• VAT-teatri lavastused „Luukere Juhani juhtumised“ ja „Kuuratsanikud“ räägivad sõpradest, kes alguses on hirmsad, ja sõpradest, kes ajapikku hirmsaks muutuvad.

Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumiste“ lavaversiooni lavastaja Aare Toikka ja trupp teevad visuaalteatri võtmes lavastuse lastele, kes käivad lasteaias või esimestes klassides. Lavastaja sõnul on lugu sellest, kuidas alguses võib sõber (Luukere Juhan) tunduda hirmus, aga loo jooksul mitmesuguseid takistusi ületades saab võimaluse muutuda meile oluliseks, isegi armsaks. 

Lavastus ei ole naiivne. Me ei ütle, et kõigiga tuleb sõber olla, aga võimaluse võiks ju anda. Nagu raamatus, tulevad ka laval memme-taadi juurde kriminaalid. Ega pätid maailmast kuhugi kao, aga kui neil oleks head sõbrad, siis … 

Minu vanem laps küsib minult alati, kui me teatrisse läheme, kas seal ikka räägitakse ka. Küsisin seda ka lavastajalt. Tema vastas, et räägitakse, aga keeles, mis võib olla natuke võõras. Olles tuttav nii visuaalse kui ka konventsionaalsema teatriga, loodab laps, et räägitakse midagi huvitavat või naljakat. Olen kindel, et „Luukere Juhani juhtumistes“ on mõlemat. 

Lugu sõpradest, kes muutuvad hirmsaks

28. septembril esietendub VAT-teatris lavastus „Kuuratsanikud“. Juhtumisi lavastaja ehk minu enda sünnipäeval. Charles Meadow’ näidend „Kuuratsanikud“ räägib autentsusest lähi- ja sõprussuhetes ning on mõeldud ennekõike gümnaasiumiealistele ja noortele täiskasvanutele. See on mõeldud neile, kes on kuulnud soovitust olla sina ise ja pole aru saanud, mida see õigupoolest tähendab. See on neile, kes on näinud kõrvalt, kuidas nende sõber üritab kõigest väest olla see tõeline tema ja pidanud hirmunult tunnistama, kuidas sõprus selle tõelise temaga ei ole vist enam võimalik. 

Kuid mida teha siis, kui oled oma sõpradele keegi, kes sa enam olla ei taha, näiteks tahumatu, arrogantne või hoopis enesekindel ja boheemlaslik? Kus on päriselt see inimene, keda peame oma sõbraks? Kas meie või tema enda peas? Või on elus kõige tõelisem ja tähtsam kuskil vahealas? Siis võiks öelda, et midagi tõelist ei olegi, on vaid kokkulepped, tingimused ja ilmed-muljed. Ilma konkreetsuseta võib see sama hästi olla kuskil kuu peal. 

Meadow on kirjutanud loo sellest, kui sõbrad muutuvad hirmsaks. Oma sõpradele ja õpilastele igatahes julgen soovitada. Vanavanematele ka. Lavastaja rollist lähtuvalt saan lihtsalt öelda, et kuigi proovid ei ole veel alanudki, olen seda lavastust oma silmaga juba korduvalt näinud. Kas vaimusilm ei võigi siis olla kuningas?