaid noored, kes armastavad luulet lugeda ja seda ette kanda. Jelena Skulskaja sõnul võtab ta vastu ainult neid, kes ise väga tahavad tulla – ei ole teste ega eksameid, on vaid noore inimese suur soov. See, et lavastuses mängisid kolm noort vabalt saateks klaverit või et noorte diktsioon ei jää sugugi alla professionaalide omale, on seejuures pigem üllatav. Kavva proosat siiski ei võeta – Skulskaja sõnul vajab proosa esitamine juba tõsisemat näitlejaettevalmistust ning trupis on oskused väga erineval tasemel. Luule kõlab sõpruskonna lavastustes seevastu alati mitmes keeles. Tõlgete vähesuse tõttu on lavastuses enamik tekstist vene keeles, ent koha on leidnud ka Leelo Tungla suurepärane tõlge, lisaks kõlab prantsuse, saksa ja inglise keelt.
Luule esitamiseks on valitud intensiivne, kas korraga või kordamööda skandeeriv, isegi raevukas vorm, mis taas kord rõhutab kontraste. Selle koha peal pean tunnistama, et oleksin soovinud rohkem leebemaid ja endassevaatavamaid registreid, minu jaoks oli neid vähe. Samas mõistan kunstilist taotlust – eraldiseisva luuletaja vastandina ongi mass intensiivne, mehe-naise vaidlus on impulsiivne, ja see tingib vormi. Tihtipeale on aga sosinal lausutu näkku karjutust mõjuvam.
Jah, tekst on Tsvetajeva, ent teksti ümber on ehitatud intrigeeriv viidete-vihjete võrgustik, mis muudab vaatamiskogemuse omamoodi avastusretkeks. Lisaks poetessi elupaikade markeerimisele jõuavad vihjed vanatestamentliku soovini oma rahvas orjapõlvest välja viia. Luule vangistab meid, luuletaja on oma peas lõksus. Kas on see orjapõlv või elavad orjuses need, kelle teadvusemeri ei ole luulevabadusele avanenud?
Nähtu-kuuldu lahtiharutamine ning enda jaoks mõtestamine annab viljaka tulemuse isegi siis, kui venekeelset teksti on keeruline jälgida. Ja pean tunnistama, et minusuguse keskmise keeleoskusega inimese jaoks on Tsvetajeva luule keeruline – poetess kasutab vene keele kogu rikkust ja ilu, mis tavasõnavarasse ei ulatu. Olin juba oma keeleoskuse taset ümber hindamas, kui lavastaja tõdes lohutavalt, et ega kõik venelasedki seda mõista. Need noored aga mõistavad ning ma olen kindel, et tänaval levinud vene madalkeelt nende suust ei kuule.
Mis see siis on?
Jelena Skulskaja teeb tänuväärset tööd – toob vene noori luule juurde. Luule on teekond mitte ainult nende kodusesse vene kultuuri, vaid sisenemine sellesse eesti kultuuri baasi, mida koolis enamasti ei jõuta avada. Ka eesti koolis võiks selleks rohkem aega olla. Nende noortega arutatakse kirjanduse ja maailma üle, tehakse R4 raadiosaateid kirjandusest, sh eesti kirjandusest. Nii mitmekülgset kirjanduselu elavad noored on inimestena huvitavad!
“Eestlastel tasub etendusi külastada, et kuulata vene keele tavapärasest erinevat kõla ning kogeda luule intensiivset kompromissitust.
„Minu jaoks on see kokkupuutumine tulevikuga,“ selgitab Skulskaja, miks ta juba aastaid sellist tasuta tööd teeb. „Noored saavad aru, et kirjanduse maailm on nii suur, et seda võib uurida ja õppida terve elu. Ja muidugi lõpeb iga aasta lavastusega, mis on nende jaoks suur sündmus.“
Etenduse 40 minuti jooksul nopib ka mõni aasta vene keelt õppinu seal sõnu ja väljendeid, mille ta ära tunneb, liikumine ja muusika, kogu kehakeel muudab mõtte üldiselt arusaadavaks. Eestlastel tasub etendusi külastada, et kuulata vene keele tavapärasest erinevat kõla ning kogeda luule intensiivset kompromissitust.
Tsvetajeva elu ja loomingu mõistmiseks soovitan end ema ja tütre, Marina ja Ariadna pähe istutanud Riikka Pelo romaani „Meie igapäevane elu“ (tlk Kadri Jaanits, Tänapäev 2017). Jah, tegemist on ilukirjandusega, ent säilinud kirjavahetust, märkmikke ja muid allikaid kasutanud tekst loob ääretult usutava pildi luules elava ja igapäevast elu mitte nii väga hindava poetessi ja ta tütre siseilmast.
Lisa kommentaar